Boezewush

Päris flaami keel on lilleline keel, millel on hollandlaste jaoks väga kummalised sõnad. Nagu "boozewoesj". See viitab kummalisele, kaugele ja ebasõbralikule piirkonnale või paigale. Ärge küsige Inkvisiitorilt, kust see sõna pärineb, ilmselt kuskilt kaugest koloniaalmälust, kui Belgia oli veel Kongo uhke omanik.

Umbes kolm aastat tagasi sisenes Inkvisiitor Tai džunglisse, Isaan. Olles nii tark kui ta ka pole, otsustas ta pärast üheksat aastat Pattayas, par excellence's Farangi enklaavis, otsustada, kas ta sobib veel üheks ümberpaigutamiseks. Igaüks kohtub ju ühel hetkel oma elu armastusega.

Aastate jooksul oli Inkvisiitor seal olnud, isegi maganud. Buriram ja Nakhom Panom. Lähen välja pattaylaste naabritega, kes külastasid perekonda. Kuid ta oli nii ära hellitatud, et tegelikult polnud tal Isani tegelikust elust aimugi. Talle anti süüa kana ja friikartuleid.

Sai privaatse magamistoa konditsioneeriga. Ei tohiks putukate tõttu susse kanda. Ei teinud tegelikult midagi peale pidutsemise. Nüüd hakkas asi tõsiseks minema

Kuni näiteks Udon Thanini oli see kõik veel äratuntav, kuid pärast muutus see teistsuguseks. Korrapärase ehitusega tekkis palju rohkem lagedat pinda, endiselt palju haritavat maad, kuid seda jääb tasapisi vähemaks, maastik muutub mõnevõrra metsikumaks. Transpordivahendid hakkavad välja nägema veidi kulunud, roiskunud, ilma kaubamärgita asjad. Ja nad sõidavad siin palju aeglasemalt.

Mida lähemale külale, seda hullemaks lähevad teed. Esmalt asfalt, aga tasapisi tekib palju löökauke. Siis mingi betoontee, kuhu inimesed on unustanud paisumisvuugid panna, betoonplaadid justkui hõljuvad üksteisest sõltumatult. Ja siis lihtsalt lihtsad pinnasteed, mis vihma korral muutuvad seikluslikeks savanniteedeks.

Lisaks ei tõlgita enam kõiki suunatulesid inglise keelde, mis muudab asjad veelgi segasemaks. Usaldusväärsed lugejad juba teavad, et The Inquisitoril on vastumeelsus tänapäevaste tööriistade, näiteks marsruudiplaneerijate vastu. Ja vaatamata naise juhistele oli ta juba paar korda eksinud.

Pärast umbes ühtteist tundi sõitu koos vajalike lühikeste vahepeatustega ilmub Inkvisiitori sõbranna näole õnnis naeratus: veel paar kilomeetrit ja jõuame minu külla. Sellel viimasel savanni teel, mille aukudega Inkvisiitori käru oigama panevad, sõidame viimased kilomeetrid läbi metsa, mis muutub lõpututeks riisipõldudeks. Ja Inkvisiitor läbib uue kultuurišoki.

Küla hakkab ootamatult, varem polnud ühtegi hoonet näha. Enamasti roiskunud, alumisel korrusel rammitud pinnasega puitmajad, mõned peavad seal sigu või lasevad siin oma pühvlitel ööbida. Või on siin-seal võrkkiigega prügi täis.

Ei mingit lindiarendust, niipea kui küla lõpeb, on jälle põllud ja metsad, nii et maamärke pole peaaegu üldse. Kanad, koerad ja pühvlid läbivad teed.

Peatume tema ema juures ja meil on vähe aega sõidust taastuda. Naabreid ja perekonda on hoiatatud, sellest ka kõik telefonikõned autos. Ja kõigepealt üks ostupeatus De Inquisitori juures, mis ei tundunudki nagu kauplus – elutuba, kus on kaup, kuid õlu on odav ja Lao Kao veelgi odavam. Rahvas on uudishimulik ja rõõmsalt viisakad. Kuid vaevaliselt õpitud taist on siin Inkvisiitorile vähe kasu: inimesed mõistavad teda, aga tema ei mõista kedagi. Poiss.

Alles siis, kui ostetud jook on täielikult ära tarbitud ja Inkvisiitor kiirelt teelt järelejäänud 7/11 toidu ära tarbib, saame emakoju magama minna. Bambusest matil. Aknaid pole, vaid kõverdunud puidust aknaluugid, kuhu sääsed ja muud kahjurid rõõmsalt sisse lendavad või sisse roomavad. Ja soe, ilma konditsioneerita, lihtsalt ventilaator, mis valjuhäälselt teatab, et selle lõpp on lähedal. Inkvisiitor kuuleb pidevalt ka muid kummalisi hääli, järgmisel päeval teatatakse, et puusarikate vahel on rotid. Jah, ja dušš? Jääkülma veega kivinõu, mille tüdruksõber rõõmsalt üle Inkvisiitori keha viskab. Ja hommikul – liiga vara, enne päikesetõusu, seda rituaali korrates. Mmm, tore, aga Pattayas koos duši all käimine on palju lõbusam.

Järgmistel päevadel eksleb Inkvisiitor sageli piirkonnast läbi. Ta ei tunne kedagi, kuid kõik teavad teda. Paljud tahavad vestelda, mis toob kaasa lõbusaid olukordi. Kunagi räsitud majadena tundunud majad osutuvad maalilisteks ja isegi mõistlikult hooldatud kodudeks. See, et loomad sageli selle all aega veedavad, on ühtaegu mugav ja ökonoomne – nad ei pea lisatalli ehitama ja loomad on neil kohe käepärast, et neid karjamaale viia. Vaadatakse ehituskrunt üle, ostetakse madrats – farangi selg seda bambusmatti ei mahuta, ema hakkab tundma õppima Inkvisiitori kummalist aju ja veel veidramat huumorit.

Tema tüdruksõber tahab muuta ta võimalikult kiiresti Isaani farangiks ning suhtub inimestega nii keele kui ka kultuuri suhtes järeleandmatult. Ei mingit hellitamist ega erilist ettevaatust. Sisestage riisipõllud sussides. Kui minna pärast vihmasadu metsa konni püüdma, aga need meelitavad ligi ka madusid, siis lähedane kohtumine tähendab, et sussid asendatakse "bottinekesega" – flaami keeles saapad.

Inkvisiitor hakkab tundma õppima toorest Isani kööki ja naudib isegi seda, et hommikusöögimunade kogumine meenutab igapäevast lihavõttepüha: kanad rändavad vabalt ringi, nii et nad panevad nad sinna, kuhu tahavad ja sa pead neid otsima. Et enne tuleb kala püüda.

Seda steiki saab homme süüa, sest talunik tapab hommikul lehma, võid minna vaatama, kuidas nad seda teevad, ti-rak.

See kana süüakse varsti ära, aga enne püüame ühe kinni. Et väikeses külmikus on ainult joogid, aga et kümne minuti pärast kõnnivad nad ikka ringi, juurviljad näpus. Seened metsast. Farang-tundmatud köögiviljad erinevatest taimedest ja põõsastest.
Ja siis lisamaitsete ja vitamiinide jaoks: punased sipelgad oma munadega. Konnad. Väikesed linnud. Madu – pole tore. Koer, aga Inkvisiitor saab sellest teada alles hiljem. Kui ta vaid poleks pidanud teatama, et tahab seda proovida.

Nädala pärast on Inkvisiitori eelarvamused kadunud. Need on loodusinimesed, kes elavad tänapäeval. Nad tahavad olla rõõmsad. Kes hindavad oma kultuuri.

Kes jagavad üksteisega eranditult kõike ja enam-vähem ootavad seda ka sinult. Kuid meil on kõike nii palju rohkem, et arvame, et need kurnavad meid. Ja isegi kui sa ei jaga, austavad nad sind edasi, lõppude lõpuks oled sina see välismaalane. Nad mõistavad mu privaatsustunnet, kui ma ei liialda. Nad tahavad minu toiduvalmistamist maitsta, kuid õnneks see neile ei meeldi. Ja sõbranna tütar on oi kui õnnelik, et ema võib kümne aasta pärast külla tagasi tulla. Inkvisiitor on sellega sõbrunenud esimesest päevast peale, tal on samasugune huumor nagu teil.

Inkvisiitor otsustab üllatada. Ta on rahul, tüdruksõber on üle kuu, ema on veidi mures. Tagasitee on käkitegu. Pattayas ihkab Inkvisiitor juba Isaani vaikust. Otsusta aga mõnda aega duši all sooja vett nautida. Akendel sääsevõrgud. Rotita sarikad. Ja lugematu arv restorane ja baare – ta pole seal ühtegi avastanud. Ja hakkab joonistama ehitusplaane.

– uuesti postitatud sõnum –