Nädala avaldus: autoritaarsus on Taile hea!
Selle väite selgeks tegemiseks on hea kõigepealt selgitada autoritaarsust kui poliitilist süsteemi (tänu Vikipeediale).
Autoritaarsuses võimu jagamist ei toimu: juht või juhtiv rühm ühendab kõik võimud ühes käes. Vastavalt “Trias politica” põhimõttele ei toimu võimude lahusust (seadusandlik, täidesaatev, kohtuvõim). Tais on nüüd selline olukord seoses artikli 44 kasutuselevõtuga. Kui artikkel 44 käes, kontrollib Prayut kogu riiki.
Ka Prayut võimu teostamist ei kontrolli, välja arvatud võimulolijad ise. Demokraatliku kontrolli tüüpilised ilmingud (poliitiline pluralism koos opositsiooniparteide austusega, vaba ajakirjandus, mis võib avaldada režiimiga vastuolus olevaid arvamusi ja analüüse, oluliste kodanikuõiguste, sealhulgas sõnavabaduse austamine) ei ole lubatud.
Autoriteedi legitimeerimine ja tehtud poliitilised valikud on autoritaarne: otsus tuleb vastu võtta, sest see tuleb autoriteedi omajalt, mitte ratsionaalse seletuse tõttu. Selles mudelis on kodanikul isegi ruumi mitte nõustuda sisemiselt autoritaarse režiimi eesmärkidega, kui ta vastab oma tegevuses juhtkonna tahtele (vastab seadustele).
Kuigi ma ise pooldan liberalismi ja pooldan võimalikult suurt vabadust üksikisikule (seni, kuni ta ei piira teiste vabadust) ja võimalikult vähest võimu riigile, annan ma endale aru, et see, mida ma pean hea poliitiline süsteem ei ole nii, aga sobib igale riigile.
Sest on ka näiteid riikidest, kus autoritaarsus hästi toimib, näiteks Singapur (vähemalt majanduslikust vaatenurgast). Pühapäeval, 29. märtsil maeti Lee Kuan Yew, mees, kes tegi Singapuri kolmekümne aastaga autoritaarselt jõukaks. Pärast Briti koloniseerimist arenes Singapur vaesest kolmanda maailma riigist üheks jõukamaks riigiks maailmas. Singapuri sadam on üks aktiivsemaid sadamaid maailmas. Sissetulek elaniku kohta on võrreldav lääneriikide omaga.
Lee Kuan Yew juhtis oma riiki nagu äri ja tegi seda paljude arvates imetlusväärselt. Erinevus Prayutiga seisneb aga selles, et Leest sai pärast majandusõpinguid jurist, mitte sõdur.
Tai demokraatlikud valitsused pole viimastel aastatel suutnud korruptsiooni välja juurida ega majanduslikku õitsengut tuua. Omakasu, halb juhtimine, populism ja oportunism on viinud riigi sügavasse majandus- ja finantsorgu. Valitsuse kassa on tühi ja majandus kõigub.
Õrnad kirurgid teevad haisvaid haavu, seega on Tai probleemidele karm ja otsene lähenemine vajalik. Võib-olla pole Prayut-sugune autoritaarne juht siiski nii halb variant?
Kas olete sellega nõus või mitte? Seejärel vasta nädala väitele: Autoritaarsus on Taile kasulik!
Kuidas sa seda heaks kiidad, mees tahab sulle 5 aastat vangi anda kui pool rinda näitad, rannad on ta sõjatsooniks muutnud, tuktuki ja jetsky maffia jätkab nagu ikka, nüüd tahab ikka kell 12 suletakse ka baarid.
Põhimõtteliselt arvan, et iga valitsusvorm, kus kõigile võrdsed võimalused ja tõeline vabadus on hea.
Ma arvan, et kõige julmem valitsemisvorm on liberalism, maalitakse kujutluspilt vabadusest, aga tegelikult on see "vabadus" ainult valitud grupile.
Võim tekitab sama sõltuvust kui (palju rohkem sõltuvust kui) raha.
Enamikul inimestel ei saa sellest kunagi küllalt.
Kuigi Singapur oli majanduslikult hästi organiseeritud, oli elanikkonna vabadus piiratud.
Teine näide on aga Põhja-Korea.
Samuti on olemas absoluutne võim ja elanikkond sureb nälga.
Rohkem on olnud riike, kus absoluutne võim pole olnud edukas.
See pole peaaegu kusagil õnnestunud.
Ei Saksamaal, ei Venemaal, ei Hiinas, mitte Jaapanis ja nii edasi.
De Montesquieu rääkis võimude lahususest, mina isiklikult näen seda rohkem 4-s ja kus rahvas kohtunike üle kohut mõistab siis oleks ring täis?
Hugo Grotius rääkis sõja ja rahu õigusest (iure belli ac pacis) rahvusvahelisest õigusest.
Selle üle on palju mõelnud, kuid igal juhul on võim ühe inimese või grupi käes "alati rahvavabaduse lõpp".
Mind paneb alati imestama, kui need inimesed ütlevad silma pilgutamata: "See on meie rahva õnneks" või kas riigi keskmine inimene ei saa otsustamises osaleda!
JA EXPATS!Jah, minu arust võivad ka kõrvalised inimesed midagi öelda.Kaasaegses ühiskonnas on ka Maailm selle osa, pole ühtegi riiki, mis saaks endale lubada isoleerimist ilma diktaatori tasemele laskumata,
Eks aeg näitab, aga demokraatia muutub hetkel maailmas üha hapramaks
Kuni tailased ise ei taha ja korruptsiooni on veel nii palju, ei muutu midagi.
Minu autonoomne refleks on nagu lääne demokraatiatel (USA, Euroopa): põhimõtteliselt mitte heaks kiita. Ometi ei näe te tegelikult lääne demokraatiaid, kes sunnivad siin (raskeid) sanktsioone kehtestama. Miks? Ilmselt seetõttu, et nad näevad, et halastamatut diktatuuri tegelikult ei paista olevat ja alternatiiv: parlamentaarne demokraatia näis selle riigi halvavat.
Parlamentaarne demokraatia toimib peamiselt tsiviliseeritud riikides, kus on teatud sissetulekute võrdsus, head sotsiaalteenused ja väike korruptsioon või puudub üldse. Need eeldused siin puuduvad, nii et (uskumatult) rikkad ja/või korrumpeerunud kaebavad oma uhkete advokaatidega kõik oma vaesed poliitilised vastased sageli, ütleme nii, kahtlaste seaduste alusel tükkideks. Ja päeva lõpuks on neil ikka oma viis/jõud. Mida sa mõtled demokraatia all?
Elan ja töötan Tais ning pole tõesti kohanud kedagi, kes oleks tekkinud olukorra üle kurtnud. See ei tähenda, et neid inimesi seal pole, aga siiski. Vastupidi, enamik inimesi peab sõjaväge väga kuumaks ja seksikaks ning neile meeldib näidata, et nad seda toetavad.
Siin riigis ei käi arutelud isikliku eelarve, vaba arstivaliku ja muude selliste luksusasjade üle. Me räägime siin sellest, et eakas saab AOW-d 500 THB (13 eurot) kuus. Kui riigiteenistujad elavad suurtes majades, sõidavad suurte autodega jne. Kummaline, kuidas see võimalik on?
Ka mina usun, et enamiku selle riigi elanike geenidesse sügavalt juurdunud korruptsioon (küsitluste järgi kiidab selle heaks 75% elanikkonnast) on kogu kurjuse päritolu. Ükski parlament ega diktatuur ei saa sellega võistelda. Kuni sõjavägi loob korda ja struktuuri ning tabab mõne varga, on inimesed antud oludes sellega juba rahul.
Lahendus? Kes teab võib öelda......
Noh, ma ei ela ega tööta Tais, kuid olen seal regulaarselt ja olen kuulnud tavalistelt tailastelt palju kaebusi ja kriitikat. See sõltub lihtsalt sellest, kellega te tegelete, ja peale selle, et Tai kodanikul võib olla väga riskantne kriitikat avaldada, ei tee ta seda loomulikult spontaanselt esimesel kokkupuutel, eriti mitte farangiga. Demokraatial on igas riigis erinev sisu ja tähendus, kuid mulle ei tundu kunagi rahva tahe olevat püüda vaigistada igasugust kriitikat, mis puudutab võimalikku pikaajalist viibimist lagunevas vanglas. Minu arvates EI OLE autoritaarne juhtimine kui valitsemisvorm kindlasti lahendus. Põhja-Koread on selles kontekstis juba mainitud, kuid Pol Pot juhtis Kambodžas hirmuvalitsust ja alles hiljuti muutus Myanmar (Birma) demokraatlikumaks. Kui paljudel riikidel Aafrikas on “juhte”, kes hoidsid/hoiavad aastaid absoluutset võimu ja rikastasid end “armastatud” rahva arvelt. Nüüd ma ei taha tuua võrdlust Tai praeguse valitsejaga, kuid iga valitsus peab vastutama valitud esindaja ees / olema tema kontrolli all. Muide, täna lugesin siit blogist, et Tai otsib lähenemist Venemaaga, millel on liider, kes samuti ei armasta kriitikat ega võta "inimõiguste" mõistet tõsiselt. Mulle tundub ohtlik areng!
Ma puutun regulaarselt kokku tailastega, kes kritiseerivad, kuid nad lihtsalt ei tee seda avalikult, mis on arusaadav, sest enne, kui arugi saad, oled aastaid kinniste trellide taga, samas kui ütled vaid, et sul on võimulolijatest erinev arvamus .
Jah, see on ka Tai…
Tais elades ei saa te kunagi oma tõest vastust anda.
Mulle ei tundu see mõistlik (ohtlik)
Poliitilised süsteemid tulevad ja lähevad. Ajalugu õpetab meile seda. Kuigi ma olen arvamusel, et lääne parlamentaarne demokraatia ei ole tõeline demokraatia, näitab ajalugu, et parlamentaarne demokraatia on laialdaselt toetatud. Ma kahtlen, et parlamentaarne demokraatia on nõrk süsteem. Euroopas arenes parlamentaarne demokraatia pärast Teist maailmasõda suhteliselt positiivselt. See on toonud rahu, stabiilsuse, majanduskasvu ja vabaduse. Praegune majanduskriis seda ei muuda. Vastupidi. Inimesed on liialdustest teadlikuks saanud, et nendega toime tulla. Keegi ei tea, kas demokraatia kestab veel palju aastaid. Kuid kõigist maailma poliitilistest süsteemidest pakub demokraatia kõige enam heaolu, heaolu ja vabaduse tagatisi. See kolmainsus on rahuloleva inimese alus.
Minu arvates on autoritaarne süsteem alati määratud läbikukkumisele. Autoritaarne režiim toob varem või hiljem kaasa vabaduste mahasurumise ja hirmu elanikkonna seas. Varem või hiljem hakkab rahvas selle vastu mässama, kas siis vabatahtlikult või pahatahtlikult. Vaadake lihtsalt araabia riike. Kurb on see, et ühes riigis võetakse elanikkond kuulda ja areneb demokraatia algus, teises (rangelt autoritaarses) riigis aga puhkeb hävitav kodusõda.
Praeguse poliitilise olukorraga näib Tai libisevat arenevast vastsündinud demokraatiast autoritaarseks süsteemiks, nagu see eksisteeris enne 1932. aastat. Prayut on (sõja)mees, kes seda peamiselt kontrollib. Asjaolu, et erakonnad on aastaid omavahel tülitsenud, seda ei muuda. Ükski rahvas ei saavuta demokraatiat ühe päevaga. Ka Hollandil kulus selleks palju aega. Või oleme unustanud, et Holland oli enne Teist maailmasõda kaugel demokraatlikust? Et endine kuninganna Wilhelmina loobus troonist 1948. aastal just seetõttu, et ta pidi loovutama suurema osa oma autoritaarsest võimust?
Tai kuningas pidi ka 1932. aastal oma autoritaarsest võimust loobuma. Tai kuningas pole nüüd midagi muud kui sümbol. Tal pole enam võimu. Kuid seal, kus Euroopas nihkus võim valitsejalt inimeste kätte, arenes Tais see nooruslikust demokraatiast praeguseks Prayuti autoritaarseks võimuks.
Eile vastasin kolmapäeva, 8. aprilli uudisele artikli 44 kohta. Tahaksin sellele viidata. https://www.thailandblog.nl/nieuws-uit-thailand/8-april-2015/
See võib kõlada üsna karmilt ja pragmaatiliselt, kuid arvan, et väide väärib teatud tunnustust.
Milleni on parlamentaarne demokraatia Tais viinud? Rohkem poliitilisi probleeme kui midagi muud. Minu isiklik tunne praeguse peaministri suhtes on, et tal on head kavatsused ja ka see, et ta ei taha tegelikult kuulda palju vastuseisust. Kuid ta võitleb aastaid kestnud probleemidega. Kahju, et mõned riigid on talle selja pööranud ja järelikult otse poliitikute haardesse ajanud, kus mõni võib-olla eelistab teda mitte näha – Venemaa ja Hiina.
Loodan, et see peaminister:
1. korruptsiooni välja juurimine (korrumpeerunud ametnike eemaldamine vähimagi korruptsiooniakti eest)
2. tagab, et majandusel läheb paremini
3. ja järelikult tagab elanikkonna parema toimetuleku
Singapuri viis hiljuti maetud peaminister autoritaarselt kolmanda maailma riigist maailma tippu vaid ühe põlvkonnaga. Kui Singapur suudab seda teha, siis Tai suudab seda ja iga riik saab hakkama. Selleks on vaja tugevat juhti ja nende kahjuks, kes seda kadestavad, ei sobi see tegelikult kokku mõne vabadusega, nagu me neid siin Euroopas tunneme.
Loodan mõne aasta jooksul Taisse emigreeruda ja ei tea, mis on peaaegu aasta pärast muutunud. Milline on kohalike ja farangide elu praegu Tais?
Bruno, sa esitad konkreetse küsimuse, ma elan alaliselt Tais, alates riigipöördest pole ma Tais erilist muutust näinud.
Tõstetud on erinevaid aktsiise, on teateid korrumpeerunud tegelaste vahistamisest ja kohtuprotsessist, vahel arvan, et see on ka osa poliitilisest võimumängust.
Ma tean, et korruptsioon on ikka veel olemas, mitmel tasandil, riigipöördest pole suurt midagi märgata, pange tähele kui Tais elav inimene, muidugi loen ja kuulen asjadest, mis toimuvad riiklikult, olgu see siis õnnelik või mitte. , olen ma sellega nõus või mitte, loen ja kuulen, räägin sellest teistega, ka tailastega, aga see selleks, see on Tai inimeste asi, et need muutused, mida nad vajalikuks peavad, ühesõnaga inimesena läbi viivad Tais elades ei ole ma ise mingeid märgatavaid muutusi kogenud, kuigi olin Taisse tulnud juba palju aastaid enne Taisse elama asumist.
Olge poliitilisest tegevusest eemal ja siia võite ikka tulla samamoodi nagu 15 aastat tagasi, ma ei kaalu Taist lahkumist üldse.
See on eraldiseisev euro krahhist, mis on täiesti erinev lugu, kuid pole siinkohal asjakohane.
Soovin teile Taisse emigreerumisel õnne.
NicoB
Singapuri ja Taid ei saa võrrelda. Singapuri poliitiline kultuur on olnud täiesti erinev (linnriigi loomisest peale). Paljud poliitilised terminid (autoritaarne valitsemine, demokraatia jne) tekitavad segadust, sest neid saab erinevalt kontseptualiseerida.
Mõned peamised erinevused Singapuri ja Tai vahel on järgmised:
1. Bürokraatlik traditsioon. Konfutsianistliku traditsiooniga Aasia riikides on sageli tugev bürokraatia. Valikumenetlus on meritokraatlik. Singapuris ja Hiina tipppositsioonidel pead olema oma tegemistes hea. Tais on sidemed sageli olulisemad.
2. Vajutage boilerit. Singapur on kogenud enneolematut survet areneda edukaks iseseisvaks riigiks. Tai pole kunagi sellist rahvusvahelist survet kogenud. Tulemus on segasem.
3. Avatus. Singapur on oma uksed avanud ja rõhk on jätkuvalt kvaliteetsete teadmiste maaletoomisel. Singapuri õpilastele õpetatakse inglise keeles. Tai on oluliselt vähem avatud ja rohkem keskendunud oma traditsioonide säilitamisele. See muudab Tai vähem ligipääsetavaks ja rahvusvaheliseks. Siiski on muutuste märke näha.
Nii Tais kui ka Singapuris on leebe autokraatlik reegel. Stabiilsus on Tai majanduse arengu jaoks oluline. Siiski pean oluliseks, et Tai tagaks oma bürokraatia professionaalsemaks muutumise. Korruptsiooni järkjärguline väljajuurimine on osa sellest. See nõuab kultuurilist muutust, mis võib kesta vähemalt 20 aastat. Venemaa on ka hea näide riigist, kus korruptsiooni halvava mõju üle on kurdetud juba üle saja aasta ja kus korruptsioon on endiselt äärmiselt äärmuslik. Seda seetõttu, et korruptsioonist on saanud süsteem. Sõltumatu ajakirjandus on korruptsiooni väljajuurimiseks hädavajalik.
Riigis võib struktuur olla selline, et vähem heade lahenduste hulgast tuleb valida parim.
Sellises riigis nagu Tai, kus rikka eliidi ja suurema vaese enamuse suhted on nii erinevad ja kus suur osa elanikkonnast ei mõista, mida tähendab tõeline demokraatia, nagu me seda teame, jääb see nii ka edaspidi. tulevikus.vabad valimised, probleemid on juba näha.
Minu arvates on kõige olulisem, mis lähiaastatel toimuma peab, muuhulgas korruptsioonivastane võitlus, range järelevalve kehtivate seaduste üle, kvaliteetsem haridus ning hästi kontrollitud palgaarendus, mis on inimlik ning elanikkond, kes tunneb tõelise demokraatia standardeid, mida tuleb loomulikult võimaluse korral võimalikult kiiresti eelistada.
Tavaliselt ma ei poolda autonoomset valitsust, kuid Tai demokraatia, millega kaasnevad pidevad rahutused ja korruptsioon, pole samuti lahendus.
Autoritaarsus on vajalik korruptsiooni väljajuurimiseks, sest demokraatia on liiga nõrk, et sellest vajadusest üle saada
õnneliku lõpuni.
Kas see pole nagu kuradi väljaajamine Beltsebubiga?
Kui eeldada, et Prayutil on head kavatsused, siis arvan, et totalitaarse võimu periood oleks lühim viis Tai asju põhjalikult paremaks muuta.
Kuid… Prayutil pole sellise lüliti jaoks rakendusorganeid. Politsei, armee, riigi- ja kohalikud omavalitsused on üdini mädad ega suuda suutmatuse ja tahtmise tõttu vajalikke meetmeid rakendada... see oleks nende enda lihasse lõikamine ja nende positsioone ei omandata sageli nende põhjal. oskused. Elliot Nessi-laadseid tegelasi, keda Prayut vajab, Tais lihtsalt ei leidu ja nii ei jõua ta kaugemale mõnest ebaolulisest dekreedist, mis on samuti lühiajalised, nagu ikka ja jälle selgub.
.
Eeldada, et sõduril, kes relvajõuga võtab demokraatlikult valitud valitsuse ja parlamendi igasugusest poliitilisest võimust ilma ning lükkab selle kõrvale ja võtab seejärel kogu võimu üle, on heade kavatsustega (anna see termin mulle andeks), on kurat nõuab. Igaüks, kel vähegi ajalootaju, teab, et varem või hiljem Prayut komistab, jättes seljataha veelgi rohkem viletsust.
Ükski demokraatia pole ilma katse-eksituseta muutunud selliseks, nagu ta on. Hea demokraatliku struktuuri saavutamiseks on vaja aega. Juba olemasoleva võimu juures olnuks targem kasutada oma mõjuvõimu selleks, et Tai erakonnad kokku viia. Jättes poliitika kõrvale ja võttes endale kogu võimu, on Prayut leidnud end rahututest vetest. Oma võimu kindlustamiseks jätkab Prayut sõnavabaduse piiramist seni, kuni keegi ei karda enam oma arvamust avaldada. Näiteid on küllaga.
Eelmine armeejuht nägi seda selgelt, kui ta pärast eelmist riigipööret avalikult vabandas ja andis mõista, et riigipööre Tai probleemidele lahendust ei paku. Tai vajab rahvusliku ühtsuse valitsust, mis suudab ellu viia reforme, mida toetavad inimesed ja poliitikud ning mis võib seetõttu loota laialdasele toetusele. Selle võimaluse võttis Prayut oma riigipöördega Tailt ära.
Alustuseks tundub mulle, et Singapur on kohutav riik, kus puudub igasugune vabadus ja Tai tundus feodaalsest aspektist hoolimata mõistlikult valitsetav. Siiski avastan järk-järgult, et Tai on palju plurokraatlikum, kui ma arvasin ja on alati olnud peaaegu demokraatlik
Thaksin tahtis võimule tuua vaid omaenda klikki, andes vaesele Põhjale "leiba ja tsirkust" ning tuues enda poolele korrumpeerunud politsei. Kuid ta ei lootnud võimsale armeele, kes seda ei luba ja soovib, et riik läheks valitsemisel 100 aastat tagasi, nagu Khun Peter selgelt näeb.
Kuid see diktaator puudutab ka raha võimu ja seetõttu tuleb loota, et piisavalt demokraatlikke jõude saab kuidagi areneda, et see autoritaarsus peatada, aga mis siis. Ja ma pole isegi maininud korruptsiooni. Tunnen end oma armastatud "Vaba Taimaa" pärast süngelt.
Moderaator: avaldus puudutab Taid, mitte Hollandit.
Sellised riigid nagu Tai ei saa meie demokraatliku mudeli kohaselt korralikult toimida. Thaksin oli mehe putter ja valitses edukalt raudse käega ning nüüd Prayut, sest seda oli hädasti vaja, muidu läksid asjad käest ära. Tai oli kodusõja äärel ja õnneks tuli Prayut oma meestega õigel ajal, et kiiresti asjad korda seada, mis tal ka õnnestus. See on vaikne ja majandus toimib kaljukindla bahtiga nagu kunagi varem. Loevad ainult numbrid ja tulemused ning Prayuti tulemus on suur 8.