Elevandituur Mae Hong Sonis

Rough Guide soovitab mitte elevandiga matkata. See on liiga turistlik. Turistlik!

Ma tean, et elevant pendelrändeks pole enam otstarbekas, kuid teekond on hingemattev, verdtarretav. Turist ei ole negatiivne. Jah, kui lähed Neckermanniga seltskonnas välja ja ei pea enda peale initsiatiivi võtma. Reis mööda Reini näiteks. Või plaksutama, kui Martinairi lennuk on maandunud. Või nelikümmend jaapanlast õlgkübaraga ja giid vihmavarjuga. Aitab sellest.

Kell kümme lahkume meie, Sven Norrast ja mina džiibiga Mae Hong Sonist edelas asuvasse džunglisse elevandilaagrisse. Neljast kohalolevast elevandist üks seisab peaga plangu all. Sellele kolme meetri kõrgusele platvormile jõuame treppi pidi ja sealt kergelt elevandi selga, kuhu on paigaldatud eriti ebamugav kaheinimese pink. Kuna viimastel päevadel on sadanud tugevat vihma, ei saa me tavapärast pooleteisetunnist tuuri teha. Liiga palju vett ja liiga libe. Elevandipoiss, kes istub metsalise kaelas, juhib seda mitusada meetrit kindlas suunas. Seal otsustab elevant vaatamata elevandipoisi tugevale protestile oma tavalist marsruuti tagasi minna. Langused 45°. Kitsad rajad, kaldus küljele, kuristik, kus voolab turbulentse jõgi. Mäed täis rasvast, libedat savi.

Elevant saab vajadusel jalad sisse tõmmata. Ta asetab oma lamedad jalad täpselt sinna, kus see on võimalik ja kus ta leiab tuge. Kiigume edasi-tagasi, vasakule ja paremale peamiselt, sest ta peab vajadusel terve tee bambust sööma. Ma ei tunne end õnnelikuna, eriti allamäge. Ühel hetkel jääb loom kahe jala laiusel kitsal libedale rajale seisma, haugub oma tüvega või veel parem – nurrub. Ta ei taha enam edasi minna. Mida iganes tema ülemus teeb, lükkab ta selle tagasi. Tegelikult nihutab ta esijalad kuristiku poole ja sel ajal, kui meie kuristikku kohal hõljume ja kohkume, jõuab ta ümber pöörata. Ammu. Tema juht astub maha ja paneb vasaku kõrva ümber köie, mis on kinnitatud raudnõelaga. Elevant keeldub õiges suunas minemast. Seega teeme tiiru otse läbi džungli, kohutavast nõlvast alla. Elevandipoiss tõmbab teda kogu ülejäänud tee raskustega kaasa. Ta keeldub korduvalt. Seejärel sõidame teisele teele (seega tee puudub). Hiljem kuuleme, et vigastatud elevant kõndis tõenäoliselt algset rada ja kui elevant tunneb kolleegi verelõhna, siis on oht, mistõttu ta keeldub sellest teest.

Pean tunnistama, et kui elevant pöördus ja ta esijalad olid meetri jagu tagajalgadest madalamal, siis ma tõesti arvasin, et see on minu lõpp. Nii et ma ei tee seda enam kunagi. Rough Guide'i nõuanne on õige. Poole tunni pärast peatume veereval mäel. Elevant laskub käsu peale põlvili ja saame maha. Jumal tänatud. Alumisel korrusel saan jälle lobisema. Kui elevant lahkub, hüüan ma valjult 'hoia'. See on elevandikeel, mis tähendab "peatus". Elevant peatub. Ma hüüan "kuidas". Ta läheb jälle. Elevandi keel on väga lihtne. Lihtsam siis tai.

Tagasi jalutades jõuame väikesesse külla. Lapsed on tuulelohede ostmiseks liiga vaesed. Muide, lohepoodi pole. Nii püütakse suuri mardikaid. Nad saavad nööri ümber vöö ja lastel on elava tuulelohega lõbus. Üks mardikas ei lenda, nii et see antakse vanaemale. Ta murrab tiivad ära ja sööb selle kenasti ära.

Muide, me kuuleme, kui me tagasi jõuame hotell kust tuur korraldati, kulgeb tavaline marsruut mööda väikest jõge. Kaljune, kuid üsna tasane. Ülemääraste kogustega regen, on olemas alternatiivne marsruut, mis kulgeb suures osas mööda kiirteed (või vähemalt autodele läbitavat saviriba), tasane ja lai. Meie puhul keeldus elevant sellest viimasest marsruudist, kuna ta vihkas autode müra, mistõttu ta läks tagasi algsele marsruudile, kuid seal oli liiga palju vett, mistõttu pidime mööda külgnevaid mägesid üles ja alla minema. See polnud tavaline reis.