"Esiseukse kannatused ja Tai makaronid"

Märtsikuu tuuline ja külm õhtu.
Olen just alustamas sooja sööki pärast pikka ja sama külma tööpäeva, kui uksekell heliseb. ohkan. Alati söömise ajal. Nagu nad hooliksid. Mis on ilmselt tõsi.
Woman Oy avab välisukse ja purjetab kohe elutuppa tagasi.
Ja ütleb: "sinu jaoks".

Ma ei oodanud midagi teistsugust. Sest see on alati minu jaoks. Kui naaber pole see, kes mu praad kangeks teeb, sest ta tahab mingeid tööriistu laenata, siis DHL-i juht tahab meile selle sama naabri jaoks paki toimetada. Ja kes siis külmaks jätab, kas mu kartul ka külmaks läheb.

Proua Oy on helistajate jaoks leiutanud standardfraasi "sa räägid minu abikaasaga" ja sellega on tema jaoks asi lõppenud.
Isegi kui Máxima uksele ilmuks, räägiks ta temaga ikkagi sel viisil. Aga Máxima ei tule minu ukse taha ja sellest on kahju. Sest ta on üks väheseid, kes suudab mu taldriku hapukapsa ja vorstiga sassi ajada.

Kui see pole minu jaoks, saan sellest kohe teada. Sest siis plahvatab saal rõõmsas Tai lobisemises ja kohe pärast seda tuleb üks Oy sõber tuigerdama. Olenemata sellest, kas see on laaditud Tupperware konteineritega, täis riisi, köögivilju ja hõõguvat kana.

Seekord on mu ukselävel kõhn, metsiku lokkis juustega noormees. Töötava õpilase tüüp, kes keskendub lihtsale vestlemisele ja suhtlemisele. Tema lumivalgel mantlil olevad suured tähed UNICEF näitavad kohe, millega seekord tegu.

Lokkis juuksed osutuvad tõepoolest kõneaineks. Ta alustab kohe ja küsib, kas ma tean, et pagulasi on umbes viis miljonit ja nad tahaksid Unicefis midagi ette võtta. Seda, et olen aastaid kuulnud pagulastest ja mitte kivi all elamisest, jätan endale. Sest see on selgelt harjutatud lugu, mida siin esitatakse ja mis ei ole mõeldud reaktsiooni saamiseks.
Välja arvatud rahaline.

Samal ajal kui noormees mind oma sõnadetulvaga üle külvab, seisan oma õhukeses T-särgis ja külmun omaenda ukseavas. Küsides endalt korraga kahte asja: kus on mu rahakott ja kui palju ma sellele kirglikule asja sulasele annan, et uks uuesti kinni saaks?

Mispeale võib alata uus tutvus minu Tai makaronitaldrikuga. (Erinevus tavalistest makaronidest on see, et minu Tai kokk lisas Vesuuvi hõngu. Kustutamine on vajalik füüsilise Hiina sündroomi vältimiseks.)

Noormees suudab mu tähelepanu sellelt teemalt kõrvale juhtida, valmistades kiiresti puhastuslapi. Mis osutub Unicefi tekitükiks, mis kohapeal kätte antakse. Riie meenutab mulle ajateenistuse ajal kingitud tekke. See tähendab, et väga õhuke ja sellist värvi, mida te poleks ise kunagi valinud. Midagi, mis jääb Ida-Saksamaa halli ja Scheldti farmerseepia vahele.

Selgub, et sellise sooja ja peavarju saan väikese raha eest ära anda. Vahepeal meenub, kus mu rahakott on ja hakkan kergendunult annetust tegema, kui noormees teeb välisukse kantslist oma esimese jutlusvea.

Sest pagulaslastekaitsja sõnul oleks tõesti kurb, kui ümberasustatud perre saabudes saaks nii mõnusa sooja tekiga rõõmustada vaid üksikut last. Seetõttu otsustas UNICEF anda need paarikaupa.
See suurendab ka annetust kohe ligi 100%. Hästi tehtud. Aga mind ärritab, et mind niiviisi ohverdamisploki poole surutakse.
Ka kätel olev hane nahk ei vähene.

Siis järgneb teine ​​viga. Kui vaid annaks loa avada sel kuul oma pangakonto väikeseks kevadiseks pügamiseks. Ja teki kõrvale ilmub nüüd tahvelarvuti, millel minult oodatakse tehinguks nõusolekut.
Lõpeta treening.

Sest kui palju kordi olen ma sellisel viisil heategevuslikku mättasse astunud, niipea kui märkasin, et see pole ainult üks kord annetamine? Aga inimesed kogusid rõõmsalt iga kuu sama palju ja kogusid edasi. Ja see peatumine nõudis oluliselt rohkem pingutust, kui loa andmine entusiastlikele lokkis juustele, kellel iPad ukse taga.

Koheselt alustatakse vasturünnakut. Nad ei tohtinud enam sularaha vastu võtta, samuti jälgivad neid rangelt erinevad ametiasutused, kes jälgivad, kas annetustega õigesti ümber käiakse. Tõsiasi, et neid samu asutusi ei leidu kohe, kui ma oma allkirjale alla kirjutan, ja et olen Unicefiga seotud kaks korda igavikuks pluss finantshüppeaasta, tuli mulle ilmselt ainult ühe võimalusena.

Aga ma arvan, et ta võib kohe tagasi tulla, kui tal on korjanduskast kaasas või kui ta hakkab tööle südamefondi. Viimaseid polnud mul veel tahvelarvuti või pika vinnaga jutuga ukse taha tulnud ja nad lahkuvad alati peotäie eurodega bussis. Võib-olla idee Unicefi jaoks?
Mille peale saan käe lõdvaks ja ta läheb ühe ukse võrra edasi.

Minu makaronid on nüüd muutunud kahvlilt lokkis kuumast talumatult leigeks ja karjuvad mikrolaineahjus sõitmise järele. Sel ajal kui ma seda köögikombaini sõrmitsen, et jälle sooja toitu saada, küsib abikaasa Oy uudishimulikult, kui palju ma seekord annetasin.

Ta ei tea midagi paremat, kui ma annan igale kena välimusega hullule, väljapressijale või kaubitsemisloaga petturile.
Hiljuti kaunile Poola naisele, kes kauples vahvlitega. See proua jäi minu makstud nelja euroga väga rahule. Mille peale sain hiljem mehe käest tuult, sest nad andsid Lidlis niiöelda teise jäätise ostmisel samu vahvleid tasuta ära.

Ta on minu seekordsest vankumatusest üllatunud. Ma ise tunnen end natuke hollandi jõmpsikana, kes ei anna tšillivatele Süüria lastele sooja puhastuslappi. Kurmutaja, kes peagi oma sooja joogiga laiekraanteleka ees lõõgastub.

Kuid Oy teab ka, kuidas sellest tundest kiiresti lahti saada. Öeldes, et annan juba piisavalt välismaistele heategevusorganisatsioonidele.
Nagu tema eakas Tai ema, kes on aastaid asjata meie majas maal elanud ja ei koputa kunagi ilmaasjata, kui külmkapp otsustab kuumaks kapiks muutuda või mussooni ajal lendab renegaat renn.

Seetõttu söön makarone veidi väiksema süütundega.

Ja kui mul veidi hiljem pisarad silma tulevad, pole sellel Unicefiga mingit pistmist.