Nädala avaldus: Hollandi või Belgia koduigatsusest rääkimine on väljarändajate seas tabu
Hoolimata sellest, et märkimisväärne hulk hollandlasi astub välja emigreerumise poole, naasevad paljud illusioonivaesemana Belgiasse või Hollandisse. Selle oluliseks põhjuseks on koduigatsus. Ometi kuulen harva väljarändajat või pensionäri tunnistamas, et tal on koduigatsus oma kodumaa järele. Kas see on häbi? Siit ka väide: Hollandi koduigatsusest rääkimine on väljarändajate seas tabu.
Ma ise olen nüüd paar nädalat Tais olnud. Olen nüüd koos oma tüdruksõbraga enda juures Hua Hinis ja mul on seal tore. Kena bangalo, täielikult varustatud ja isegi privaatse basseiniga muudab minu siinviibimise peoks. Sellegipoolest pole peas ühtegi juuksekarva, mis mõtleks Taisse kauemaks kui kolmeks kuuks jäämisele. Olen seda jälle näinud ja mul on hea meel, et saan tagasi minna omaenda ilusasse Hollandisse. Kui ma peaksin kauem eemale jääma, tunneksin kahtlemata koduigatsust oma pere ja sõprade järele.
Mis on koduigatsus?
Arvud näitavad, et 50–90 protsenti hollandlastest tunneb vahel koduigatsust. Vanus ei oma tähtsust (allikas: Gezondheidsnet.nl). Aga mis täpselt on koduigatsus? Koduigatsus on Vikipeedia järgi koduigatsus ehk üldisemalt tuntud turvalisuse ja kindlustunde järele. Kuigi olen otsinud koduigatsusega seotud tagasirände arve, pole neid õnnestunud leida. Ometi osutub see oluliseks põhjuseks Hollandisse naasta. Psühhiaatri (Rümke) sõnul on koduigatsust kahte tüüpi:
- Kassi koduigatsus: igatsus koha järele.
- Koerte koduigatsus: soov inimeste järele.
Koduigatsus tekib kohast või inimesest äralõigatud olemisest. Näiteks väljarände, aga ka aja möödumise tõttu. Siis tekib koduigatsus maailma järele, mida enam ei eksisteeri.
Igatsus Hollandi järele
Üks mu onu, kes kunagi Kanadasse rändas ja seal ettevõtte ehitas, rääkis mulle, et isegi 20 aasta pärast igatses ta iga päev Hollandi järele. Ometi olen viimastel aastatel rääkinud vaid ühe inimesega Tais, kes tunnistas, et tunneb Hollandi järele koduigatsust, eriti erinevate aastaaegade ja loomulikult oma pere järele.
Sellest hoolimata on Tais kahtlemata rohkem väljarändajaid, kelle koduigatsus ulatub mõõdukast problemaatiliseni. Ainus ravim on siis minna tagasi Hollandisse.
Stiilne
Kas julgete tunnistada, et tunnete vahel või regulaarselt koduigatsust oma sünnimaa järele? Ja kui jah, mida sa sellega teed. Või teate mõnda pagulast, kes on koduigatsuse tõttu Hollandisse või Belgiasse naasnud? Jäta kommentaar ja liitu nädala avalduse aruteluga.
Nb. Moderaator ütles mulle, et ühemõttelised sõnavõtud ja põhjendamatud reaktsioonid, mis kõlavad: "Mul on hea meel, et ma olen sellest kuradi riigist väljas", lähevad otse prügikasti.
Töö tõttu olin mitu päeva Hollandist eemal. Töötasin Saksa Lufthansa stjuuardina ja pidin sageli kahe lennu vahel Saksamaal ööbima ning olin mõnikord päevadeks Hollandist eemal.
Isegi sel ajal polnud mul kunagi tegelikult tahtmist Hollandisse tagasi minna. Igatahes oli see mulle ikkagi parem kui Saksamaal elamine, seal elas mu pere ja ma ei olnud Saksamaa elust nii muserdatud.
Olen nüüdseks Tais elanud kaks aastat. Ainsad inimesed, keda ma tõesti igatsen, on mu vanemad. Mõlemad on veel elus ja ma loodan, et saan järgmisel aastal oma sõbrannaga neile kahele armsale inimesele külla minna ja neid oma sõbrannale tutvustada.
Muidugi on asju, millest ma puudust tunnen. Vahel igatsen sügispäeva (seda ilusat ereda päikesepaiste ja langevate lehtedega). Või ilus talv lumega... (unustades kõik ebameeldivused).
Ma vahel igatsen seda kergust, millega ma poest midagi leian. Et ma tean, kuhu minna ja et saan ka mõistlikult kvaliteetset osta. Siin Tais on see palju rohkem improvisatsioon.
On asju, millest ma Hollandist üldse puudust ei tunne ja on palju asju, mida saan ainult siin Tais.
Vahel igatsen jahedaid päevi, mil saab aias midagi ette võtta ilma kohe higistamata.
Vahel tunnen puudust ajast, mil saan väljas istuda ilma, et kärbseid ja sääski oleks palju. (Ma arvan küll, aga see häiris mind ka Hollandis piisavalt).
Mõnikord mõtlen, et mälu filtreerib välja head küljed ja te jääte neist igatsema, samas oli ka palju negatiivseid külgi.
Asi on ka selles, et ma igatsen oma lapsi. Aga ma tunneksin sellest puudust ka siis, kui elaksin Hollandis. Möödas on ajad, mil nad olid väikesed…
Mis minusse puutub: ma ei tunne Hollandi koduigatsust. Kui see mul oleks, võiksin ka selle eest välja tulla…
Koduigatsusest rääkimine pole üldse tabu, aga ma ei räägi sellest. Peamine põhjus on see, et ma ei tunne koduigatsust ja seetõttu ei näe põhjust sellest rääkida.
See, et ma koduigatsust ei tunne, on kahtlemata seotud minu suhtumisega. Elan olevikus ja vaatan edasi, mitte tagasi. Ja koduigatsus vaatab mulle tagasi. Tegin 8 aastat tagasi väga teadliku valiku Taisse kolida ja pole seda hetkekski kahetsenud. Olen siin palju õnnelikum kui Hollandis, sest mu elukvaliteet on tunduvalt paranenud. Mitte minu rahaliste vahendite hulk. Muud põhjused on see, et paljud Hollandi tooted on Tais müügil, kui soovite neid süüa. Ma ei söö seda peaaegu kunagi. Samuti on palju hollandlasi (kas klubide ja ühingute kaudu või mitte), kellega saate soovi korral hollandi keeles rääkida. Ma ei ole selle liige. Lisaks on Hollandis lähedastega ühenduse pidamiseks Internet, odav telefoniliiklus ja Skype. Kui aus olla, siis ma suhtlen oma emaga rohkem (telefon ja skype) kui temaga Hollandis. Ma ei elanud seal, kus elab mu ema.
Iga kord, kui registreerin end Schipholisse, et lennata Bangkokki, olen väga õnnelik, et lähen tagasi kohta, kuhu tunnen end kuuluvat.
Koduigatsus? Ma arvan, et see sõltub suuresti inimesest inimesest ja olukorrast, milles keegi on. Enne alaliselt Taisse elama tulekut olin siia tulnud 12 aastat erinevatel aastaperioodidel 1-3 kuud. Seega teadsin enam-vähem, milline elu Tais on. Koduigatsus ja millestki ilmajäämine on kaks täiesti erinevat asja. Ma tean koduigatsust ainult definitsioonina ja sellest lugedes ja sellest kuuldes. Siiani pole ma koduigatsust tundnud. Vahel tunnen puudust mõnest asjast, näiteks heast maksapasteedist, aga lahendan selle nii, et lasen selle tuua, kui sõbrad külla tulevad. Mida ma vahel igatsen, on suve pikad päevad. Päevavalgus kuni kella 22-22.30 on siin olematu, hiljemalt kell 18.45 kustub siin tuli. Aga see selleks. Elan siin väga maal, isegi üksiku mehena, mul pole vahetus läheduses ühtegi farangi. Mis minu päevakavasse puutub, siis tegelikult elan siin natuke nagu Belgias. Olin seal raadioamatöör, seda olen ka siin. Mulle meeldib seal lugeda, tehke sama siin. Mul oli seal palju sõpru, minu maja ja suur aed olid alati kõigi käsutuses, nii on ka siin. Paljudel mu sõpradel oli Taiga kogemusi, kuna nad abiellusid Tai daamiga ja käivad siin regulaarselt... nii et ma saan regulaarselt oma endistelt sõpradelt külaskäike või saan minna sinna, kus nad Taid külastavad.
Nüüd olemasolevate sidevahenditega: Internet, Skype ... saab alati ühendust hoida ja maailm on muutunud väga väikeseks. Ei, ma ei igatse Belgiat. Tahtsin järgmise aasta maikuus Belgiat külastada, aga mida see aeg läheneb, seda enam hakkab kahtlema, kas ma seda ka teen.
Kopsu lisand
Ma ei nimetaks seda koduigatsuseks.
Kui ma ei viibi Hollandis, siis ma ei tunne sellest puudust, mul on siin tore. Aga kui ma olen mõneks päevaks Hollandis tagasi ja räägin tuttavatega jne siis mulle jälle meeldib.
Kindlasti oli mul esimesel aastal tõeline koduigatsus, kuid see on vaikselt taandunud. Olen siin püsivalt olnud nüüdseks umbes 7 aastat ja kindlasti jään esialgu siia, kuna töötan ka siin. Aga kui ma hiljem pensionile jään, valin kindlasti elamise pooleks aastaks Hollandis ja pooleks aastaks siin ning seega on mul mõlema maailma parim. Kuna kogu lugupidamise juures Tai vastu, kus ilm on peaaegu alati ilus ja rand jalutuskäigu kaugusel, leian, et siin on suhteliselt vähe teha ja selles osas tunnen kindlasti puudust Hollandist.
Lisaks olen siinsete aastate jooksul kindlasti hakanud hindama Hollandi mudeli väärtust. Okei, nagu igal riigil, on ka Hollandil oma probleemid ja väljakutsed, aga kui fantastiline riik see on, kus kõik on suurepäraselt korraldatud. Hhhhmmm… kui ma seda tagasi lugesin, tundub, et ma romantiseerin Hollandit. Kas mul oleks ikka veel koduigatsus?
Matthieu, sa peegeldad üsna palju seda, kuidas ma sellest mõtlen. Kuigi ma ei tahaks Tais üle 3 kuu ühenduses olla. Hollandis olles igatsen Tait ja vastupidi. Ometi on side Hollandiga kordades suurem. See võib olla tingitud sellest, et saan Hollandis kena elu elada. Seda elu ei saa Tais kunagi võrrelda. Minu jaoks oleks Taisse emigreerumine seega edasi-tagasi paar sammu tagasi.
Mis mulle alati imelik on, on see, et mõned väljarändajad ütlevad, et neil on Hollandi reeglitest kõrini ja nad lähevad seetõttu Taisse. Siis mu kõrvad lehvivad, sest kui on üks riik, kus välismaalastele palju reegleid on, siis on see Tai. Oh, see sõltub lihtsalt sellest, mida soovite näha. Ja enda petmine võib olla ka lõbus. Võib-olla olen ma liiga maalähedane ja tean liiga palju, et näha Taisse emigreerumisel ainult positiivseid külgi.
Tõepoolest, Matthieu iga teine pool aastat, et koduigatsusest ei räägitaks, sest mul on Hollandis ja Tais perekond, sõbrad ja tuttavad, keda ma väga armastan. Mõlemad riigid on mulle ühtviisi kallid ja mul on mõlemas tore.
Muide, sa kohtad Tais koduigatsustega farange, seda pole nii otseselt tunnistatud, kuid nad räägivad oma kodumaast liiga hea meelega, eriti kui on võetud mitu alkohoolset jooki…
Minge lihtsalt sellisesse baari, kus nad terve päeva koos püsivad, kui te ei taha kuulda probleemseid lugusid, siis parem vältige selliseid juhtumeid, millest märkige.
Nagu Chris siin kirjutab, on see seotud sellega, kuidas te sellesse suhtute. Püüdke hoida end õnnelikuna seal, kus te olete. Ärge minge end iga päev virisema ja hädaldama.
Ma arvan, et noortel on suurem koduigatsus kui vanematel inimestel. Kui oled vana, jätad vähem maha (mina niikuinii) vanemad on lahkunud ja lastel on oma elu. Ma ise mõistan nüüd, et kui nad veel elus olid, olin liiga hõivatud enda eluga, nüüd kahetsen seda, sest tunnen, et see juhtub ka minuga praegu. Kui sa kedagi maha ei jäta, on elu teistsugune.
Makro ja lootose juurest leian selle, mida vajan. Samuti püüan end teistest välismaalastest eemale hoida, liiga paljud on hooplejad või kaebajad. Ma suhtlen ainult oma kvartali välismaalastega 6. Elame ju ühe katuse all. Need inimesed elavad ka oma elu.
Lugesin siin blogis päris palju hädaldamist ebaõnnestunud suhete üle Tai daamidega ja rahaliste tagajärgedega. Minu vanuses pole mul seda vaja. Ma tean küll, et mu tervis võib kiiresti halveneda, mul on pojaga kokkulepe, et kui mul kunagi vähk diagnoositakse, naasen Belgiasse. Muidu ma suren Tais.
Olin varem oma keha Chiang Mai ülikoolile annetanud. see aegub pärast 70. eluaastat, pärast seda on see liiga vana ja pole enam vajalik. Vaja on noori osi.
Ma ei tunne koduigatsust, ainult ma mõtlen vahel 200. korda minnes "Mida ma siin tegelikult teen"
jalutada või jalgrattaga mööda vanalinna CM.
Ma ei ela Tais, aga mul on 25 aastat olnud õnn igal aastal 2–3 kuud Tais veeta.
Siis ei kannata sa muidugi kunagi koduigatsuse käes, sest näed kalendrit möödumas ja tead, et lähed tagasi külmale maale.
See pole minu jaoks üldse probleem, sest ma armastan ka Hollandit ja mul on seal palju sõpru ja tuttavaid, kellest ma ei tahaks ilma jääda.
Viimastel aastatel on mulle silma jäänud see, et mõned mu Taist pärit emigrantidest sõbrad on minu Hollandisse naasmise peale peaaegu kadedad, kuid ei julge seda kõva häälega välja öelda.
Tavaliselt öeldakse ka: "Ma tõesti ei tea, mida ma seal veel teha saaksin", aga mulle on selge, et mõnel oleks hea meel tagasi minna, kui neil seal muidugi elu oleks.
Eelmisel aastal sõitsin jalgrattaga mööda Nakhon Thai lähedal asuvast majast. Kui olin majast juba umbes 50 meetrit mööda läinud, kuulsin selja taga karjumist ja tagasi vaadates nägin farangi metsikult teele jooksmas žestikuleerides. Tundus, et ta tahtis mind ähvardava ohu või muu eest hoiatada, aga siis kuulsin, et ta helistas mulle tagasi, et temaga teed jooma. Muidugi ei lasknud ma endalt kaks korda küsida. Sellepärast lähete rattapuhkusele. Et kogeda lõbusaid asju ja kohtuda inimestega.
Selgus, et tegemist oli inglasega, kes oli aastaid selles Põhja-Tai külas elanud.
Ta ütles, et ta ei rääkinud peaaegu kunagi välismaalasega ja mees nägi koduigatsusest hall välja, mida ta tunnistas vabalt.
Tema asjaolud ei võimaldanud tal aga oma armastatud Newcastle'i naasta.
See tegi talle silmanähtavalt haiget.
Pärast palju tassi teed pidin selle imelise elulooga toreda mehe soojast vastuvõtust siiski vabanema.
Dan Sai umbes 50km edasi pidi jõudma enne pimedat.
Järgmisel jaanuaril on kavas järjekordne rattatuur läbi Põhja-Tai ja annan marsruudile tiiru, et mööduks taas Newcastle’ist Johni majast.
Lugupidamisega Moodaeng
olen siin nüüd 15 aastat Tais 7 kuud th. ja 5 md Hollandis.
Koduigatsus on mul igal aastal ainult jõulupühal ja uusaastapäeval, sest ma igatsen laste ja lastelastega tähistamist ja koosolemist
Nendel päevadel oleme terve päeva kaunistatud üksteise majas jõulumeeleolus koos jõululõuna ja jõuluõhtusöök kaunistasid lauad ja jõululaulud kogu päeva võtavad aega õhtusöögiks ja üksteisega
Proovige siin koopiat teha iga kord, kui maja kaunistatud laud kenasti kaetud saab suhteliselt hästi süüa nii euroopa kui ka indoneesia oma, kuid see ei tööta, kuigi mul on kallis sõber ja saan tema lastega hästi läbi, nii et sööge ja ärge minge hubaselt pärast. istumine on natuke pettumus siin perekondlik õhkkond seal peaaegu ei räägita omavahel, olgu nii ma olen sellega harjunud.
Selle 15 aasta jooksul läksin koduigatsuse tõttu nende päevadega 2x tagasi ja räägin sellest nii siin kui seal, õnneks sõbranna mõistab.
Ülejäänud osas on meil siin hea olla, ainult neil päevadel on mul väga raske
(Meil on Tai tüdruksõber 15 aastat ja oleme mõlemad rahul, täiendame ja tunneme teineteist hästi)
lisaks 1. 5 aastale käis mu sõbrannal ka Hollandis mvv peale seda 6 aastat oli väga raske või mvv või 3 kuud õnneks ta saab aru, et ma ei saa siin tervet aastat vastu pidada, sest nagunii igatsen oma lapsi ja lapselapsi .
Hollandis olen ka tubli, aga siin kirjutatakse mind paremini.
Olen nüüdseks elanud Tais peaaegu 13 aastat. Ma ei tundnud kunagi koduigatsust, ükskõik kus ma ka väljaspool Hollandit viibisin.
Sellegipoolest lähen hea meelega kaks korda aastas mõneks nädalaks Hollandisse perele ja sõpradele külla ning eriti tankima. Ma igatsen Tais hubasust.
Ma igatsen Hollandis regulaarselt enneolematult laia valikut sealsetes supermarketites.
Samuti leian, et BVN-i telekanali lõbusate saadete või filmide puudumine on väga halb ja praegu ka väga raskesti vastuvõetav. lisaks sellele iga päev lühikestes pükstes kõndimine.
ära kunagi enam sokke kanna, kerged libisevad kingad, päike peas ja ilus naine iga päev kõrval, noh, ma arvan, et Hollandis on paljud natuke kadedad.
Ma elasin Tais 12 aastat, ei tundnud kunagi suurt koduigatsust ja tulin tagasi Belgiasse perekondlikel põhjustel ja sellepärast, et olin seda "näinud" ja see oli hea. Minu arvates saate ainult aru, kui hästi meil läheb. siin Belgias ja Hollandis, kui oled elanud kuskil, kus inimesed peavad palju vähemaga hakkama saama. Võrdlemine on kasutu, need on 2 erinevat maailma.
1968. aastal käisin esimest korda Kanadas Ontarios tubakat korjamas. Pärast koristust toimus pidu, kus osalesid ka hollandlased. Need inimesed elasid mõnikord Kanadas 30 aastat või rohkem ja nutsid, kui nad mängisid "Seal seal veski juures".
Koduigatsus ei tohiks olla häbiasi, te ei saa kunagi meie juuri tõmmata.
Kui vaadata väga teadlikult kõike, mis emigreerumisel juhtuma hakkab, võib koduigatsuse välistada.
Esmalt veetsin palju aastaid (peaaegu 14) Tais puhkusel erinevatel Tai aastaaegadel. Sel ajal õppisin juba palju Tai kommetest ja suhtlesin Tai inimestega, samuti siin elanud ekspatsidega.
Kui arutati, et võiksime töölt ennetähtaegselt pensionile jääda, loetlesin kõik plussid ja miinused. See on muidugi igaühe jaoks erinev: pere, sõbrad jne.
Kõige olulisem oli see, kuidas ma Hollandis läbi saan, arvestades seda, millal saan 65-aastaseks.
Hollandis peaksin kuuli hammustama. Perekond ripub koos nagu lahtine liiv (vanemad olid juba lahkunud), sõbrad kaovad, surma tõttu või ebaõnnestuvad, sest rahaliselt ei jõua enam kõike teha, lahjeneb sama kiiresti kui kaugel elad.
Seega teadsin, mis mind Tais ees ootab, ilm, inimesed ja kuulsad/kurikuulsad reeglid.
Teadsin, et armastan randa, inimesi ja pubisid (mõõdukalt!) Ma teadsin, kus sajab kõige vähem vihma, kus tuul võib mind siiski jahutada.
Nii et sellest sai pattaya.
Seejärel tühistas kõik Hollandis ja lahkus. Enne seda olin juba nädalaks Pattayal käinud, et enda maitse järgi maja rentida, panka avada jne.
Elasin selles majas oma rõõmuks 3 aastat. Otsisin selle 3 aasta jooksul endale meelepärase maja, kus tunneksite end enam kui mugavalt ja rahaliselt võimalikuna.Tahtsin oma tulevase riikliku pensioniga lõpetada üüri maksmise ja seeläbi hea elatustaseme.
Olen selles majas elanud nüüdseks 7 aastat ja ma ei kahetse päevagi, et seda kõike tegin.
Pole veel Hollandis tagasi käinud, ei tunne vajadust.
Oma lemmikvenna ja -naisega suhtlen tänu tänapäeva tehnikatele regulaarselt.
Tänu nendele võtetele hoidsin end kursis ka ühendustega, mille liige olin, aga kui palju on muutunud, kas ma ei tunneks end nendega koduselt?
Nii et ei mingit koduigatsust või on tehnika järgimine omamoodi koduigatsus.
Ma ei tahaks oma majast lahkuda ja tunnen end siin Tais enam kui mugavalt.
See tundub tõepoolest tabuteema. Keegi pole veel vastanud, mis on tagasi läinud. Ise olen Taisse tulnud üle 30 aasta 3 või 4 korda aastas umbes kuuks ajaks. Pärast kuu aega olen alati õnnelik, et saan Hollandisse naasta, hoolimata sellest, et räägin mõistlikku tai keelt ja naudin kõike, mida sellel riigil on pakkuda. Siiski on palju, mida sellel riigil pole pakkuda. Nt. võimalus teha sporti, osaleda kultuuriüritustel, suhelda haritud inimestega, suhelda oma perega, natuke oh-ja pruunis pubis, lihtsalt rääkida igal pool oma keelt, tunda end turvaliselt ja mitte sõltuda omavolist. õigussüsteem, teie ümber pole korruptsiooni ega vaesust.
Minu seisukoht on, et igaüks, kes lahkub Hollandist ja jääb siis millestki ilma, ei ole ilmselt suutnud Hollandis midagi väärtuslikku üles ehitada
Minu meelest on väga julge, et inimesed emigreeruvad ja suudavad seda jätkata. Sinu viimane lause on aga väga tabav. Kui jätate Hollandis maha vähe või mitte midagi, pole üllatav, et teil ei teki koduigatsust.
Minu jaoks on mõeldamatu elada maal ilma oma laste ja sõpradeta. Need inimesed on mulle kõige kallimad ja sa tahad nende läheduses olla. Lisaks ei näe ma siin Tais peaaegu mingeid tõelisi sõprussuhteid emigrantidega. See on rohkem maalähedane ostlemine. Mingite sotsiaalsete kontaktide hoidmiseks näen siin klammerdumas inimesi, kes Hollandis seda kunagi ei teeks, sest nad on täiesti erinevad. Ma saan ka sellest aru, ma ei mõista hukka, vaid lihtsalt jälgin.
Minu ja võib-olla mõne teise jaoks on kõige parem veeta Tais talv ja nautida siinset ilusat ning lõbutseda meie väikesel maal ülejäänud aasta.
Kommentaarid, mis viitavad vaid teadmiste puudumisele. Spordivõimalusi on lugematul arvul, käime naisega iga päev jõusaalis, see maksab mõlemale 1000 bahti kuus, mul on üks rattafanaatik, pea iga nädal osaleb rattaüritustel, kus on 400 osalejat ja rohkem. Seal on palju muuseume, kontserte, balletietendusi. Mõnusad joogikohad, kus rahus ja vaikuses mõnusat vestlust nautida ja jah tai keelega korralikus inglise keeles. Ja ei, see ei ole Pattayas ega muudes turismikuurortides ega välisriikide hangoutides, vaid 100% Tai keskkond.
Kui te muidugi elate kauges külas, siis mitte.
Koduigatsus on paljuski seotud sellega, et ei ela sinu jaoks õigetes elu- ja elutingimustes
See viib küsimuseni, millise väärtuse olete NL-is üles ehitanud. Aga sa ei pea mulle vastama, sa ei ole mulle vastuse võlgu ega ka vastupidi.
Mis vahepeal toimub, on see, et NL-is meeldib meile nii väga üksteist mõõta ja meile meeldib teist nii palju segada, et on kergendus olla keskkonnas, kus see pole või peaaegu nii ei ole. pole üldse nii. Veelgi enam, teil võib olla üürike kontakt iga Taiga, kuid siiski. Tänaval, rannas (kus Taile meeldib varjus viibida, noh, mina lauspäikese käes), aga NL-is pole võõras lihtsalt ligipääsetav. Tsivilisatsioon on Tais selle sõna parimas tähenduses, otse tänaval. Ja seal ja ka NL-is mitte pruunis pubis. NL-is sain kogemuse, et kõige parem osa rahvast peale mõne haritlase on tegelikult ainult noorus. Seal muutub inimene järk-järgult lootustandvast noorukist hapuks vanemaks inimeseks. Vanemad, tavaliselt saate endaga seotud noorte vanemad, kuid mitte oma spordiklubi koolinõukogu ega liidu juhatus (minu kogemuse järgi). Nii et see spordiklubi, kuigi mul on väga head mälestused ühest spordiklubist – sellest, kus ma olin siis, kui olin veel paljulubav noor –, üldisemalt öeldes, las nad istuvad. Muide, mul on siiani meilikontakt mitme inimesega oma minevikust ja see on veidi üle ge-oh taseme. Tegelikult on neid, kes on mul siin Tais külas käinud. Võib öelda, et see, mis ma NL-is üles ehitasin, pidas minu sealt lahkumise vastu.
Ja vastupidi, see, et ma neile NL-i külla lähen, ei ole kõlblik ainult tervislikel põhjustel. Mul on siin Tais kõik hästi, aga pidin NL-st lahkuma, kuna mul tekkisid terviseprobleemid sealse veekülma ja muutliku ilmaga.
Lühidalt: olge julgete väidetega ettevaatlik.
Moderaator: igaüks võib sellele avaldusele vastata ja ei pea oma vastust selgitama ega kaitsma, sest see on kutse vestlusele.
Enne Bangkokki emigreerumist elasin Friisimaa maal, ilma oma Brabanti perekonnata, ei rääkinud friisi keelt ning kultuur piirdus iga-aastase külafestivali ja fieljejeppeniga. Peaaegu igal nädalavahetusel toimusid öösel vägivaldsed kaklused konkureerivate purjus noorte gruppide vahel ja pool küla elas toimetulekust.
Siin Bangkokis olen käinud paljudel muusika- ja klassikakontsertidel (peaaegu igal ülikoolil on oma orkester ja koor), olen käinud Elvis Presley (jah, tõesti), Tom Jonesi ja The Eaglesi kontsertidel (ja Michael Buble ilmub jaanuaris 2015; Jätsin vahele Beyonce, Sergio Mendese ja Mariah Carey), käin vahel džässikohvikus, salsakohvikus, mängin sulgpalli, korruptsioonis ei osale (see pole üldse vajalik), võtan ka taksoga öösel probleemideta koju, kohtuge professorite, juhtide ja poliitikutega ning aidake vaeseid minu ümber.
Kas ma igatsen Friisimaa maapiirkonda? Ei. Kas sellel elul oli seal väärtust? Muidugi.
Juhuslikult häiris mind hiljuti keegi, kes üritas mind koduigatsusele kõnetada. Ta ise oli oma viljakate aastate jooksul veetnud palju aega troopilistes maades, kuid lõpuks oli ta õnnelik – kord pensionil –, et ta ei pidanud seal enam olema. Tai kohta, kus ta ilmselt (hoolimata oma troopilisest kogemusest) käinud ei olnud, arvas ta teadvat kõike (ka sealse toidu kohta). Kuid tema oletatavad teadmised lihtsalt ei klappinud. "Sina jää sinna, mina jään siia," vastasin talle. Ja see oli mu ainus ja viimane puu. Muide, see häda, et kui seal (NL-is) juhtub, siis sellest pole nii lihtne lahti saada. Siin saan olla parem mina ise. Kuidas see on? Vabastav. Milles seisneb "mina olemine"? Pole sinu asi.
Üldiselt ei meeldi inimestele vigu tunnistada.
Isikliku küsimuse, näiteks koduigatsuse korral võib see kaasa tuua vähem vastuseid.
Olete ju emigreerumise vea teinud.
Ma ise ei tunne koduigatsust.
Muidugi jätsite inimesed maha ja võiksite neid uuesti näha.
Aga ma ei nimetaks seda koduigatsuseks.
Aga kui soov neid näha läks väga suureks, võisin alati osta edasi-tagasi pileti Hollandisse.
Ma pole päevagi kahetsenud Taisse kolimist.
Ma ei oota ka, et see tuleb.
Madalmaad hakkavad minu kogemuses üha enam hääbuma.
Ma isegi ei teaks, mida veel otsida.
Mu naine ja mina oleme elanud Hollandis üle kolmekümne aasta. Nüüd, minu eelpensioniga, on lauad pöördunud ja elame koos Tais juba kolm aastat. Hollandis oli meil tore ja nüüd ka siin Tais. Nii et ei mingit koduigatsust. Me ei näe enam sageli oma (vanaisa)lapsi ja sõpru, kuid sellega tuleb leppida. See on tehtud valikule omane. Ja muidugi on ka muid asju, millest võiksin puudust tunda, näiteks (male)klubielu. Kuid see on ka aktsepteerimise küsimus. Pole millegi üle viriseda. Naerutamine ei tee sind õnnelikuks.
Aastaid tagasi, kui ma veel töötasin, vaatasin kunagi oma elu Hollandis pöördepunktist.
Ja selle vaatamise tulemus oli see, et lahkusin oma riigist kohe pärast pensionile jäämist.
Kuhu minna, polnud isegi nii tähtis, mul oli valikuvõimalusi Euroopas, nimelt Soomes või Lõuna-Inglismaal.
Madalmaad, kus ma üles kasvasin, kus ma elasin, hävitas igaveseks inimeste sissevool, kes ei nõustu Hollandi reeglitega.
Kaugemal?
Ei mõelnud selle peale.
Ja nii saigi sellest Tai.
2005. aastal, nagu seda nimetatakse, "järgisin oma südant".
Laadisin oma asjad konteinerisse, müüsin oma maja, müüsin oma ettevõtte maha, jätsin oma lastega hüvasti ja lahkusin.
Kuni 2007. aastani lendasin regulaarselt edasi-tagasi Tai ja Hollandi vahet, tegin vabakutselist tööd oma eelmise tööandja juures.
2009. aastal läksin uuesti "puhkusele".
Ajakava oli 22 päeva.
Pärast 10. päeva tahtsin tagasi minna.
Olen selle välja laulnud, kuid otsustasin ka enam Hollandisse mitte minna.
Ma olin seda tegelikult näinud.
Liiga palju ***************, jah, tead..
Koduigatsus?
Jah soolasele heeringale, krokettidele ja veel mõnele söödavale mälestusele.
Ma ei igatse üldse külma, sügistorme jne.
Kas mul on koduigatsus?
Nii ei
Sõbrad?
Mul on ja oli ainult paar sõpra, ma mõtlen tõelisi sõpru.
Mul on siiani hea kontakt elavatega.
Võib-olla külastavad nad mind uuesti.
Perekond?
Ah, vettinud.
Aeg-ajalt meilisõnum, kaart pühadeks või sünnipäevadeks.
Kas mul on koduigatsus?
Ei.
Kas ma pean sellest rääkima?
Millest?
Kas ma igatsen Hollandit?
Ei!
Kas saate midagi kaks korda öelda? Kui ma Hollandis elasin ja veel korrapidajana töötasin, oli mul alati Aasia koduigatsus. Olgu selleks siis Jaapan, Tai või Singapur. Kui ma oleksin nendes riikides, ei tahtnud ma kunagi Hollandisse naasta. Isegi puhkused Brasiilias venisid alati mõne päeva võrra viimase päevani.
Nüüd saan lennata väga odavalt, aga Hollandis pole ma käinud alates eelmise aasta aprillist. Ma lihtsalt ei tunne sellest puudust.
Ülaltoodu põhjal nõustun paljude inimestega. Tegelikult avastan Tescosse ostma minnes rohkem asju, mida ma tean, kui Hollandist, kus ma alati millestki ilma jäin. Siit saan osta onigirit või sushit, maapähklivõitopse, igasuguseid sojakastmeid ja karrit, Jaapani ja (kui tahan) Korea maitseaineid ja koostisosi.
Ma võin osta oma oolongi teed… Ma ei leidnud seda kõike Hollandis kunagi või peaaegu ei leidnudki. Kuid ma olin sellega harjunud läbi oma paljude Aasia reiside. Minu jaoks on see siin lihtsalt kodu.
Ma igatsen Jaapanit ja Singapuri... Mulle on alati meeldinud seal olla. Samas mulle meeldib ka siin.
Ma arvan, et väga vähestel inimestel on koduigatsus. Olete siin suures osas vabatahtlikult.
Kallis Jack,
Ma tunnen tunnet, mida väljendate. Ma ei ela Tais, aga lahkusin üksteist aastat tagasi Hispaaniasse. Samas pole ma NL-is registreerimist välja võtnud. Olen nüüd ametlik elanik kahes riigis, kuid maksustamise eesmärgil ainult Hollandis. See oli ka väga teadlik valik. Mul oli ja on side NL-iga laste ja ärihuvide tõttu. Peale selle mul seda enam ei olnud. Pealegi ei sõltunud ma enam tööst saadavast sissetulekust.
Terve elu tahtsin kolida Hispaaniasse. Pärast pikki aastaid kaalumist astusin selle sammu. Ma pole päevagi kahetsenud. Elan väikelinnas, kus suurem osa elanikkonnast on pärit teistest riikidest, 84 erinevast rahvusest. Minu naabrid on segaabielud hispaania mehe ja inglanna vahel. Võin osta ka kõike, mis NL-s müügis on. Kui mul on vaja konsulteerida tervishoiuteenuse osutajaga, saan seda teha Hollandi tervishoiuteenuse osutaja või hollandi keelt rääkiva tervishoiuteenuse osutajaga. Vahe on selles, et Hispaanias ma stressi ei tunne, aga NL-is küll. Ja muidugi ilm koos 300 päikesepaistelise päevaga aastas. ÜRO Maailma Terviseorganisatsioon on kuulutanud selle piirkonna EL-i kõige tervislikumaks piirkonnaks. Veelgi enam, ma saan hõlpsalt mõne tunniga Hispaania ja Hollandi vahel reisida. 7 tundi 'välja ja koju' auto, ühistranspordi ja lennukiga.
Sealt hakkasin reisima. Tais tutvusin oma praeguse abikaasaga 2006. aastal meie ühise tuttava kaudu Hollandis. Ta tuli ELi 2011. aastal MVV-ga. Meil on nüüd mõlemast rahvusest ühine tütar. Mu naisel tekkis küll koduigatsus oma pere järele, kuid ta suhtles oma perega iga päev. See vähendas koduigatsust. Ma tunnen end rohkem "kodusena" Hispaanias ja Tais kui Hollandis. Seetõttu tunnen end pigem maailmakodanikuna kui hollandlasena.
Arvan, et koduigatsus oleneb mitmest tegurist. Milline on seos riigiga, kus sa sündisid ja kasvasid? Kohaned kiiresti muutunud oludega. Kas teil on palju huvisid ja tegevusi või tüdinete kergesti? Mulle meeldib pärastlõunal käia rannas või puiesteel, aga mitte iga päev ega nädal. Mul pole kunagi igav. Ma teeks seda pubis.
Olen Bangkoki teel mitu korda nädalase vahepeatuse teinud. Ma armusin sellesse linna. Bangkokki lennates on alati tunne, et tahan minna Singapuri kaudu.
Viimane lõik oleks pidanud olema Singapuris tehtud vahepeatus teel Bangkoki.
Olen nüüdseks elanud Tais üle 10 aasta.
Mul pole koduigatsust ja miks??
Vana Holland, nagu ma seda teadsin ja armastasin, ja eriti minu noorematest aastatest.
Kahjuks enam ei eksisteeri.
Oletame, et kui mul tekib koduigatsus ja läheksin tagasi oma juurte juurde.
Kindlasti naaseksin teise maailma kui see, kust lahkusin.
Varem olid sarnased kogemused ka mõnel Kanadasse ja Austraaliasse kolinud väljarändajal.
Olles tagasi Hollandisse puhkusele või perekülastusele naasnud, ei teadnud nad, kui kiiresti nad tahavad Kanadasse või teistesse riikidesse naasta.
Nende paljude aastate jooksul, mil olen USA-s puhkamas käinud, sain tuttavaks ka paljude hollandlastega, kes olid seal pikka aega elanud.
Ja paljudel oli sama lugu, Holland on puhkuseks suurepärane, kuid seal uuesti elada ei saa.
Tänapäeva Holland pole enam see hubane väike riik, mis varem oli.
Tai pole veel kõik, aga kas Holland on parem kui ??
Ei, ma elan praegu siin ja kus mu voodi on nüüd minu kodu.
Holland on riik, millest on mul väga head mälestused, kuid kahjuks on need ajad möödas.
Jan Beute.
Olen siin elanud 6 aastat ilma katkestusteta, pole kunagi oma päritoluriiki tagasi tulnud, pole kunagi tundnud vajadust seda 1 sekundiks teha.
Tai on minu jaoks minu kodumaa, sest siin elavad kõik inimesed, keda ma armastan.
Ma arvan, et koduigatsus on lihtsalt lobisemine, sa teadlikult lahkud teise riiki ja kultuuri ning kui sul oli juba koduigatsus, naased lihtsalt tagasi ja ei räägi sellest rohkem.
Huvitav, muide, mida on minu päritolumaal (Belgia) mulle rohkem pakkuda kui kodumaal, milleks on minu jaoks Tai.
Kui olin siin alaliselt elanud 4 kuud, suri mu 33-aastane naine. Isegi siis ei tundnud ma koduigatsust ega tundnud end eksinud, sest mu Tai perekond ja Tai sõbrad andsid mulle vajalikku soojust ja tuge. Miks ma peaksin igatsema oma päritolumaad? Nüüd, peaaegu 5 aastat hiljem, on mul taas õnnelik abielu kauni naisega, keda mu Tai kasulapsed ja ka kogu mu ämmad peavad oma pereliikmeks. Nad isegi teatavad, et on õnnelikud, sest nad ei pea enam minu isiku pärast muretsema.
Jällegi, miks peaks minusugune 66-aastane koduigatsus nendes oludes, milles ma elan.
Minu arvates on see küsimus iseenesest naeruväärne.
Henry,
Sinu kommentaar, et sinu arvates on koduigatsus jama, annab tunnistust sellest, et sa ei tea absoluutselt, millest räägid.
Nii et ärge mõistke kohut inimeste üle, kellel see on, arvate, et see on kohutav, tahavad seda, kuid ei saa sellega midagi ette võtta.
Keegi, kellel on koduigatsus, püüab seda alguses alati maha suruda, kuid ei pääse sellest kunagi (täielikult).
Seda, mil määral läheb koduigatsus.
See pole ainult perekond ja sõbrad.
See on tervik, riik, keskkond jne.
Hollandis on tuttavatel sõpru, kelle naine ei taha absoluutselt kauemaks kui nädalaks puhkama minna, sest siis on koduigatsus kojusoovimisest tohutu.
Nüüdseks oleme siin elanud pea üheksa aastat ja korra Hollandis käinud.
Kõik on siin käinud.
Sel ajal oli meil suhtumine: "Me hakkame kolima."
Ja jumal tänatud, et me kumbki ei tunne, et meie kodumaast igatsetakse.
LOUISE
Mõnikord tunnen koduigatsust Hollandi järele, kuid teadmine, et ma ei põletanud kõiki oma laevu ja mul on endiselt maja Rotterdamis, nii et kui tahan, võin ikkagi tagasi minna, millal tahan, leevendab see mu koduigatsust, kuigi ma tahan siia jääda. Tais püüan igaveseks oma maja Rotterdamis hoida. Kunagi ei tea, kuidas ma pärast pikka aega kõigesse suhtun.
Praegu arvan, et siin on hea elada
Ma ei tea, kas koduigatsus on geenides, aga koduigatsus on tüütu seisund.Ma arvan, et igaüks, kes kolib Taisse, ei kannata koduigatsuse käes, sest selline inimene ei lahku kunagi teise riiki.Ma saan aru, et inimesed Üle aega, ihkavad nad naasta oma vanasse koju Belgias või Hollandis. Mind see ei häiri ja ilmselt ka ei juhtu.Kui tulin siia 5 aastat tagasi Pattaya lähedale Nong pruesse, mõtlesin, et kolin 1 aasta pärast Udon Thani provintsi, pealinnast 80 km ida pool asuvasse külla. linn. Minu jaoks oli see päris suur kogemus ja mul on hea meel, et ma seda kogesin. Aga ma naasin Pattayasse 6 kuu pärast, sest seal Isaanis on hoopis teistsugune elu. Aga mida ma tahan öelda on see, et ma ei tundnud koduigatsust Pattaya aga elu Isaanis on 100 korda teistsugune kui suurlinnas.Nautin siin juba 5 aastat ja lähen järgmise aasta aprillis 3 nädalaks Hollandisse lastele ja sõpradele külla.Ja seda ei juhtu sellepärast, et koduigatsus, aga kuna ma ootan seda pikisilmi ja tunnen ka, et tahaksin ilma koduigatsuseta sammud Hollandi pinnale seada.Tere David, oh jah, ja ma lähen külastama 3 Heerenveeni matši, minu esimene armastus.
Huvitav, KAS see on üksus.
Mina ja paljud, kellega olen rääkinud, EI tunne üldse koduigatsust
Igaüks on selle kasvulava produkt, kus ta üles kasvas.
Ja muidugi vahel tekib soov nt teatud tüüpi toidu või keskkonna järele.
SEST sa oled seda juba palju aastaid näinud või söönud või hea tunne nt seal kogetud kogemusest.
Aga kas see on koduigatsus?
Enda jaoks olen kindel (märkan, et mõnikord mõneks päevaks NL-is tagasi olles), et soov siinse suurepärase kodubaasi järele on kordades suurem kui vastupidi.
See on MINU kogemus selles.
KhunBram, õnnelik mees perega Isaanis.
Ma ei taha isegi mõelda koduigatsusele Hollandi järele, sest tean nii palju toredaid riike. Olen elanud paljudes riikides ja tundnud vahel koduigatsust, kui ema elas veel kaugetes riikides nagu Austraalia, aga kindlasti mitte Tais ja Pattayas, kus ma üldse millestki puudust ei tunne. Aga kindlasti ei jõua te mind sisemaale, sest siis tekib mul kindlasti koduigatsus oma armastatud Pattaya ja selle ümbruse järele. Lõpuks on see kõige rohkem plusse ja lõpuks leian need siit.