Appi, kommunistid! Kuidas oleks?
(Sumethanu / Shutterstock.com)
Mullu 7. detsembril avalikustas demokraatiat toetav rühmitus Vaba Noored uue logo: Restart Thailand. Pilt oli punasel taustal, millel olid stiililiselt tähed RT. See tekitas kohe paraja segaduse, disain nägi kahtlaselt sirbi ja vasara moodi välja. Lühidalt: kommunism!
Võib-olla pole see nii tark riigis, kus kommunism võrdub mittetailasega. Kommuniste tuntakse kui "nàk pèn din" (หนักแผ่นดิน): "maa saast". Keskmise tai teadmised sellistest asjadest nagu kommunism on piiratud ja toovad kaasa süüdistusi riigireetmises ja sarnases ohus.
Aga mida tähendab kommunism? Utoopia? Ebainimlik diktatuur? Kas konfiskeerida oma hambahari? Lubage mul kirjeldada lühidalt, mida kommunism laias laastus endast kujutab.
Karl Marx, sotsialism ja kommunism
Kommunismi – ja ka sotsialismi – saab seletada mitmeti. Ei ole võimalik anda lõplikku seisukohta ega määratlust. Enamik inimesi nõustub sellega, et Karl Marx mängis neis küsimustes olulist rolli.
Mida pidi Marx maailmale ütlema? Marx oli ennekõike filosoof, kellel oli radikaalsed vaated majandusele ja ühiskonnale. Tema kuulsaim raamat on muidugi "Das Kapital", milles ta vaatleb põhjalikult kapitalistlikku süsteemi. Marxi järgi on ajaloos erinevate süsteemide järgnevus, praegune kapitalistlik süsteem oli feodaalsüsteemi järglane. Need süsteemimuutused ei toimunud ilma võitluseta, vägivallata või üleöö.
Seal, kus feodaalsüsteemis allutati pärisorjad, on kapitalism süsteem, mille tipus on valitsev kodanluse klass (kapitalistid), kes alistavad proletaarlased (töölised). Valitsejad kontrollivad tootmisvahendeid: kapitali. Neile kuuluvad tehased, maa, raha, tooraine, masinad ja muud kapitali vormid. Töötajad teevad palgatööd ning pakuvad oma teenuseid ja oskusi. Pärast päevatööd naaseb tööline koju, kuid tema töö viljad jäävad maha ja kogunevad kapitalistile. Nii võõrdub töötaja Marxi järgi oma tööst. Ta märgib ka, et definitsiooni järgi ei maksta töötajale tema töö eest täielikku tasu: kapitalist maksab töötajatele vähem kui selle töötaja lisandväärtus. Alati tuleb teenida kasumit, mida kapitalist kasutab siis mujale investeerimiseks ja seega konkurentidest ette jäädes.
Täpsustamaks lihtsat arvutusnäidet juhuslike arvudega: kapitalist annab 100 väärtusühikut (materjalid jms), tööline lisab oma tööga 100 väärtusühikut. Lõpptoode on 200 ühikut. Kapitalist aga ei maksa töölisele mitte 100, vaid ainult 50 ühikut. Kapitalist võtab omaosaluse 100 maha, ülejäänud 50 ühikut jääb taskusse. Seda kasumit saab siis kasutada muudeks asjadeks.
Nii kirjeldab Marx raamatus Das Kapitalis igasuguseid kapitalismi aspekte ja vaatenurki. Sellel on ilusaid ja vähem ilusaid külgi. Näiteks suurendab süsteem tootmist (kasvu), kuid sellel on korduv kriisiperiood. Lühidalt: süsteem, mis pole kindlasti täiuslik.
Teine, parem süsteem? Kommunism!
Kapitalistlik süsteem on püramiid, mille tipus on väike inimklass ja teised on piiratud, see ei ole oma olemuselt demokraatlik. Marksismi järgi on võimalik süsteem, kus kapitalistid ei piira enam töölisi. Kui töölised võimule võtavad, võivad nad kapitalistid koju saata ja luua klassivaba ühiskonna. Marx näeb võrdsete võimalustega ühiskonda, kus inimesed saavad end indiviididena maksimaalselt arendada, teenides seeläbi nii iseennast kui ühiskonda.
Marx kirjeldab koos oma elukaaslase Friedrich Engelsiga Kommunistlikus Manifestis, kuidas töölised võivad võimule saada: revolutsiooni kaudu või – nagu Marx hilisemas töös kokku leppis – läbi valimiskasti. See kukutaks "kodanluse diktatuuri" ja asendaks selle "proletariaadi diktatuuriga". See on aga alles esimene samm, lõppeesmärk on kommunism. Marx rääkis kahest erinevast faasist.
Madalam "sotsialistlik" etapp kommunismi poole
Marx nimetab esimest etappi "kommunismi madalamaks astmeks". Vladimir Lenin ja teised marksistid nimetavad seda faasi ka sotsialismi faasiks. Selles faasis jäävad kapitalistid ilma oma tootmisvahenditest, nagu tehased jms. Need asjad muutuvad ühisvaraks, mis ei kuulu enam üksikisikule. Ja mitte vähetähtis: kommunismis on inimestel endiselt isiklik vara, nii et teie hambahari jääb teie eraomandiks.
Kindlasti ei ole selle sekkumise eesmärk – hoiatab Marx –, et töölised lihtsalt asuksid väljatõrjutud kapitalistlike valitsejate asemele! Vastasel juhul viib muudatus vanarauani, millel on ainult uus domineeriv klass. Vahetult pärast seda võimuhaaramist peavad töötajad tooma demokraatia kõigis valdkondades, et keegi ei muutuks teisest võimsamaks. Marx toob näiteks 1871. aastast pärit "Pariisi kommuuni", kus esindajatest koosnev komitee võttis haldamise üle. Need esindajad valiti demokraatlikult ja rahvas võis nad igal ajal tagasi kutsuda. Tasu, mida delegaadid said, ei olnud teistest palkadest väljas ja seal oli ka rotatsioonisüsteem, et keegi ei saaks plussi külge jääda. See välistaks valitud esindajate elanike huvide silmist kaotamise ja nende allutamise oma huvidele. Sarnane asi tuleks demokraatliku koostöösüsteemi kaudu paika panna ka kauplustes. Koos töötades ja ühiselt otsuseid langetades, ilma et keegi või miski selles edu saavutaks.
Esimene etapp võtab aega, nii et inimesed peavad harjuma olema nii töötajad kui ka omanikud. Kogu tulu jagataks demokraatlikult, õiglaselt ja proportsionaalselt. Spetsiaalsete teadmiste ja tööga inimene panustab rohkem ja see õigustab kõrgemat tasu. Marx ütleb, et kõigile sama maksmine ei tööta. Isegi kui kaks inimest on samal ametikohal, tekivad erinevused: üks töötaja on teisest produktiivsem, koduse pere koosseis on erinev jne. Ta märgib, et tulemuste võrdsus on võimatu. Võrdsus seisneb klassisüsteemi kaotamises.
Esimeses faasis on riik veel tööliste käes, vajalik pahe. Marx näeb riiki parasiidina, millel pole muud eesmärki kui klassivahede põlistamine. Riik seisab rahva tõelise vabaduse teel. Riik on aga ajutiselt vajalik näiteks vastaste distantsi hoidmiseks. Vähehaaval muutuvad sellised asjad nagu armee ja politsei vähem vajalikuks. Need riigi vahendid, mida varem on mõnikord kasutatud oma rahva rõhumiseks, kaotavad oma kasu, politsei asendub kollektiivse valvuriga. Riik närbub vaikselt.
Kõrgem aste: kommunism
Teises etapis ei teki enam klassivahet ja riik on lakanud olemast. Elanikkond ei ole enam piiratud, vaid naudib vabadust, võrdsust ja vendlust. Või siis Marxi enda tuntud sõnadega: "Igaühelt vastavalt võimalustele, igaühele vastavalt vajadustele!" (igaühelt vastavalt tema võimetele, igaühele vastavalt tema vajadustele!). Kommunism on saavutatud.
Allikad või soovite rohkem teada? Vaata:
– Tai noored ja RT logo – https://www.facebook.com/FreeYOUTHth/posts/411520360297027
– Karl Marxi teosed nagu "Das Kapital", "Kommunistlik manifest", "Gotha programmi kriitika" ja "Prantsusmaa kodusõda": www.marxists.org/
– Neile, kes lugemist ei armasta: prof David Harvey ja/või prof Richard Wolffi YouTube'i videod: www.youtube.com/c/democracyatwrk
Karl Marx ja Buddha, kuidas Tai radikaalsed mõtlejad püüavad mõlemat seisukohta ühitada
Mida sa ütled, Rob V, kommunism on Tais räpane sõna, kuigi inimesed on siin Xi Jinpingiga lähedased sõbrad.
Tai ei muutu kunagi kommunistlikuks ja osa protesteerivatest noortest kasutab seda sümbolit mulle üllatusena. Või ei õpi nad Tais koolis ajalugu?
Surmajuhtumid 1975. aastal, naftatrummide tapmised, kommunistliku liikumise juhtide mõrvad mõnes Tai osas peaksid olema kollektiivses mälus. Aga ilmselt mitte nendega.
Kommunismil pole midagi viga, välja arvatud üks asi: see on inimese töö. Ja siis näete, et kuigi kõik on võrdsed, on mõned neist natuke võrdsemad kui teised ...
Kas selles pole midagi halba?
Küsige lihtsalt Mao, Pol Poti, Stalini jne ohvritelt
Kuidas sa julged seda öelda!
Varsti saame fašismist õige jutu, vahet pole eriti.
Lugege enne midagi läbi, nt Solženitsõn, Koestler, Karel van het Reve jne.
Siis räägime.
Ajalugu on täis verd kiviajast kuni feodaalsüsteemini, tollase kapitalismi ja kõikvõimalike režiimide all möödunud sajandi jooksul. Kui vaadata verd režiimide kätel Venemaal, Hiinas, Ameerikas, Prantsusmaal ja nii edasi, on see haige. Kuid me teame ka, et inimesed seisavad vastu ekspluateerimisele, rõhumisele ja vägivallale. See on jällegi kommunismi idee kapitalistliku süsteemi vastu, kus väike rühm kasutab enda alluvat suurt rühma.
Dirk K, loe mu viimane lause veelkord hoolega läbi, seal on täpselt see, mida ma öelda tahan selle kohta, mis tal viga on: mees... Ja jah, ma olen Gulagi lugenud!
Dirk, kommunism, nagu Marx kirjutas, on väga erinev kommunismist, mille Mao ja Stalini taolised pätid on sellest teinud. Kui Marx oleks saanud vaadata tulevikku, poleks ta kunagi oma raamatuid kirjutanud.
Prantsuse revolutsiooni ajal lubasid kapitalistid tuntud liberté, égalité, fraternité. Sellest sai vähe. Paljud majanduskirjanikud kirjeldasid, kuidas kapitalism muudab maailma paremaks kohaks. Kuid tänapäevani on olnud ja on jätkuvalt palju surmajuhtumeid. Ma ei usu, et seepärast poleks need kirjanikud kunagi oma raamatuid kirjutanud. Marxi looming annab palju mõtlemisainet (das Kapitali algus on karm pill alla neelata, ta räägib pikalt puuvillast, linast ja jakkidest). Pean arutelusid selle üle, mida ta kapitalismikriitikas puudutas, väga teretulnud. Nad võiksid sellest natuke rohkem rääkida, ka Tai tundides. Kuidas saavutada maailm, kus ekspluateeritakse vähem ja inimesed surevad asjatult, samal ajal kui kellelgi teisel on garaaž täis kalleid autosid. Tai ise on väga ebavõrdne, sellega saab midagi ette võtta. Seda, et õpilased kasutavad Marxi inspiratsioonina, näen juba positiivse asjana.
Lugesin Tai ajalooraamatutest, et sealset kommunismi kujutatakse peamiselt ebatailiku ja monarhiavastasena, mitte sotsiaal-majandusliku liikumisena. Kommunismi põhimõtteid ei seletata, see mõistetakse ainult hukka. Kommunismi propaganda on Tais kriminaalkuritegu ja paljusid on selle eest tapetud, vangistatud või pagendatud. Sealhulgas mõned mungad. Kommunism Tais on vaid sõimusõna.
Veel üks väike täiendus, kui blogidiktaator lubab.
6. aastatel (Vietnami sõda!) elas munk nimega Kitivudho Bhikku, kes kuulutas, et kommunistid ei ole inimesed ja seetõttu võidakse neid tappa. Thammasati ülikooli rahumeelseid meeleavaldajaid nimetati "Vietnami kommunistideks" ja 1976. oktoobril 46 mõrvati vähemalt XNUMX, kuid tõenäoliselt palju rohkem.
Tänan, et värskendasite minu kooliteadmisi.
Huvitav!
Alain
Tundub, et kommunismiideel pole suurt viga, välja arvatud see, et minu teadmiste kohaselt pole seda kunagi kusagil olemas olnud.
Lisaks pärsib see tõenäoliselt initsiatiivi ja edasiminekut, kuna puudub stiimul tahta rohkemat kui tavaline töötaja.
Tõepoolest, tõelises kommunistlikus ühiskonnas suhtub tavakodanik sellesse ambitsioonikusesse tõenäoliselt tülgastusega.
Ma ise arvan, et väga kõrgete progresseeruvate tulu-, vara- ja pärandimaksudega demokraatia oleks kõige ideaalsem ühiskonnavorm.
Siis saate oma elus omandada vara, kuid mitte ekstreemseid asju, nagu XNUMX miljardi dollari suurune varandus.
Mulle tundub ebaloomulik mitte tahta midagi, mida ihaldad. Kui soovite midagi rohkem (õlut, autot, ...), siis proovite seda saada, eks? Selle saavutamiseks peate midagi tegema. Seda on näha ka selle kirjatüki lõpus olevas lauses: et igaüks võtab seda, mida ta vajab, ja panustab sellesse, mida ta suudab (tahab). Kommunistlikus ühiskonnas ei piirduks sa soovitud teadmiste hankimisega ja nende teadmiste kasutamisega oma eesmärkide ja soovide täitmiseks. See on just algatusvõime ja ambitsioonikuse stiimul. Mida rohkem sa endast välja saad, seda rohkem võidab ka kogukond. Rohkema ja parema poole püüdlemisel võite olla uue tehnoloogia, uute ideede leiutaja või kaasaaitaja ning sellest saavad kasu kõik.
Ambitsiooni definitsiooni järgi tekitab ebavõrdsust, ambitsioon tähendab minu enda soovide täitmist.
Kui ühiskond tervikuna sellest võidab, on see tore boonus, kuid see on ambitsioonide järel teine.
Kui minu ambitsioon on saada juhiks ja teie ambitsioon on ka, siis jääb üks meist kaotajaks.
Kui olen juht, on minu ambitsioon selliseks jääda.
Vajadusel teiste abiga, kelle ambitsioon ei ulatu kaugemale suure juhi järgimisest.
Vahepeal oleme sattunud Stalini Venemaale, millel polnud enam kommunismiga pistmist.
Ambitsioonid ei ole probleem, inimesed, kellele meeldib juhtima asuda, saavad selle positsiooni rühma toel. Lõppude lõpuks: töötuba ja muu taoline põhineb ühishääletamisel ja valitud juhtide tagasikutsumise võimalusel. Kui grupp näeb teatud juhiambitsioonidega inimest hea (parima) juhina, hääletatakse tema poolt. Juhtimise säilitamine, kui kahjustate ülejäänud rühma, ei ole jätkusuutlik (hääletage välja, ajage minema jne). Selles peitubki komistuskivi: kui liider valitakse siis, kui on alles vanad ülalt-alla kontrolli institutsioonid armee, politsei jne üle, siis saab juht juba kord oma kohal rahvast rõhuma hakata.
Sirbi ja vasara pilt polnud tark, ma poleks seda teinud, kui kuuluksin Tai noorte gruppi. Aga mulle meeldib sotsiaalmeedias, uudistesaitidel ja muul sellisel lehel näha olev arutelu kommunismi, sotsialismi, Marxi, Venemaa, Tai ja muu kohta. Kasutatakse ka selliseid sõnu nagu diktatuur ja vabadus. Selline arutelu selle üle, kus Tai praegu seisab, kus süsteem ebaõnnestub ja kuidas millegi teistsuguse poole püüdlemine – antud juhul tsitaadid Karl Marxilt – võib või ei saa viia milleni paremani. See teeb mind õnnelikuks, las nad Tais alustavad arutelu selle üle, kas ja mis on vale ning mida sellega ette võtta. Lühiajalises perspektiivis ei näe ma mingit paranemist, kuid päike paistab silmapiiril. Tai ilmselt jõuab sinna.
Täname panuse eest.
Kas võib juhtuda, et see süsteem tekitab perspektiivi puudumise tõttu palju pettunud inimesi? Või tuleks perspektiivi näha kui midagi, millest pead lahti laskma, et end vabastada?
Ma ei jälgi sind, kallis Johnny. Kuidas on ühiskond, kus kõigil on ligipääs haridusele, tervishoiule jne ning saab seetõttu maksimaalselt areneda, ambitsiooni piirav ühiskond? Eesmärk on just nimelt teha ambitsioonid täielikult võimalikuks, sest kapitalistide eliitklassi rõhumist enam ei toimu.
Kallis Rob,
Tänan veel kord selgituse eest ja huvitav, sest see tekitab küsimusi, miks puhas kommunism ja võib-olla ka sotsialism pole paljudes demokraatlikes riikides standard.
Ma saan aru, et kommunismi võidi "kurjatarvitada", aga kas see ei juhtu ka kapitalismiga?
Hollandis võib tekkida halb rõhutud tunne, välja arvatud elanikkonna valitud valitsus ja siis saate seda, mida väärite.
Igasuguseid olemasoleva süsteemi muudatusi/parandusi, olgu selleks kapitalism/sotsialism/kommunism vms, saab täielikult ellu viia ainult siis, kui igale inimesele antakse hääl JA välistatakse mahasurumisvahendid, näiteks relvade kasutamine. Isegi kui kõik saavad hääle, tuleb leppida sellega, et grupina lähevad inimesed individuaalsest soovist erinevas suunas (enamus/kõigil vetoõigus??) ei peaks saama luua killustunud gruppi (Hiina mudel?? ) või peaks see olema poldri mudel?)
Ühesõnaga, see pole nii lihtne!
Hea, et yhaise noored hakkavad valjusti mõtlema ja ütlema, mis tekitab diskussiooni. Nüüd tuleb oodata, kuidas see kõik maha surutakse ja muutus Tai mõtlemises pidurdub.
Gerard
"Madalmaades võib teil olla ainult rõhutud tunne, välja arvatud rahva poolt valitud valitsus ja siis saate seda, mida väärite." Kas sa elad Hollandis? Vähemalt miljon inimest tunnevad seal, et neid rõhutakse. Nad hääletavad õigesti ja on veendunud, et saavad seda, mida nad EI vääri, nendega manipuleeritakse ja nad leiavad selle kohta "tõendeid", kuigi sageli otsitakse tõendeid, kuid inimesed on neile avatud, sest ajalehed on vasakpoolne" ja see on osaliselt tõsi. Ajakirjanikud ja õpetajad on väga sageli vasakpoolsed. See on osa sellest, vaevalt leiad professorit, kes väidab end olevat parempoolne, siis muutud paariaks ja samastud natsidega. Toimub palju ideoloogiat, inimesed kordavad sageli üksteist.
millest Marxil puudus; ta mõtles struktuurides, hästi, aga tal polnud aimugi inimestest ja rühmadest. See mees on a. irratsionaalne, b. meeldib ennast lolliks teha, kuhugi kuuluda, c. on ajendatud vihast ja d. et, nagu ma ütlesin Soc. Akadeemia õpetas; "revolutsioon sööb oma lapsed" olid minu jaoks väärtuslikud õppetunnid. Marxi kõrval.