Ühes ja samas tules savi kivistub ja vaha sulab
Pealkiri on ilus tsitaat Briti filosoofilt ja riigimehelt Sir Francis Baconilt (1561-1626), mis väärib mõtisklemist nüüd, kui on käes rahvuslik katastroof, mis poleks pidanud olema katastroof.
Praegu ei mõelda kaugemale küsimusest, kuidas saaksime sellest haisvast veekogust lahti. Bangkoki ja mujal valitseb kodanike seas segadus ja lootusetus, kuna meie valitsus võitleb jätkuvalt oma kriisiohjamise ja kõigi muude kohustustega. Tai ei pruugi veel olla läbikukkunud riik, kuid on selge, et meil on ebaõnnestunud valitsus.
Kuid edasimõtlemine on siiski vähemalt väärtuslik harjutus meie kursi määramisel ja mõistuse säilitamisel.
Mis puudutab meie kollektiivset rahvuslikku meelt, siis pole ülaltoodud väitest veel ühtegi viidet savi suunale. Liigne vesi ei ole suutnud luua probleemi lahendamiseks vajalikku rahvuslikku ühtsust. Selle asemel näeme ja kuuleme poliitikute lapsikut omavahelist nääklemist, näpuga näitamist, ennekuulmatut isekust, avalikkust teenima pidavate inimeste jultunud vargusi, distsipliini puudumist ja põhimõtete eiramist.
Kuid on ka inimesi, kes väsimatult ja pühendunult pühendavad oma aega üleujutuste ohvritele, aidates neid nende raskes olukorras ja püüdes leevendada kohutavat olukorda. Ei sobi mõjuvaks pealkirjaks, mida need inimesed nagunii ei tahaks. Tavalised inimesed teevad seda, mida Tema Majesteet kuningas meile õpetas: asetama Buddha seljale kuldseid lehti. Need on inimesed, kes ei taha ega oota kuulsust, tunnustust, hüvitist ega isegi mitte tänusõna. Need on lootus, mida me selles muidu lootusetus riigis ikka veel leiame.
Ainus tulevikku vaatav heli, mis aeg-ajalt esile kerkib, on ülesehitustöö pärast veeuputust. Need hääled räägivad juba "Uuest Taist", justkui jagaksid nad juba eelarvepirukat. See kook läheb maksumaksjale maksma miljardeid bahte ja ilmselt peame välismaalt raha laenama. See “Uus Tai” tekib meie “maa mustusest” (üleujutuste sete ei ole see, mida siin mõeldakse) ja sellest räpasusest tuleb veel rohkem välja.
Need inimesed jätkavad oma võimukohtade hõivamist veel pikka aega, et imeda kogu veri riigist, mis on tagasi jooksnud ja kus valitseb korralagedus. Nende tõttu on meie riik seestpoolt mädanemas. Riigi ja meie rahva elatustase on nende poliitiliste "kaheksajalade" totemipostil palju madalamal kohal kui nende endi rikkus. Ja kogu selle aja me jätkame nende poole pöördumist kui "sir" või "dame" ja paneme käed kokku, et neid tervitades austust avaldada.
Tais, nagu ka mujal maailmas, on demokraatia õigustamiseks, mitte kontrollimiseks ja korrigeerimiseks. See legaliseerib maanteeröövi, rahva käest varastamine pole enam seadusega karistatav kohutav kuritegu. Itaalia peaminister Berlusconi on vaid üks paljudest näidetest, mis seda kinnitab.
Kui riiki laastavad looduskatastroofid või inimtegevusest tingitud katastroofid, nagu äärmuslik ilm või sõda, on vaja parandada enamat kui lihtsalt materiaalne kahju. Sotsiaalne ja kultuuriline side on sama oluline. Punased khmeerid tekkisid Ameerika Ühendriikide valimatute pommirünnakute tõttu Lon Noli režiimi ajal, mis hävitasid Kambodža ühiskonna väärtusliku sotsiaalse sideme. Ameerika ehitusperiood (1863-1877) pärast kodusõda tasus ühe maailma suure juhi Abraham Lincolni eluga. Ja ometi usuvad peaaegu kõik ajaloolased, et ehitus lõppes ebaõnnestumisega. "Ori sai vabaks: seisis korraks päikese käes ja liikus aeglaselt tagasi orjuse poole."
Ammu enne neid üleujutusi kannatas Tai sisemiste sotsiaalsete, poliitiliste ja ideoloogiliste lõhede all. Nüüd võisid need lõhed jõuda ületamatu punktini. Seni ei ole viimase 50 aasta suurim üleujutus suutnud neid erinevusi lappida ega luua täiesti uut ühtsust. Näete vaid seda, et katastroofi tagajärjel hakkavad praod aina rohkem silma.
Üleujutuste viletsus ja see, mis pärast kannatanuid kannatanud piirkondades ees ootab, on praegu mõõtmatu. Valitsuse paljude vigaste väljaütlemiste ja poliitiliste suurkujude omakasu tõttu, kes usuvad, et neile ei saa midagi ette heita, on edukat taastumist raske ette kujutada. Kõigi avaliku teenindajate huvi ja pühendumuse puudumine muudab optimaalse tulemuse saavutamise peaaegu võimatuks.
Rahvuslik leppimine ja ülesehitamine parimates tingimustes on raske ülesanne. See saab olla edukas ja jätkusuutlik ainult siis, kui meie juhtkond suudab olla aus, nägemuslik, loov, teadlik ja aus missiooni eesmärgi osas töötada ühise hüvangu nimel. Omandatud huvid on poliitikast läbi imbunud, kuid neil ei tohiks lasta püsivalt valitseda, nagu see on siiani olnud.
Riigi ülesehitamise hind – materiaalne, sotsiaalne ja vaimne – on alati kõrge. Kuid meist sõltume, kas sellise hinna maksmine tasub end ära ja et iga sent loeks, ei läheks raisku ning iga ohver ei oleks asjata. Kas suudame naasta oma sisemise rahu juurde, mis on selles “naeratuste maaks” nimetatud riigis praegu haruldane kaup ja luksus?
Tai vanasõna ütleb: tuulelohe jõuab kõrgeima punktini vaid tugeva tuulega. Igaüks meist – mitte ainult käputäis valju hääle ja pikkade kätega eetiliselt küsitavaid pätte – on meie ühise ja kollektiivse saatuse üle otsustada.
See, kas oleme savist või vahast, on igaühe enda otsustada.
Kaalul on meie kollektiivne tulevik. See on võit või kaotus, sellist asja nagu viik pole olemas.
Pornpimol Kanchanalaki veerg ajakirjas The Nation 4. november 2011. Tõlkinud Gringo