Vestlus kolme demokraatiavõitlejaga
Päikesepaistelisel oktoobrihommikul sõitsid Tino Kuis ja Rob V Amsterdami erilisele kohtumisele. Meil oli võimalus rääkida kolme inimesega, kes on pühendunud demokraatiale, sõnavabadusele ja Tai kodanike inimõigustele.
Kohtusime kolmekesi keskjaamas, kuhu Kölnist saabusid Tai Somyot ja Junya. Amsterdam oli viimane peatus Euroopa suurlinnade reas, kus need kaks said oma võitlusele parema Tai eest anda etapi. Hollandi Marijke ühines nendega mitmes sellises kohas.
Tino oli toonud Somyotile kingituse, erieksemplari ajakirjast, mille peatoimetaja oli Somyot ise. Somyot veetis aastaid vanglas ega ole pärast seda näinud oma ajakirja "Taksini hääl" ega selle järglast "Red Power". Väljaandes, mille Somyot kingiks sai, kirjeldatakse tema enda vangistust. Nägime tema silmade rõõmust, et see tegi talle head. Somyot on soe mees, kuigi märkas, et aastad trellide taga on jätnud talle suure armi. Junya rääkis meile, et pärast kõike, mis temaga tehti, ei poetanud Somyot enam millegi pärast pisarat. Ometi on Somyot endiselt täis positiivset energiat ja lootust, sama kehtib ka Juya ja Marijke kohta. Südamest kutsutud üleskutse parema maailma poole, neil on lahing võidelda ja nad ei peenenda sõnu, julgevad armastusest selle riigi vastu välja öelda, mis Taimaal viga on. 
Võitlemine rahvuse eest, kus tavakodanikud saavad elada inimväärset elu õiglase, õiglase ja demokraatliku põhiseadusliku riigi tingimustes.
Kes need aktivistid on?
Somyot Pruksakasemsuk (สมยศพฤกษาเกษมสุข) sündis 1961. aastal Bangkokis, ta on Tai aktivist, kes on pühendunud tööõigustele ja inimõigustele. Näiteks andis ta oma panuse kampaaniasse Clean Cloths, mis on rahvusvaheline liit, mille eesmärk on parandada tööõigusi rõiva- ja jalatsitööstuses. Kuigi ta ei olnud Thaksin Shinawatra suur austaja, asutas ta koos mitmete teistega punase ajakirja "Taksini hääl". Taksin on kuningas Taksini nimi, kuningas, kes on tavaliste tailaste seas väga lugupeetud. Tai pealdises oli küll Thaksin (ทักษิณ), endise peaministri nimi. Selle ajakirja peatoimetajana arreteeriti Somyot 2011. aastal ja talle esitati süüdistus lèse majesté's. Seda seetõttu, et toimetajana oli ta lubanud avaldada kaks artiklit väljamõeldud kuningriigist. Kohtu hinnangul võib nende tükkide tegelast vaadelda kui viidet kuningas Bhumibolile. Somyot keeldus end süüdi tunnistamast, mis oleks tema karistuse vähendanud poole võrra. Talle määrati 11-aastane vanglakaristus, mida hiljem vähendati 7 aastaks. Ta vabastati 2018. aasta aprillis ja jätkas võitlust demokraatia eest. Kahe artikli autorit pole kunagi süüdi mõistetud.
Junya Yimprasert (จรรยายิ้มประเสริฐ, Tjanjaa Yimpraseurt), tuntud ka kui Lek, sündis 1966. aastal Bangkokist 100 kilomeetri kaugusel asuvas külas. Junya võitleb ka tööõiguste eest – eriti naiste õiguste eest – ning on pühendunud kõige haavatavamate inimeste abistamisele Tais ja mujal. Pärast meeleavalduste verist mahasurumist 2010. aastal kirjutas ta kuningas Bhumiboli kohta väga kriitilise artikli. Selle tulemusena oli ta sunnitud oma riigist põgenema. Ta sai Soomes poliitilise varjupaiga ja sealt jätkab ta tööd Tai töötajate ja demokraatia heaks.
Lõpuks rääkisime Marijke Witiga. Marijke on meditsiiniõde, Amnesty Internationali liige ning samuti on ta pühendunud inimõigustele ja demokraatiale. Ta on protestinud Tai konsulaadis Amsterdamis ja Londonis ning kirjutanud kirju ka Tai kuningale ja Hollandi saatkonnale Bangkokis.
Võtsime istet Amsterdami südames asuval terrassil ning snäkki ja jooki nautides küsisime neilt küsimusi nende võitluse ja nägemuste kohta parema Tai nimel.
Kallis Somyot, kas sa räägid meile oma võitlusest?
Pärast 2006. aasta septembriputši liitusin demokraatia eest võidelnud liikumisega ja minust sai üks Punasärgi juhte. 2007. aasta mais astusin tagasi ja asutasin 24. juuni demokraatiarühma. Rühm, mille eesmärk on edendada demokraatlikke väärtusi ja võidelda kõigi diktatuuri vormide vastu. 2010. aastal olin ma poliitilise ajakirja Voice of Taksin toimetaja, mis andis Tai ühiskonnas hääle neile, kellel pole häält – rõhutuid. Me esindasime töölisi, põllumehi ja inimesi, kes võitlevad vabaduse ja demokraatia eest. Nõudmised olid selged: esiteks mõistlik palk, millega elatist teenida. Teiseks tõelise demokraatia loomine, kus inimestel on õigus organiseeruda, protestida, osaleda poliitilises tegevuses ja väljendada oma ideid. Sõnavabadus, seda minu ajakiri tähistas.
Mida sa nüüd tegema hakkad, kui oled taas vaba?
Ma jätkan võitlust, ma ei karda vanglasse tagasi minna. See oli kohutav aeg, kuid me peame võitlema õigluse, oma ideaalide eest. Püüan teisi poliitvange vabastada, seadusi muuta. Et Tai kodanike väärkohtlemine lõppeb. On aeg erinevatel peaministritel oma tegude eest vastutusele võtta. Peab olema uurimiskomisjon, mis uurib kõigi eelmiste valitsuste asjaosaliste tegevust ja vajadusel saab algatada kriminaalasja. Alates 1973. aastast pole tänavatel voolanud vere eest vastutavate isikute suhtes objektiivset kohtu alla andmist. Me ei saa lasta vastutajatel sellest lahti saada! Vajadusel Haagi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kaudu.
Kas välisriikide sekkumine Taisse on võimalik?
Me elame avatud maailmas, peame üksteisest hoolima, me ei ole siin maa peal üksi. Kust siin Amsterdamis riis tuleb? Riietus? Kas need asjad on pärit Hollandist või näiteks Bangladeshist või Taist? Tai naistega mehi on päris palju, miks? Kuna piirid kaovad, oleme me kõik maailma kodanikud, seega peaksime kõik hoolima sellest, mis Tais toimub. Ja muide (Somyot hakkab naeratama ja tema toon muutub tõsisest sarkastiliseks), teie, hollandlased, olete rüüstanud palju Aasiat, teil on aeg vabandada ja meile midagi tagasi anda...
**
Somyot ja Junya jätkavad võitlust demokraatia, inimõiguste ja tavakodanike inimväärse elu eest. Näiteks teatab Yunja kehvatest töötingimustest Tai külalistöölistel, inimestel, kelle passid ära võetakse, et neid omamoodi orjana kuritarvitada. Neid väärkohtlemisi ei esine mitte ainult välismaal, vaid ka näiteks Rootsis ja Soomes. Nüüd, kui ta elab Euroopas, kasutab ta sõnavabadust ja meeleavalduste esitamise õigust, et juhtida oma Tai esindajatele nende ebaõnnestumisi. On ütlematagi selge, et see kriitika pole alati teretulnud.
**
Yunja, kas sa ei karda, et ei saa kunagi Taisse tagasi?
Ma ei allu sellele hukatusele. Varem ei olnud eksiilis elavatel tailastel nagu Pridi selliseid sidevahendeid, mis meil praegu. Tai pagulased välismaal on avanud Tai avalikkuse silmad. Ja võitlus demokraatia eest on kestnud nii kaua, üle 80 aasta. Pridi ei näinud kunagi oma nägemust Taist täitumas, kuid me jätkame. Minu Taisse naasmine ei ole prioriteet, kõige tähtsam on meie sõnumi edastamine. Vajadus demokraatia, inimõiguste ja võrdsuse järele. Tai vajab ülestõusu, see on minu jaoks selge, aga küsimus on selles, kuidas saavutada oma ideaalid ilma uuesti valamata.
Kas on inimesi, kellele sa alt üles vaatad, kangelased?
Ei, ma olen kangelaste vastu. Meie võitlusele on kaasa aidanud nii palju inimesi. Nii palju, kes on kõikvõimalikult pühendunud. Pole olemas ühte kangelast. Liiga lihtne on osutada ühele kangelasele, mida näeme Tai ajaloos ja muinasjuttudes. Eliidile meeldib osutada ühele kangelasele ja ignoreerida kollektiivi, kus peitub tegelik võim. Ei, nad kardavad kollektiivi jõudu. Nii et me ei peaks määrama kangelasi. Ja sellepärast ma muretsen, et keegi nagu Thanathorn of the Future Forward Party laseb end kangelasena näha. Ilus, tark, noor, karismaatiline mees, sobib suurepäraselt kangelaseks. Kas ta lubab end mängupalana kasutada? Kui lihtrahva juured puuduvad, kas see rikas noormees teeb kompromisse? Ta on seda juba teinud, kui ei võidelnud enam lese majeste'i seaduse kaotamise eest. Vaatame, kas tal on rohkem julgust kui Thaksinil, kas ta tõesti pühendub muutustele. Aga ta peab end ikkagi tõestama, muidu ei saa me teda usaldada.
Millised on teie ootused eelseisvateks valimisteks?
Need toimuvad ja pärast valimisi on esimese asjana vaja rahvahääletust põhiseaduse läbivaatamise, uue põhiseaduse kirjutamise, parlamendi laialisaatmise ja seejärel valimiste üle. Thanathorn on selles väga selge ja ma olen selles küsimuses temaga. Kindla põhiseaduse kirjutamiseks ja tõeliselt rahvast esindava parlamendi valimiseks kulub vähemalt 5 aastat.
Kas arvate, et sellised erakonnad nagu Pheu Thai, Commoner Party ja Future Forward saavad koostööd teha?
Ma loodan. Arvan, et Pheu Thai ja Commoner Party saavad koostööd teha, võib-olla ka Future Forward, kuid Demokraatide partei kindlasti mitte. Aga Pheu Thaiga on ka risk, Thaksin on ennast ja oma majandusvisioone nii täis. Yingluck ütleb ka, et majandus on esikohal, kuid ta näeb seda valesti. See peab olema "inimesed enne". Taist peab saama riik, kus saame oma poliitikuid usaldada. Thaksin on alati olnud korrumpeerunud, nii et me ei saa ka Pheu Thaid täielikult usaldada.
Ja kas me Hollandis saame Tai heaks midagi ära teha?
Muidugi! Võite kirjutada oma kuningale, parlamendile ja saatkonnale ning teavitada neid, protestida Tai asjade seisu vastu. Kuidas kaovad või hirmutatakse kehtestatud korra suhtes kriitilised inimesed. Nimeta ja häbi, nimeta jubedaid asju, mis Tais toimuvad. Mul on vahel soov siin Euroopas lennujaamas lendlehti jagada, et kutsuda turiste Tais demokraatiat levitama. Astu oma mugavustsoonist välja, ära mine Taisse lihtsalt päikest, merd ja naisi nautima.
Kuid on inimesi, kes ütlevad, et Aasia riigid ei saa hakkama demokraatiaga, nagu Euroopa seda tunneb, et nad vajavad paternalistlikku tugevat juhti?
Ei, see on inimkonna solvang. Usun, et kõik teavad suurepäraselt, mis on vabadus. Kui teile meeldib vabadus, peate mõistma, et ka teistel inimestel on see soov. See on meie inimloomuses. Inimesed, kes väidavad teisiti, on rassistid. Tai ei ole ahvid! Seda vabandust, et Tai pole veel demokraatiaks valmis, kasutab ka Tai eliit, kuid see pole midagi muud kui ettekääne võimul püsimiseks. Ja mõte, et kui te ei ole tai, ei saa te Taist rääkida, on täiesti hull. Samuti öeldakse, et ma pean suu kinni, et ma ei armasta oma kodumaad. Naeruväärne! Peame vastu võitlema, vastu seista. Me elame globaliseeruvas maailmas, kus vastutame inimestena ühiselt üksteise heaolu eest. Mitte raha ega toitu jagades, vaid uksi avades, et ka teised inimesed saaksid vabalt mõelda ja rääkida.
**
Üks neist läänlastest, kes sekkub Tai asjade seisu, on Marijke Wit. Amnesty Internationali liikmena ja sooja südamega Tai vastu oli talle selge, et me peame tegema vastuhääle ega võõrusta enam kunagi Euroopa pinnal diktaatorit.
**
Kuidas võitlete Tai demokratiseerimise eest?
Prayuti vastu meeleavaldusega tema Londoni visiidi ajal ja osalen ka inimõiguste ja demokraatia konverentsidel. Olen kirjutanud kirju Tai valitsusele, Hollandi suursaadikule Tais ja Euroopa Liidule, et juhtida tähelepanu inimõigustele Tais. Samuti kirjutan Amnesty Internationalile Amsterdamis ja Londonis Tai aktivistidest. Samuti andsin meelt 2010. aasta tänavameeleavalduste ajal vigastatud meeleavaldajate eest hoolitsenud Tai vabatahtliku meditsiiniõe Waeni vabastamiseks. Ta on oluline tunnistaja surmava vägivalla kohta, mida sõjavägi kasutas tsiviilisikute vastu. Sõjavägi arreteeris ta 2015. aastal ja pandi süütult vangi, kuid õnneks vabastati ta hiljuti.
Ma räägin palju Tai inimestega, kes on pühendunud muutustele, loen palju Tai poliitikast ja on näinud filmi "Demokraatia pärast surma". Tai film aastast 2016, mis heidab valgust Tai poliitikale, mis kerkis esile septembris 2006 ja mais 2014. Soovitan inimestel seda filmi vaadata, selle leiate YouTube'ist.
Nii et tai inimesed pole demokraatia puudumisega leppinud?
Inimesed teavad, et majandus halveneb võrreldes teiste riikidega ja halveneb ka tervishoid. Meeleavaldused on keelatud ja põhiseadust on muudetud. Paljud tai inimesed on poliitikast väsinud, kuid demokraatia eest seismine on võitlust väärt. Vastasel juhul läheb maksuraha allveelaevadele või kallimatele kelladele ja muudele vidinatele kõrgemate sõjaväelaste jaoks, selle asemel, et investeerida raha haridusse, tervishoidu, rohkematesse töökohtadesse, parematesse töötingimustesse ja kõrgematesse palkadesse.
Sõjavägi ei anna lihtsalt oma võimu üle, isegi nüüd, kui on tulemas valimised. Kuid tasapisi suudame need olulised eesmärgid üheskoos saavutada.
***
On ilmne, et Tai annab oma kodanikele samad õigused, mida me siin Euroopas enesestmõistetavaks peame, on veel pikk tee minna. Kuid tänu nende inimeste väsimatule pingutusele, kes julgevad oma häält kuuldavaks teha, on see päev kindlasti lähenemas. Nii et austus neile kolmele sooja südamega inimesele. Rõõm oli nendega meie vabas Hollandis rääkida.
Lisateave:
- Somyoti kiri vanglast: www.thailandblog.nl/Background/wet-op-majesteitsschennis-aanfighting/
- Blogi Waenist ja põrgust, mille ta läbi elas: www.thailandblog.nl/Background/waen-getuige-van-een-misdaad-en-zelf-vervolgd-uit-intimidatie/
Hindan inimesi, kellel on arvamus ja kes julgevad vaatamata võimalikele kaugeleulatuvatele tagajärgedele oma kaela välja ajada. Poliitika probleem on see, et absoluutset tõde pole kunagi olemas. Õigest või valest mõtlemine on samuti liiga lihtne, kuigi see kalduvus tekib kiiresti. Meie loomuses on seista nende eest, kes on rõhutud. See pole aga alati parim viis. Araabia kevade tulemus pole mitte ainult positiivne.
Lisaks võib ridade vahelt lugeda, et intervjueerijad austavad inimesi, keda nad küsitlevad, ja siis kahjuks tõesti kriitilisi küsimusi ei esitata. Näiteks tõusid mu kuklakarvad püsti, kui ma seda lugesin: Ja muide (Somyot hakkab naeratama ja tema toon muutub tõsisest sarkastiliseks), teie, hollandlased, olete rüüstanud palju Aasiat, teil on aeg vabandada ja meile midagi tagasi anda...
Sel juhul küsiksin Somyoti käest: „Kas teil (Tail) poleks aeg vabandada intensiivse koostöö pärast jaapanlastega Teises maailmasõjas? Kas te ei tea, et Tai pinnal suri vähemalt 3.000 hollandlast, kui nad pidid Birma raudteel sunnitööd tegema?
Ja lõpetuseks küsimus Tinole ja Rob V-le. Millal te praegust valitsusest kedagi intervjueerima hakkate, sest ajakirjanduses on ju alati vastastikune arvamus?
Kallis Peeter,
Praeguse valitsuse arvamusi avaldatakse iga päev kogu Tai meedias. Ajakirjanikke, kes esitavad valesid küsimusi, ähvardatakse.
Kas thailandblog palub ka "mõlemad pooled ära kuulata", kui ta avaldab praeguse režiimi avaldusi? Ei? Miks mitte? Tee seda!
Ja jah, Tai peaks vabandama jaapanlastega koostöö tegemise ja mõne muu väikese asja pärast, nagu austatud "Smaragd Buddha" röövimine Vientianest, Laosest.
Ja sul on õigus: oleksime pidanud esitama kriitilisemaid küsimusi….
Me ei ole ajakirjanikud, nii et loomulikult oleksime võinud olla kriitilisemad paremate intervjuuoskustega. Kes teab järgmine kord. Aga kahtlen, kas mõne triibulise õlal härrasmehega jutule saame või oleks see soe vestlus...
Täielik tunnustus mõlema Tai vabadusvõitleja poolt, kes julgevad repressioonidest hoolimata hukka mõista igapäevase poliitilise praktika. Iga päev loeme selle blogi vahendusel ka Tai paljudest ebameeldivustest. Holland on vabaduse, inimõiguste ja demokraatia küsimustes alati eeskujuks, seega on üleskutse olla kriitiline. See, et selles kontekstis tehakse sarkastilist nalja ja naeratatakse Hollandi suunas, sobib loo konteksti. Kas Holland on kunagi vabandanud näiteks Indoneesia elanike ees igasuguse ekspluateerimise ja väljapressimise pärast? Holland ei suuda endiselt olla avatud ja aus, mis sai taas selgeks Joop Huetingu hiljutise surmaga. Sellegipoolest õpetati meile keskkooliajal veel ajalugu ja sain teada, et toonane valitsus teatas juba 1850. aastal, et Java „osutus korgiks, millel Hollandi majandus hõljus”, ja seda paljude aastate jooksul. Olgem jätkuvalt toeks ja ärgem loeme Taist. Selline suhtumine ei sobi enam.
Kallis Ruud,
Probleem on selles, et valitsused kardavad vabanduste materiaalseid tagajärgi.
Isiklikult usun, et mina ja mu elavad kaasmaalased ei ole meie esivanemate tegemistes süüdi. See ei muuda tõsiasja, et meie ja meie valitsuse vabandus on asjakohane. See ei tähenda tingimata, et meie ja meie valitsus vastutame selle eest, mida meie esivanemad ja nende valitsused tegid. Meie valitsusel tuleks näiteks Indoneesia ees vabandada ja pakkuda abi, mis toob kasu indoneeslaste heaolule.
Märkan, et Indoneesial, nii praegustel elanikel kui ka nende valitsusel, ei ole Hollandi vastu viha. Samuti tahavad nad häid suhteid Hollandiga ja koostööd. Mõlema poole etteheited sinna ei mahu. Pelgalt vabandus on juba suur žest ja seda kogetakse sellisena.
Minu arvates on vabanduste otsimine jama. Kui me sellest räägime, tekib esimene küsimus, kui kaugele tagasi me läheme? Roomlased tekitasid Euroopas korraliku segaduse. Hispaanlased tapsid 80-aastase sõja ajal meie riigis nii palju inimesi. Sakslased võivad iga päev vabandusi tuua ja nii edasi.
Me elame olevikus. Siis oli see hoopis teine aeg, teise arusaamaga.
Minu jaoks ei pea Holland vabandama ega ka teised riigid Hollandi ees vabandama. Vaata edasi, mitte tagasi.
See oli sarkastiline kommentaar, kui järele mõelda, siis peaaegu kogu maailmal on millegi pärast vabandust paluda. Kui vaatate piisavalt kaugele tagasi, võite leida, kus mõned rühma liikmed on teinud midagi, mis on tänapäevaste standardite kohaselt vastuvõetamatu ja taunitav. Oleks tore väljasõit, kui kõik maailma liidrid istuksid laua taha, et teineteisele siiralt vabandada selle eest, mis mõnikord sadu aastaid tagasi või isegi kauem läks valesti. Sellest saaks kiiresti kukevõitlus "jah, aga teil, inimestel, on...". Kuigi mul pole midagi selle vastu, kui vabandust palutakse elavatele ohvritele mis tahes ebainimliku teo eest. Siiski on olulisem õppida mineviku vigadest ja mitte kunagi enam seda teha.
Parim, mida saame teha, on tuua inimesed tribunali ette, kus ikka veel kõnnivad inimesed väidetavalt verega kätel, et saaks toimuda õiglus, taasühendamine ja töötamine meie kõigi parema tuleviku nimel. Kõik see on pehmelt öeldes rohkem kui väljakutse... kuid ideaalideta ei jõua me kuhugi. Eelkõige töötagem koos humaanse tuleviku nimel.
Kallid Rob ja Peter,
Rob kirjutab:
"Parim, mida saame teha, on tuua inimesed tribunali ette, kus ikka veel kõnnivad inimesed väidetavalt verega kätel, et õiglus saaks jalule seatud."
Ka tänapäeval elavad inimesed, kellel on verd käes, “meie” koloniaalelust. Sageli on kuritegusid toime pandud valitsuse nimel. Kas peaksite nüüd kohtu alla andma need inimesed, kes on viimastel jalgadel? Seetõttu peaks valitsus tegelikult vabandama. Vabandamine on osa leppimisest. Mul endal on Indoneesia sugulasi, kes pidid oma riigist põgenema nende koloniaalaastate Hollandi poliitika tagajärgede ja üleminekuaegse vabadusvõitluse tõttu. Paljudel põhjustel pooldan ma leppimise raames vabandust.
Ja Peter, ma ei räägi 80-aastasest sõjast ega muust sõjast kaugest minevikust. Ja kui see "teistsugune arusaam" on põhjus, miks mitte vabandada meie enda vanavanemate suhteliselt hiljutiste tegude pärast, siis leian, et see on taunitav.
Teisest küljest tuleb vabandus pärast meeleparandust. Ilma kahetsuseta ei tähenda vabandamine midagi.
Kallis Frans, seni, kuni väidetav kurjategija on elus, on kohtu alla andmine asjakohane. Kuigi praktikas tooks see kaasa sümboolse süüdimõistmise, kui keegi osutub süüdi ja tal on jäänud elada kõige rohkem paar kuud või aastat.
Mis puutub vabandustesse, siis sama, kui tunnistajad (või nende lapsed) on veel läheduses, siis on siiras vabandus õige. Isegi kui süütunne pole ühepoolne. Näiteks Holland peab vabandama erinevate pahategude eest "politsei" tegevuse käigus, kuid Indoneesias on ka elanikke, kes on teinud ebainimlikke tegusid. vabandus sobiks neile sama hästi. Asjaolu, et mõnel inimesel või ametivõimudel on kurikuulus suhtumine „ära kunagi vabanda”, ei tohiks muidugi olla vabanduseks teisele poolele, et see lihtsalt rahule jätta.
Kui minna üle hüvitistele ja nii edasi, muutub see kiiresti väga häguseks veeks või lausa herilasepesaks. Tegelikult saavad pooled selle lahendada ainult siis, kui see toimub mõistliku aja jooksul pärast kuritegude tuvastamist. Ma jätan selle rahvusvahelise maailmaareeni otsustada, milline on õige tee.
Kallis Rob,
See, mida sa kirjutad, on ainult osaliselt tõsi. Hollandlaste “vastupanu” Saksa okupatsiooni ajal pani toime ka tegusid, mida võiks nimetada kuriteoks. Aga ma ei kuule, et keegi sellest räägiks.
Oluline on see, kelle alluvuses see toimub. Kui kuriteod pannakse toime Hollandi võimu all, on Hollandi võimude ülesanne selle eest vabandust paluda. See ei vabasta tegelikku kurjategijat, vaid vastutus lasub eelkõige võimudel.
Indoneesia vabadusvõitlejaid ei saa süüdistada. Nad seisid oma riigi okupeerimise vastu, täpselt nagu Hollandi vastupanu natside okupatsiooni vastu Hollandis ja ka 80-aastase sõja ajal hispaanlaste vastu, kui minna veidi kaugemale.
Minu isa arreteeriti 40-45 ja pandi Saksamaale tööle, sest kõik sakslased pidid rindele minema. Mu ema pidi lihtsalt välja mõtlema, kuidas oma lapsi toita. See oli ka kuritegu. Kes selle eest vastutas. Täpselt, neid inimesi karistati niivõrd, kuivõrd neid tabati. Kuid vastutav isik oli Hitler.
Seetõttu on Robi, Hollandi valitsuse vabandus üksikisikute kohtuprotsessist täiesti eraldiseisev.
Seetõttu usun, et Hollandi valitsus peaks Indoneesia ees vabandama. Olen veendunud, et kui Hollandi valitsus oleks seda teinud, oleks meil Indoneesiaga olnud palju paremad suhted kui praegu.
Veel üks kommentaar. Miks peaks Indoneesia valitsus vabandama? "Politseitegevuse" ajal ei olnud Indoneesia ametiasutust, kes saaks üksikisikute väärtegude eest vastutada. Nad olid vabadusvõitlejad, täpselt nagu vastupanu Hollandis.
Huvitav artikkel ja suur tänu selle eest, aga kas Tino ja Rob tunnevad end Taisse reisides endiselt turvaliselt? Hunta sellist avalikustamise vormi kindlasti ei hinda.
Tais valitseb kogu elanikkonna seas hirm.
Sellepärast hoiavad kõik siin oma suud kinni.
Ja see ei juhtu ainult valitsuse tasandil.
Minu vahetus läheduses on kohaliku kõrge ametniku koerad mitu noort siga surnuks hammustanud.
Sigade omanik pole kahjude eest hüvitist saanud.
Mõni nädal hiljem sai külamees ka ühe koera käest hammustada, kui ta haiglasse läks jne, siin jälle sama lugu.
Inimesed lihtsalt kardavad kättemaksude tõttu astuda samme kõrgemate tegelaste vastu.
Loodan, et noored, kes muutuvad üha enesekindlamaks, suudavad tagada selle muutumise.
Noorte seas populaarseks saanud Tai grupi uusim protestiräpp. Räpp diktatuuri vastu näitab juba, kuidas noored mõtlevad.
Näen juba muuhulgas, et noored, kes oma supistatud mopeedidega ringi kihutavad, ei karda enam politseid.
Jan Beute.
Mõnevõrra vähe reaktsioone, aga loodan, et hea hulk lugejaid on kirjatükki tähele pannud ja kes teab, on pannud mõtlema.
Kallis Rob, see, et reaktsioone on vähe, on minu arvates seotud ka mingisuguse hirmuga.
Inimesed tahavad siin Tais elada rahus ja vaikuses, ilma probleeme tekitamata.
Paljud on õnnelikud, kui saavad oma iga-aastase viisa pikendamise veel üheks aastaks ära teha.
Ja suur vend jälgib sind, eriti siin Tais.
Aga minusugused blogijad, kes elavad maal tavaliste Tai inimeste seas, teavad, mida inimesed sellest arvavad.
Jan Beute.
Kallis Jan, ma olen optimist, kuid antud juhul arvan, et see on vaid osaline seletus. Ma kardan, et on ka palju lugejaid, kes mõtlevad "nii kaua, kuni mul on jook ja jook". Ootasin vastust laagrist "oleme siin külalised".
Kallis Rob,
Olen eriti huvitatud Tai poliitilistest, majanduslikest ja sotsiaalsetest suhetest ning püüan aidata kaasa õiglasema ja demokraatlikuma Tai loomisele. Nii et lugesin selliseid artikleid suure huviga.
Aga... Ma ei tea täpselt, kui paranoilised praegused valitsejad on ja kui palju ressursse nad sellele paranoiale pühendada tahavad, seega praktiseerin enesetsensuuri. Ma ei taha riskida elamisloa võimalusega, olles praeguse valitsuse ja riigipea suhtes liiga otsekohene. Olen märganud, et moderaator tsenseerib ka kriitilisi vastuseid. Minu arvates on see raport avaldamine üsna eriline.