"Mõisniku surmav duell"; Ussiri Thammachoti novell

Sõbrad Naak ja Heun

„Ma tulin sulle oma isanda käsku tooma, Heun. Sa pead lahkuma! Mu isand tuleb homme seda maja ja istandust vaatama. Väljas seisnud külaline rääkis seda rahuliku häälega.

'Mul on ka mu isanda käsk täita; ja see ütleb: ma pean kaitsma seda maja ja seda riiki oma eluga. Mu elu kuulub mu isandale, Naakile!' vastas teine ​​sarnasel toonil.

Külastaja Naak seisis nagu maja, nagu sammas maasse ankurdatud. Tema tööpüksid olid süsimustad, nagu ka töösärk. Otsad seotud ümber talje pakama lehvis pärastlõunases tuules. Tema tohutu keha heitis rohelisele murule tumeda varju.

Päike oli kõrgel taevas. „Ma pean seda niimoodi tegema, Heun. See on minu kohus. Täna on viimane päev. Mu isand on selles asjas lõpuks otsustanud: kui sina jääd siia, pean mina lahkuma. Siis saab ka kogu mu pere õnn läbi.' Mees nimega Naak rääkis nõnda ja tõmbas kahe käega käsi pakama riie tihedamalt, et see sobiks tihedalt ümber tema keha. Ta seisis otse nagu sõdur, rind väljas.

Heun istus trepi ülemisel astmel. Ta käed ristuvad üle põlvede. Ta kandis ka talupojapükse. Aga on pakama riie rippus üle tema paljaste laiade õlgade. Tema suur ja tugev keha nägi välja sama jõuline kui külastajal. Ta istus seal kindlalt ja liikumatult nagu puuplokk. Ta silmad särasid ja vahtisid maad, nagu ei pilgutaks nad kunagi.

'Ma tean. Minuga on samamoodi. Isand otsustab. See on meie kohustus, majaomanik on üle kõige. Räägi nüüd oma plaanist. "Püss või mõõk?" küsis Heun, kes tõusis. 'Mõõk. See ei tee häält," ütles Naak naerdes. Heun vaikis, kuid puhkes siis ka naerma. "Olgu, ma lähen nüüd ja tulen homme koidikul tagasi." Ta noogutas.

Nende sõprus pärisorjadena

Naaki pilt tuli Heuni mällu tagasi. Ta istus ükspäev ammu oma põllu ääres, kui sinna tuli üks noormees, kaasas kaks härrasmeest, vennad. 'Heun, see on Naak, mu vanema venna sulane'; soovitas tema isand Naak talle. Mehed naeratasid üksteisele. Ja see naeratus esimesel päeval pani aluse nende sõprusele. See oli ka kaastunne üksteise vastu ja vastastikune tunnustamine, et nad on võrdsed. Mõlemad olid uhked oma töö ja sama pere teenijatena tehtud töö üle.

"Kas sa jood?" küsis Heun pärast seda, kui härrad olid majja sisenenud. "Jah, mõõdukalt," vastas Naak naerdes ja lisas: "Kas meil on siis üks täna õhtul?"

Nende sõprus on sellest ajast peale kasvanud nagu terved taimed, mis on sügavale maa sisse juurdunud, nii et nad mõlemad püsivad maa sees kindlamalt. Mitte harva arvasid Naak ja Heun, et nad on üks ja sama inimene. Mõlemad on tugevad ja kõvad. Nad on ühesuurused ja ühevanused. Nende majaomanikud on leidnud mõlemale head naised, korraldanud pulmad ja aidanud kaasa nende õnnelikule abielule.

Jah, peremehed on neile andnud pere, maja ja põllu. Nende teenete saamiseks on nad kõvasti tööd teinud: teeninud ustavalt oma peremehi, kaitsnud neid ja järgnenud neile kõikjale nagu vari pärisorjadeks. Heuni ja Naaki jaoks on nende majaomanikud peaaegu õilsad ja palju olulisemad kui nende endi elu. «Me oleme nende vasall. Nad on meie heategijad. Me läheme nii kaugele, et sureme nende eest. Naak ütles kord ja Heun tundis samamoodi.

Vennatüli istanduse pärast

Heunil polnud mingit seletust tõsiasjale, et kaks härrasmeest, kaks täisvenda, sattusid ootamatult lepitamatusse tüli, mis pani nad teineteisele igaveseks selja pöörama, nagu oleks teine ​​surnud. Selge oli vaid see, et noorim vend lahkus istandusest ja läks perega linna elama. Ta selgitas seda lühidalt Heunile: "Mu vanem vend pettis mind. Me peame linna kolima, Heun.

Nii kolis ka Heun oma perega linna. Kuid varsti pärast seda järgnes veel üks lühike käsk. „Nüüd mine ja valva mu maja istanduses. Ärge laske kellelgi seda hõivata. Mu vanem vend kavatseb mu maja ja maa minult ära võtta. Sa pead seda oma eluga kaitsma, saad aru?' Heun kummardus ülesande saades sügavalt. Ta jättis maha oma naise ja lapse ning naasis istanduses olevasse majja.

Sellega sai Naak üleöö soovimatuks inimeseks, kellega ei saanud läbi, sest ta oli teise võõrdunud venna sulane. Sellest päevast peale Naak enam Heuni juurde ei ilmunud. Heun mõtles temale sageli, kuid usaldamatus hoidis ta vanast sõbrast eemal. Ja nüüd oli Naak seal oma isanda käsuga olnud. "See on meie kohus, Naak," pomises ta uuesti, kui Naak pöördus ja väravast läbi läks.

Duell

Ei olnud veel päris valgus, kui Naak keset põldu asuvasse onni jalutas. Heun oli juba valgust teinud ja ootas teda. Lambivalgus pani mõõgad nende käes sädelema nagu välk taevas. Metalli kokkupõrkumise heli katkestas vaikuse. Mõõgad põrkasid üksteise vastu. Sädemed pritsivad nagu langevad tähed taevas. Kaugelt oli kuulda võitlejate hingeldavat hingetõmmet. Suvila seinad värisesid ja põrand värises.

Virvendas valguses oli näha mõlema mehe nägu. Nende jõllitavad silmad on verd täis, nagu oleksid nad metsloomad. Nende pooridest purskus higi. Veri pritsis võitlejate kehadele ja mõõgad muutusid punaseks.

Siis jäi varahommikul vaikseks. Kuu kadus taevast ja kukk kuulutas uut päeva. Alasti koperdas trepi poole. Ka tema kõrvad kuulsid kukke hüüdmist. Ta silmad olid tuhmid. Parem käsi hoidis punast värvi mõõka. Heun lamas surnult maas temast mitte kaugel. Naak seisis seal, kus ta oli eile, koos pakama ümber talje. Tema püksid olid kaetud punase verega. Tema kätel, rinnal ja näol olid haavad ning kõik oli verega kaetud.

Ta astus paar sammu ja kukkus maapinnale. "Heun on surnud..." mõtles ta raskelt hingates. „Homme võib mu isand siia tulla ja teha, mida tahab. Meie kohus on täidetud…” 

Järsku tundis ta end vabana ja vabanes isanda koormast. Tema isandal polnud pärast seda tema kohta enam midagi öelda. Ta oli kindel, et Heun tunneb nüüd samamoodi. Nüüd vabastati nende kohustus ja koorem. Tema ja van Heuni elust ei saanud midagi enamat küsida. Nad olid vabad. Ta käed kaevusid veel korra muru sisse, enne kui ta viimase hingetõmbe tegi.

Allikas: Kurzgeschichten aus Tai. Tõlkimine ja toimetamine Erik Kuijpers. Lugu on lühendatud. 

Autor Ussiri Thammachot (Näe rohkem); 1947. Õppis Chulalongkornis massikommunikatsiooni erialal. 1981. aastal võitis ta Kagu-Aasia kirjutamisauhinna novellikoguga Khunthong, (ขุนทอง), millest see lugu pärineb. Ka tema on tugevalt mõjutatud sündmustest 14. oktoobril 1973 ja 6. oktoobril 1976. Ussiri, tuntud ka kui Assiri või Atsiri Dhammachot, töötas kunagi päevalehes Siam Rath. 

Pakama: Isani nimmeriie;  tai keeles Pha Khao Ma, ผ้าขาวม้า.