Tiiger ja vasikas – Muinasjutud ja legendid Taist nr 05

Eriline kogemus kahele loomale ja seejärel moraalne sõnum: sihikindlus mandaadi täitmisel toob häid tulemusi.

Keset suurt metsa. Tiigrikutsikas eksib oma ema juurest; reisib ära, muretu, rõõmsameelne ja lõbutseb lehtede vahelt kostava tuule saatel.

Järsku läheb pimedaks, päike loojub, öö saabub. Vihm; ta ehmub, kutsub ema järele, aga oh häda! Kuulete ainult vihma häält. Aeglaselt harjuvad ta silmad pimedusega: ta näeb koobast ja tormab selle poole. Aga see koht on juba hõivatud: lehm oma vasikaga.

Metslooma lõhn äratab ema instinktid ja tema esimene reaktsioon on kutsumata külaline tappa. Kuid tema hea süda sekkub, kui ta näeb nii noort ja kaitsetut looma külmast värisemas. Ta püüab looma kinni ja lakub selle märga karva. Täiesti rahulikult surub ta end tema soojade udarate vastu ja lehm annab talle piima; nii saab temast emaks kadunud loomale.

Aastaajad mööduvad ning tiiger ja vasikas elavad kõrvuti vennaskonnas: kasvage koos, otsige koos toitu, armastage oma ema ja, nii imelik kui see ka pole, tõotavad veised ja tiiger teineteist mitte kunagi lahkuda ja teineteist kaitsta, kui see võib juhtuda. hädaolukorras, vajadusel oma eluga riskides.

Kuid ühel päeval ründab tiiger lehma ja sööb ta ära. Ja hoolimata oma noorest east ründavad veised ja tiiger kiskjat ja tapavad. Varsti pärast seda valdab neid lein ja nad kaebavad emakesele loodusele, kes on mõistnud nad üksteist tapma.

Nad kurdavad öösel ja päeval, iga päev. Nad anuvad kordamööda vihma, ojade ja ka maapinda, kus nad öösel kõnnivad ja puhkavad, et nende eest lahkelt paluda.

Eremit

Jumalad halastavad lõpuks ja juhatavad nad varjupaika vaga eraku juurde. Sellel mehel on tänu aastatepikkusele mediteerimisele ja kogutud teenetele maagilised jõud: ta suudab muuta loomad inimesteks.

Ta muudab tiigrist ja vasikast kaks nägusat noormeest; kutsub vasikat Khaviks ja tiigrit Hônvijaideks, annab mõlemale mõõga ja maagilise lootoseõie ning ütleb neile:

"Kallid lapsed, kui jääte õigele teele, olete võitmatud, sest ma olen pannud teie hinge nendesse mõõkadesse ja see teeb teid haavamatuks. Mis puutub lootosesse, siis see närbub, kui kummagagi teist juhtub midagi halba. Nii et uurige maailma ja pidage meeles seda lihtsat nõuannet: kasutage oma meelt.

Tänulikult kummardavad nad eraku ees ja lähevad itta, nagu vaga mees ütles. See toob nad linna, mis särab selge veega järves. Täpselt siis, kui nad hakkavad vett võtma, et oma nägu pesta, ilmub ootamatult välja kole hiiglane. Käib äge lahing, kuid Hônvijail on maagiline mõõk ja ta tapab hiiglase.

Sellisest julgusest rõõmustav kuningas kutsub Hônvijai oma paleesse, kutsub ta sinna elama ja annab talle oma ainsa tütre.

Ja Khavi?

Khavi jätkab oma teekonda ja leiab tohutu rikkuse linna, kuid see on mahajäetud. Uimastununa läbib ta seda igas suunas ja leiab suure trummi. Ta lööb, kuid heli ei tule välja. Lõikab mõõgaga trummi lahti ja tema üllatuseks on sees kaunis printsess: kuninga tütar.

Vaene hing räägib oma ebaõnnest: ahne kotkasparv on rünnanud linna ja õginud kõik selle elanikud. Tema vanematel polnud võimalust trummi sisse saada ja nad põgenesid. Kui ta räägib, tuleb nende poole röövlindude hulk. Khavi võtab oma mõõga ja kõik linnud tapetakse tema mõõga läbi.

Selle vapra sõdalase kaitse all läheb printsess temaga koos oma vanemaid otsima. Pikka aega rändavad nad linnast linna, esitades kõigile küsimusi. Asjatult! Ühel päeval, kui nad jõe ääres puhkavad, sõuab nende poole vana naine. Nad toidavad teda, rõõmustavad teda ega kahtlusta midagi. Kuid see naine pole midagi vähemat kui nõid, kelle naaberkuningas saatis printsessi röövima!

Khavi räägib nendega samal õhtul, jutustab oma seiklustest ja paljastab oma jõu allika. Siis magab nõid nende lähedal; tema lugu ei rõõmusta teda ja ta ootab, kuni nad magavad, et varastada mõõk ja viskab selle tulle. Esimeste leekide peale ärkab Khavi ja näeb õelat naist, kes kannab minema kaitsetut printsessi, kes nutab kibedaid pisaraid: miks, kurdab ta, kas sa oled nii hoolimatu selle võõra naisega kohtudes? Miks sa oma saladusi vähimagi ettevaatusabinõuta avaldasid?

Aga jumalad on valvsad. Nad haletsevad seda õiget meest: taevast langeb paduvihm ja kustutab tule; mõõk on lihtsalt natuke must ja tuhm.

Sel päeval näeb Hônvijai, et tema lootos on närbunud. Ta mäletab eraku ennustust ja võtab hirmu täis, suure kiiruga ida poole. Ta reisib uskumatult kiiresti, sest jumalad lühendavad teekonna aega. Mahajäetud linnast leiab ta oma venna maas lamamas ja temast mitte kaugel oma musta mõõga. Ta puhastab mõõga. Seejärel lähevad nad koos linna, kus printsess on vangis.

Hônvijai maskeerib end erakuks ja Khavi teeb end nähtamatuks. Ta külastab kuningat, kes lasi printsessi röövida, ja pakub talle erakordset eliksiiri, mille kuningas vastu võtab. Ta laseb kohe ehitada "eraku" nõuannete järgi ohvrialtari ja päikesetõusul kohtub Hônvijai temaga seal. Hônvijai tapab kuninga ja siis ilmub Khavi ning paneb kuninga riided selga. Seejärel näitab ta end inimestele, kes teda entusiastlikult tervitavad. Seejärel vabastab ta printsessi ja nad abielluvad suurepäraselt.

Hônvijai jätkab oma teekonda, kuid jätab kõigepealt Khavi ja tema naisega hüvasti. Ta ütleb neile: "Pidage meeles vaga mehe nõuannet: kasutage alati oma mõistust!" Sest just siis, kui nende seiklused algasid, tuleneb õnnetus ühest hoolimatusest.

Tõlkinud ja toimetanud Erik Kuijpers. Pealkiri: Le tigre en le veau, tai keeles เสือโค. Allikas: Contes et Légendes de Thaïlande; 1954. Autor Jit-Kasem Sibunruang (จิตรเกษม Näe rohkem), 1915-2011. 

Neid nimetatakse tai keeles Khavi ja Hônvijai, ka Khawi ja Honwichai คาวี en หลวิชัย. Sellest tehti Tais postmark: https://www.lastdodo.nl/nl/items/5008015-volksverhalen