"Jood, punane imerohi" on Anchin Panchapani novell

Kui soovite kaevanduspiirkonnas toidupoodi avada, peate varuma palju likööri. Minu piirkonnas müüakse alkoholi paremini kui vitamiine. Mis samuti ei tohiks poest puududa, on külmetushaiguste vastased inhalaatorid; neid müüakse sagedamini kui vihmavarju. Miks eelistavad kaevurid vihmavarju alla varjumise asemel vihma käes jalutada, on lihtne seletada: mitu korda kasutatav ninanuusutaja maksab vaid ühe bahti. Vihmavari maksab seitse bahti ja paremad Penangi vihmavarjud võivad maksta lausa 25 bahti.

Turu ring tähendas minu jaoks seda, et sattusin pubisse. Sealt olin nii-öelda majandusteadmised omandanud. Olin seal teada saanud, et kohvi müüakse nii hästi, et kõrtsmikule ei tulnud pähegi puuvillast kohvifiltrit pesta. Uus kohv käis just vanast lörtsist läbi. 

Ja jood?

Meie, kaevurid, ei saanud sellele punasele kraamile piisavalt tunnustust anda. Kui saime töö käigus haava, siis ravisime seda peotäie 'õliga' paagist. Verejooks lakkas kohe ja haav paranes. Igas pubis, mis toimis ka kauplusena, oli vitriinis joodikarp, millele kõrtsmik oli kirjutanud "punane kraam haavade jaoks": jood. Kaup oli kehva kvaliteediga.

Mäletan üht nalja, kui töötasin kaevanduses. Keset ööd koputati uksele. Tööline seisis hingeldades uksel ja ütles, et vajab abi: teda on löödud pähe. Avasin ukse ja vaatasin talle otsa: pea ja särk verega kaetud. Särasin lambiga ringi, aga kedagi ei näinud. Siis tundsin ma joodi lõhna! Vaatasin lähemalt ja nägin ka joodi. 

Jah, nii see kaevandamine käib. Sa võtad kedagi tõsiselt. Joodi imemine lehevarre sisse ja pimedas kellelegi pähe löömine: ohver mõtleb verele, otsib valgust ja näeb ka verd…. Ja seda saate kuulda veel aastaid...

Kõrtsipidaja juures olid väga vanad joodipudelid ja ma küsisin temalt: "Millal sa selle joodi ära viskad?" "Miks, viska see minema?" küsib ta üllatunult. "Noh, selle säilivusaeg on ammu möödas." "Jah, ja siis?"

Ta heitis mulle sünge pilgu, et pistsin oma nina oma ärisse nagu arst. Lasin sellel jätkata. Kuid ühel õhtul ütles kõrtsmik mulle: "See on juba müüdud!" "Mida müüakse?" "Noh, see punane jood. Keegi ostis kogu kasti ära.' "Kumb pime selle ostis?"

'Ei, mitte pime. See jood ei ole pimeduse, vaid haavade vastu. Muidugi ostis see inimene selle tervendamiseks. „Häbi, ära aja mind naerma, haavade pärast? Kas see kraam nägi välja nagu jood haavade jaoks? Kes seda kasutab, saab teetanuse.

"Ütle mulle, käitu normaalselt!" 'Kas ma peaksin seda siis selgitama? Hankige müügiks kaubamärgiga jooditoode. "Ma kaotasin nad kõik niikuinii." "Kes selle ostis?" 'Metsainimesed. Mäetaguses metsas elav künkahõim.

„Jah, nad ei tea ravimitest midagi. Nad räägivad arusaamatult. Kuidas sa saad selliseid inimesi oma asjadega välja kiskuda, aferist?' "Ma ei lasknud kedagi maha. Nad tulid siia ja palusid abi saada vigastuste vastu. Ma müüsin neile selle maha.' «Need metsainimesed on hullud. Miks nad oma haavatuid arsti juurde ei vii?

“Nende inimestega on just nii. Kõik jääb klanni ja nad ei anna võimudele teada. Nad kardavad politseid. Nad ei tea maailmast väljaspool oma kodupiirkonda midagi. "Ja nüüd on neist saanud teie saak. Kui palju sa neid rüüstasid?' "Neil pole raha!"

"Kuidas siis müük läks?" 'Vahetus. Vahetasin ravimi maisi vastu. "Kui palju siis?" "Pool kotti." "Tere taevas," hüüdsin ma. "Vana joodirämpsu eest jõudsite küsida pool kotti maisi?"

«Kümme kotti saaks ka. Nad istutavad palju maisi, isegi seasöödaks. "Miks sa ei küsinud kohe kümmet?" "Nad ei suutnud seda taluda," vastas ta vaimukalt. "Sa oled ahne kelm. Sa lähed jälle põrgusse' kirusin teda. "Kaupmehe jaoks pole taevast ega põrgut," naeris ta. Ta hakkas mind õpetama. "Kaupmees teab ainult kasumit ja kahjumit."

Pöörasin põlglikult, võtsin oma klaasi ja jõin. Ta jätkas. «Metsarahvas on lubanud täna õhtul maisi tuua. On juba pime; nad tulevad varsti.' 

Ta võttis petrooleumilambi, täitis selle uuesti ja süütas. Siis pumpas ta sinna õhku. Ere valgus lükkas pimeduse sellest pubist välja. Mõtlesin metsarahvale, kes pidi kokkuleppe järgi pikalt kõndima ja maisikotti tassima. Lootsin, et nad petavad võõrastemaja. Mulle ei meeldinud, et ärimees neid primitiivseid ja rumalaid inimesi petab. Petke siis minusugust linlast!

Metsarahvas

Olin juba proovinud metsarahval külas käia, aga ei õnnestunud. Tee sinna oli halb. Sa pead kõndima läbi vee ja üle mägede väga kaugel, nagu oleks küla väljaspool Taid. See asjaolu takistas nende arengut. Nad elasid maailmast suletuna ja abiellusid ainult kümne perekonna vahel. Mais, kartul ja sead olid nende elatusvahendid. Aeg-ajalt toovad nad sigu turule riisi ja soola vastu vahetama. Need inimesed teavad välismaailmast vähe. Ja need on need inimesed, kellele müüte vanu joodipudeleid?

Metsamees kandis maisikotti. Ta oli üksi. Tema keha oli läikiv ja tilkus higist. Neil inimestel polnud särke seljas. Nad õmblesid riidekotid ümber keha. Kõrtsmik laseb koti sees kanda ja kontrollib, kas mais on värske. "Täna põllult korjatud, söör," viskab ta maisi maapinnale ja voldib koti kenasti kokku.

"Kus haige sai vigastada?" küsin temalt. Ta ehmatas ära. Ilmselt oli ta kõrtsmikuga kokku leppinud, et ei räägi sellest kellelegi. Aga kõrtsmik kordab mu küsimust.

' Käe peal. Verejooks on juba peatunud. Teie jood oli tõesti hea, see töötas hästi. Kõrtsmik vaatas mulle võidukalt otsa, aga ma küsisin edasi. "Kas verejooks lõppes kohe pärast seda, kui sa sellele joodi panid?"

"Jah, panime pudeli haavale ja ta jõi teise täielikult ära." 'Mida? Kas sa panid ta seda joodi jooma? «Jah, määri ja joo korraga, et hästi mõjuks,» sõnas ta.

Ma oleksin joogist peaaegu lämbunud. Arvasin, et olen ise joodi joonud. Vanast joodist rääkimine oli nüüd mõttetu. Kujutasin vana joodi abil perforeeritud soole kujutist. Oh kallis, see peab olema kohutavalt valus.

Metsamees oli läinud ja kõrtsmik lõpuks kahetses. "Kui räpane koht sellise prügi müümiseks," ütlesin endale. "Samuti ei olnud pudelil kirjas, kas peaksite selle sisse hõõruma või võtma. Sellel poleks ka tähtsust olnud, sest need inimesed ei oska lugeda,” ütles kõrtsmik. 

"Miks sa ei keelanud neil seda kraami juua?" 'Ma unustasin.' 'Nimetamine! Nüüd lähed sa kindlasti põrgusse. Ta ohkas, tõusis püsti, võttis pakist viirukipulga ja süütas selle. Süüdistasin teda jälle. "Jah, sa kardad mõnda sääski, aga lased teisel surra." "Kes ütleb, et ma kardan sääski?" "Kas sa ei pane seda sääskede peletamiseks põlema?"

Ta läks ebajumala juurde ja pistis viiruki altarisse. Siis pani ta käed kokku ja palvetas. Siis küsis ta: "Kas sa tead, mille eest ma palvetasin?" "Jah, tõenäoliselt sa ei satu vangi." "Ei, ma palusin Jumalal sellest joodist jõudu välja võtta."

Allikas: Kurzgeschichten aus Tai. Tõlkimine ja toimetamine Erik Kuijpers. 

Autor Anchin Panchapan (1926) oli populaarne kirjanik. Oma suure edu saavutas ta novellikoguga (1966) Lõuna-Tai kaevanduspiirkonna raskest elust. Seda on oma pikkuse tõttu lühendatud.