Pai pole enam Pai
Pai, kunagine rahulik ja vaikne linn, kus elavad seljakotirändurid ning rahu ja vaikust otsivad inimesed, on läinud samamoodi nagu paljud teised kunagised rahulikud saared ja väikelinnad. Tai.
Veel paar aastat tagasi oli vaid paar võluvat idüllilise asukohaga majutust, kus sai väikese raha eest ööbida. Te ei läinud Paisse tõelise luksuse pärast, vaid selle õndsa rahu pärast, mida väikelinn õhkus.
Vaikus
Vaikne Pai jõgi, mille järgi koht on oma nime saanud, ja bambuspostidest rappuv sild tähendasid jalutajale, kes tahtis rahus ja vaikuses väikest jõge ületada. Sa ei kohanud peaaegu kedagi ja kauni looduse rüpes peitunud tuhastamisplatsil mõtlesid elu mõttele ning jätkasid siis rõõmsalt jalutamist ja looduse suursugusust nautides.
Pail oli ainult üks tõeline peatänav, kus oli paar mõnusat ja odavat restorani, kuhu õhtuti kogunesid peamiselt noored seljakotirändurid. Kui tahtsite oma rahakotiga pisut heldem olla, siis eelistaksite mõnda armsat väikest prantsuse restorani tai toit siis läksid Waan-Priki juurde. Mõlemad on kadunud või vähemalt neid ei leita enam.
Ratsutamine hobusegaLaadaplatsi atraktsioon
Vastavalt an tai-insaider ütleks praegu "Benjarong; olla Pai parim Tai restoran, kuid kahjuks oli see kõrghooajal kaks nädalat suletud. Aastate pärast vaatasin Pai hämmastusega. Koht on muutunud laadaväljaku atraktsiooniks ööturuga, mis konkureerib Chiangmai ööturuga.
aastaltai Post' saate igal õhtul kuulata elavat Jazzy muusikat ning ööturult leiate ka vajalikud muusikud. Jazzi vastu pole mul muidugi midagi, olen isegi selle suur austaja ega ka tänavamuusikute vastu, aga rahulikku Pai see ei sobi.
Väike Hiina küla Kuomintang, küla on sealsete väheste majade kohta suur sõna, võtab tordi. Saab sõita hobustega, osaleda mängudes ja loomulikult on seal palju müügiputkasid igasuguste nipsasjadega. Kitšiliku veetluse veelgi rõhutamiseks on hobustele paigaldatud ka suured päikeseprillid. Sellest vastikust varustusest on veel suur kork puudu.
Võib-olla on see keskmise turisti maitse, kuid Pai pole enam Pai. Kaunis loodus on säilinud, kuid õnnis rahu on kadunud.
Olin 1997. aastal Pais.
Olin 2015. aastal Pais.
Tundmatu.
Midagi ei jäänud.
Turistidest ülerahvastatud.
Kõik ja kõikjal muutub, seda nimetatakse evolutsiooniks 🙂
Lugupeetud toimetajad, artiklis mainitakse 2010. aastat, seega eeldan, et see on uuesti postitatud artikkel, mitte kirjaviga. Lisaks eelnevale on mul hea meel, et sain teada, et 2017. aastal on see kindlasti võrreldamatu minu varasemate külastustega aastatel 2002 ja 2004. Panin selle lõpuks oma külastatavate kohtade nimekirja tagasi, kuid praeguse infoga läheb hästi. kiirusta uuesti. Kahju, aga mulle meeldib ilusaid mälestusi elus hoida. Gr. Paul Schiphol
Maitse asi, sõitsime sinna mootorrattaga Changmaist 2016. aasta detsembris, väga mõnus koht, ka “kuurort” üle bambussilla, kena turg, you name it.
See ei pruugi olla sama, mis 1997. aastal, aga NIMETAGE ÜKS KOHT MAAILMAS, KUS SEE ON IKKA SAMA, mis 1. aastal.
Aeg lihtsalt ei seisa paigal, isegi mitte Tais.
Kõikide nende muutuste alguse põhjuseks olid loomulikult turistid, kes tulid sinna, kui oli veel vaikne. Ja nad otsivad nüüd teist vaikset kohta, millest nad entusiastlikult räägivad ja nii see jätkub, sest need inimesed ei taha jääda "turistide sekka".
Nad eelistaksid viibida idüllilises külas ja panna selle ümber aia, et teised eemale hoida. Aga maailm õnneks nii ei tööta.
.
Pai aastal 1991:
.
https://youtu.be/sn2HPFwueqU
Detsember 2015 olin Pais, palju lääne seljakotirändureid ja palju Tai turiste. Minu näpunäide on jätkata Mae Hong Soni, kus leiad rahu ja kohaliku uhkuse!
Varem oli kõik parem. Kõik peavad elama. Olge õnnelikud, et Pai inimesed on leidnud turul tühimiku. Need ei närtsi ära.
Mäletan, et Pais oli otse tänaval asuva kuurordi ees suur klaasuksega külmkapp.
Mingit lukku peal polnud, külmkapp oli ööl ja päeval. Täis õlut, karastusjooke. Küsisin siis üllatunult omanikult: kas keegi on kunagi midagi maksmata võtnud? Mitte kunagi varem, ütles ta. Noh, see oli muidugi mõni aeg tagasi. Seda kappi vist enam pole.