"Kodupoisi teine lõks"; Watcharawani novell
Majateenija Ploi
'Ploi! Plõks!'……. 'Ploi? Tere, keegi peab värava avama! Auto on siin!'
Majaproua hüüdis Ploile, kui hääl lakkas. Ploi viskas aiakäärid murule ja jooksis aiavärava juurde. Talle eelnes kari kodukoeri. Juhtkoer jõudis väravani esimesena enne tavalisi koeri; ta kuulus Euroopa rassi ning oli pikk ja tugev. Väikesed Tai koerad trügisid järele, et peremeest tervitada.
Nad tahtsid näidata, kui õnnelikud nad on, et omanik on tagasi, et nad on tema äraolekul oma koerakohustust täitnud ja maja hästi valvanud. Ploi avas värava ja sulges selle otse auto taga, et mutid ei saaks kokku puutuda sees olevate õrnade koertega.
Majaperemees astus välja, tervitas nagu alati lambakoera ja seejärel elevil teisi koeri, kes ootasid kannatamatult oma osa paitamises. Seejärel küsis ta Ploilt, nagu iga päev: "Kas sa valmistasid lambakoera õhtusöögi korralikult ette?" "Kindlasti, söör," vastas Ploi, olles vahel veendunud, kohati kõhkledes koerale eraldatud liha kvaliteedi suhtes. Liha oli vahel nii hea, et Ploi sõi selle ise ära...
"Pane sõnnik minu orhideede jaoks valmis, Ploi!" Härra polnud seda veel öelnud ja te kuulsite proua köögist hüüdvat: "Ploi, Ploi, tule ruttu siia..." Mister tegi käeliigutusega selgeks, et Ploi peab kiirustama. Lapsed olid pärast kooli juba pestud ja riides ning mängisid aias. Lapsehoidja Rose võttis pere noorima liikme kaenlasse ja läks temaga aeda mängima. Ploi vaatas teda salaja ja igatsevalt ning unistas…
Rose
Rose oli 14-aastane, kuid temast kasvas võluv tüdruk. Ploi oli samuti noor: 17-aastane. Ta kiirustas tegema tööd, mille perenaise talle määras. Ja ta polnud seda veel lõpetanud, kui peremees ta orhideede juurde kutsus. Ploi pidi väetisega vett pritsima kõikidele taimedele, ka väga kallitele. Ja siis pidi majateenija väga kiiresti värava lahti tegema, et autoga külla tulnud perenaise õde sisse lasta.
Varsti pärast seda sisenes 'Tema Kõrgus' aeda ja avastas murult aiakäärid; ja ta hakkas Ploi pihta. Ta oli varem majateenijale valjult ja selgelt öelnud, et ta on ohtlik kõige väiksematele. Ploi oli madalalt kummardunud, kui talle sellele osutati. Sest võib-olla võisid lapsed vigastada ja teetanuse saada...
Jah, tööõhkkond oli hektiline. Korraga tuli teenindada palju inimesi ja siis tehakse selline reket. See ajas ta nii vihaseks, et ta mõtles tühistamisele. Kuid Rose'i selge pilk, täidlased huuled ja magus nina rahustasid ta maha. Rose'i pärast kiristaks ta hambaid ja jääks vastu.
Kokk Somnuk
Kui Ploi aiakääridega köögist mööda kõndis, noogutas kokk Somnoek talle väga sõbralikult, mis väljendas selgelt tema tundeid majateenija vastu. See muutis Ploi häbelikuks. "Millist suppi me täna sööme?" küsib ta lahkelt, kuid pisut eemalolevalt. „Ma panen sulle taldrikutäie kõrvale. Sa saad lisa, aga ainult sina,” ütles ta väga viisakalt.
Ära suru ennast niimoodi peale, mõtles Ploi. Ta vaatas tülgastusega 25-aastase turske Somnuki vajunud väikest nägu, millel olid punnis konnasilmad. Ta kahises talle alati esmaklassilist toitu.
Ploi on pärit Tai kirdeosast. Tema vanemad on talupidajad ja tal on seitse õde-venda. Kodus on ta kuues. Tuli Bangkoki autojuhiks. Maaklerbüroos küsiti, kui kaua ta on autot juhtinud. Kui ta ausalt vastas, et pole kunagi autoga sõitnud, naerdi ta üle ja pandi sellesse perekonda majateenijaks ja aednikuks. Ei, sõita ei tohtinud, aga autosid pesta ja ta täitis selle ülesande väga täpselt. Peate aeglaselt ülespoole liikuma, eks?
Pärast kolmekuulist teenistust oli ta endiselt majateenija, aednik ja autopesija, kuid ... tal lubati aeg-ajalt Rose'i kätest kinni hoida ja naine sulges võluvalt silmad. Ah, esimene samm sai tehtud!
Ploil polnud kunagi raha. Tema 300 bahti suurune palk kulus riietele ja ta ei suutnud midagi säästa. Vastupidi, ta pidi Rose’ilt raha laenama ja lisatoidu saamiseks püüdis ta Somnuki poolehoidu teha. Ta sai naiselt lisatoitu ja magustoitu ning Somnoek näitas, et tahab temaga rohkem, kuid see hirmutas teda natuke….
Need rahvalaulud...
Sel õhtul kõndis Somnuk oma vannirätikuga sulaste ruumi vannituppa. Kuid ebaselgetel põhjustel möödus ta sellest uksest ja sisenes teenistuja majja. Ploi lamas voodil ja vilistas rahvalaulu. Suur, turske Somnuk tegi talle laulude kohta ülemäära komplimente ja Ploi vilistas veel ja veel ja...
Järgmisel hommikul Rose nuttis ega vaadanud enam Ploile otsa. Somnuk aga ümises eilset viimast laulu ja pakkis kõik asjad kohvrisse. Ilma nõu pidamata läks ta proua ja härra juurde ning astus ka Ploi nimel tagasi, et minna tagasi nende kirdeosas asuvasse koju.
Isani juurde
Teel ütles Ploi Somnukile: "Kas sa oled nüüd aru kaotanud? Ma ei tahtnud üldse tühistada. Miks sa seda teed? Mul pole punast senti. Millest me peaksime elama?' Somnuk naeratas uhkelt. "Mul on rohkem raha kui Rose'il, vaata, kaks tuhat bahti." Ta näitas seda talle. Ja Ploi sai jälle õnnelikuks. Haa, nüüd oleme rikkad! Kui vedas, ma ei pea enam majateenijana töötama. kaks tuhat bahti; jõudu!
Ploi vaatas Somnuki poole ja kaalus nende ühist tulevikku. Somnukil oli ainult üks vend ja ta oli hiljuti surnud. Tema vanemad olid mõlemad vanad, nii et nad ei pidanud pikka aega kellegi eest hoolitsema. Kõik, mis nad teenisid, võisid nad endale jätta. Somnuk oli õnnelik ja nägi päris kena välja. Saab, kui veab.
'Isa! Ema! Somnuk helistas kaugelt ja jooksis vanematele vastu. Vanad vanemad koorisid bambusvarsi. Somnuk kükitas neid tervitama. Ploi jäi eemalt mõnevõrra häbelikuks ja arglikuks.
"See on minu mees!" Nii tutvustas Somnuk oma ploid vanematele. 'Ja kas ta pole mitte ilus mees? Hea, kas pole? Ta võib võtta mu venna koha riisipõllule, et saaksime oma üürivõlad varem ära maksta.'
Allikas: Kurzgeschichten aus Tai. Tõlkimine ja toimetamine Erik Kuijpers.
Autor Watcharwan; Dr Sitha Pinitpuwadoli pseudonüüm, 1932. Prantsuse keele professor/õppejõud/tõlkija Ramkamhaengi ülikoolis Bangkokis. Ta kirjutab novelle, eriti 60ndatel. Tema lood räägivad Isaani inimestest, kes lähevad tööasjus Bangkoki ja langevad sageli oma kergeusklikkuse ohvriks.