Kas Tais hakkab (taas) veri voolama?

Siiani 2012. aastal mulle kõige sagedamini küsitud küsimus ei ole: "Voranai, kuidas läheb?", vaid: "Voronai, kas vägivald on jälle tulemas?" Ma ei ole selgeltnägija, aga tean, et saatus on vääramatu, nii et süveneme sellesse natukene sügavamale.

Täna elades Tai hirmu ja paranoia kultuuris. See riik on hädas oma identiteediga. Elanikkond kogeb mitut ebakindlust, mida kõigiga mingil viisil manipuleeritakse.

Nitirati rühma saaga on üks neist, mis tõuseb ja langeb nagu karmi mere lained. Natirati liidrit Worajet Pakheerati ümbritsevad ajakirjanikud ütlesid kuu aega tagasi, et bravuuritar oli võidus kindel. Rääkige temaga sel nädalal ja näete, et vaim on endiselt olemas, ehkki mõnevõrra summutatud, ja bravuur on endiselt olemas, kuid ka mõnevõrra vaoshoitud.

Kui Nitirati rühm (Thammasati ülikooli seitsmest professorist koosnev rühm) tegi ettepaneku muuta karistusseadustiku lèse-majesté artiklit 112, võeti see vastu trummidega. Seda toetas suur osa punasärklasi, avalik arvamus oli selle poolt ning pöidlale andsid ka mõned silmapaistvad ühiskonnategelased, näiteks vanem riigimees Anand Panyarachun. Isegi kaheksaliikmeline rühm kuninglikku "sinist verd" kirjutas alla petitsioonile seaduse muutmiseks.

Asi on üsna lihtne. Viimastel aastatel on poliitikud ja teised isikud kuritarvitanud seadust oma konkreetsetel eesmärkidel, ohustades sõnavabadust ning tekitades probleeme oma vastastele ja tavakodanikele. Tundub, et üksmeel oli selles, et seaduste muutmine oli hea mõte, et sulgeda lünki ning kaitsta Tai kodanike demokraatlikke ja inimõigusi. Seda, kuidas seda seadust täpselt muuta tuleks, peaksid otsustama juristid.

Kuid ühtäkki on Nitirati rühmast saanud põlatud ja sõimatud rühmitus. Nende toetus on vähenenud, kasvav vastaste arv karjub mõrva ja tuld. Punasärgid on juba ametlikult distantseerunud, nagu ka enamik erakondi, sõjavägi, politsei, paljud teadlased, kodanikuühiskonna administraatorid ja avalikkus laiemalt. Opositsiooniga on liitunud ka Thammasati ülikooli õigusteaduse vilistlaste klubi.

Isegi Thammasati ülikool ise on Nitirati grupi vastu, nagu ka ajakirjanduskooli õppejõud, kes hindab siiski sõnavabadust. "Thammasati igal ruuttollil on vabadus" või nii öeldakse sageli. Rektor Somkit Lertpaitkorn ütles hiljuti need sõnad, viidates kooli otsusele saata 19-aastane Abhinya "Joss Stick"

Sawatvarakorn, kellele on esitatud süüdistus lèse majesté's.

Kuid kui hr Somkit otsustas Nitirati grupi tegevuse ülikoolilinnakus keelata, teadsime, et midagi tõsist on toimumas. Kui see ülikool, mis võitles demokraatia eest aastatel 1973 ja 1976, rakendab enesetsensuuri, siis teate, et teema on liiga kuum. Hr Somkiti arutluskäik on see, et teema on nii tundlik ja nii polariseeriv, et võib plahvatada. Ta ei taha, et tema ülikoolilinnakus toimuks kaos ja verevalamine.

Küsimus on siis selles, kuidas katse muuta seadust inimõiguste kaitseks võib viia hirmu kaose ja verevalamise ees. Peaaegu kõik unustavad asja tuuma ja see on sageli kaose ja verevalamise põhjuseks. Kui asja tuum tähelepanuta jätta, tekivad kõikvõimalikud kuulujutud, mis omakorda toovad kaasa hirmu ja paranoia, millele järgnevad põlvetõmblused.

Näiteks räägitakse nüüd, et Nitirati rühmitust toetab Thaksin Shinawatra, kes tahaks ka monarhia enda arutlusele tuua. Ma ei tea, kas see kuulujutt vastab tõele, mul pole selgeltnägijaid. Ma tean küll, et Nitirati grupp hakkas heast algusest julgustatuna rääkima valesid asju. Võib-olla mõtlesid nad head, kuid oluline on see, kuidas ühiskond seda tajub. Järsku oli probleem muutunud suuremaks kui lèse-majeste, kui grupi liikmed hakkasid rääkima põhiseaduse artiklist 2, mis puudutab monarhia staatust.

Nitirat soovitas kuningal anda vanne kaitsta põhiseadust ja seejärel ka vanduda, et kaitseb rahvast. See võib ära hoida sõjalise riigipöörde selle riigi tulevikus, kus tankid on tänavatel liiga levinud. Kellelegi, kes ei ole Tai, kõlab see siiralt ja mõistlikult, nagu see on tavaks paljudes teistes põhiseaduslikes monarhiates.

Tai inimese jaoks, kes on kogu elu õppinud armastama ja austama kuningat ja monarhiat, on see aga šokeeriv muutus. Kultuurilises mõtteviisis on pikka aega, vähemalt viimased 60 aastat juurdunud, et “meie, inimesed” kaitseme kuningat, mitte vastupidi.

Meie kollektiivne armastus, kummardamine ja austus kuninga vastu on osa meie rahvuslikust identiteedist. Kui sõdurid annavad vande, on see ennekõike monarhia kaitsmine, millele järgneb põhiseadus ja kaugel sellest elanikkond. Enamik Tai inimesi ei sea seda loogikat kahtluse alla.

See ei tähenda, et selline kultuuriline mõtteviis oleks õige või vale, see on selline, nagu ta on. Sellisena nähakse Nitirati ettepanekut monarhia staatuse langetamisena ja seetõttu on see väga segane sellega, mis on meie rahvuslikku psüühikasse juurdunud juba ammu enne enamiku meist sündimist.

Veelgi hukatuslikumalt tegi üks grupi liige ettepaneku, et kuningas lõpetaks oma sünnipäeval kõne pidamise. Kujutage ette, millist mõju need sõnad Tai identiteedile avaldavad. Sellistel sõnadel pole lèse-majeste'iga mingit pistmist ja ausalt öeldes oli see häda küsimine ja nad said selle.

Kuid väita, et Thaksini inspireeritud vandenõu monarhia kukutamiseks on käimas, läheb kahtlemata kaugele. Siiski ei lähe miski liiga kaugele, kui valitseb hirmu ja paraoia kultuur. Ajastus on kõik, eriti identiteedikriisiga riigis. See, mida Nitiriat pakub, on kooskõlas enamiku teiste põhiseaduslike monarhiatega ja lèse-majeste'i seaduse muutmine pole vale, kuid kõik muud avaldused näitavad halba ajastust ja otsustusvõimet. Hoidke mikrofoni kellegi ees piisavalt kaua ja varem või hiljem ütleb keegi valesti. Nitirati rühmitus on ennast õõnestanud.

Arvestades praegust Tai tegelikkust, on paratamatu, et Nitirat kaotab ettepanekuga lahingu. Võib-olla on ettepanekus mõned head punktid, mida saab kasutada toetuse saamiseks järgmises võitlusvoorus.

See oli strateegiline viga, kuid kas see küsimus on nii vaidlusi tekitav, et see võib kaose ja tapatalgute tõttu plahvatada, nagu juhtus Thammasatis 1976. aasta oktoobris? Hr Somkit kardab, et see võib juhtuda, kuid teised akadeemikud ja eksperdid peavad seda ebatõenäoliseks, sest me ei ela enam – nagu 1976. aastal – külmas sõjas. Praegusel kaasaegsel ajastul on muid asjaolusid ja majanduslikke nõudmisi, sealhulgas praeguse Pheu Tai valitsuse habras staatus, mis takistab kellelgi liigset segadust tekitamast.

Ja ometi on peale lèse-majesté ja monarhia staatuse ka teisi vastuolulisi teemasid, nagu harta muudatused, hüvitised neile, kes on kannatanud poliitilist vägivalda või on muul viisil majanduslikes raskustes; lisage siia veel vana ja uue eliidi pidev võitlus võimu ja kontrolli pärast ja ma pole selles nii kindel.

Arvan, et kehtib George Friedmani koolkonna mõtlemine: loogika ja mõistus kipuvad inimeste käitumise ennustamisel aknast välja lendama. Inimene on kapriisne olend. Kaos ja tapatalgud Tais viimase 5 aasta jooksul on selle tõestuseks.

Valikuid on mitu: jätkata vabaduse ja demokraatia nimel, flirtida kaose ja tapatalgutega, ohverdada põhilised inimõigused demokraatliku progressi nimel, seda kõike turvalisuse huvides, nagu härra Somkit tegi Thammasati jaoks, või saame lihtsalt endas targemaks. teha ja lasta.

Saatus on vääramatu ja edu saavutamiseks tuleb välja töötada paremad strateegiad, et kaitsta süütuid lèse-majeste'i seaduse ülemäärase kasutamise eest. Seadust tuleks kasutada ainult nende jaoks, kes tõesti solvavad kuningat ja monarhiat.

Jätkake sellega. Kõik muu on võimalik samm-sammult hiljem realiseerida.

See on Voronai Vanijika iganädalane veerg, mis avaldati täna Bangkok Postis. Reaktsioone saab reserveerida ja üldiselt, kuid toimetus jätab endale õiguse reaktsioone mitte postitada.