Lugeja esitus: Robi luuletused (4)

2012. aastal kohtusin oma tüdruksõbraga Kanchanaburi piirkonnas. Sellest ajast peale olen seal neli korda aastas reisinud. Oma muljetest kirjutasin luulekogu. Altpoolt leiate mõned. 

Kuna külastasin Taid esimest korda kümmekond aastat tagasi, armusin maasse ja paar aastat hiljem Tai kaunitarisse. Aastatel 2009–2011 olin Overpelti külapoeet, kus ma elan, kui ma Tais ei viibi.

----

De vogels fluiten niet.

Ze krassen, gillen.

En de honden blaffen niet.

Ze janken, kermen.

De mensen zwijgen,

zwoegen, zweten.

Weten meer dan ik kan googlen.

Zo leven we samen naast elkaar.

Ik met een ipad.

Zij met een sikkel.

’s Avonds drinken we Singha.

Ik betaal.

Zij verzwijgen schuchter

hun verhaal.

Trots is een onneembare

taalbarrière.

----

Hommik muutub oranžiks.

Päike, mungad.

Budistlik polonees

tuiskab vaikselt läbi küla.

Nende kerjakauss on täis

naiste poolt, kes põlvitades ootavad.

Nad valmistasid toidu juba ammu enne päikest

ja mungad värvivad hommikuoranži.

Nad tõusevad raskustega püsti.

Toidu valmistamine nende järglastele.

Töötamine põllul.

Lootes päeva ilma löökideta.

Tagasiteel templisse

konsulteerib noore mungaga,

viimane oranžis reas,

salaja oma nutitelefoni.

----

Onbegrijpelijke (*) liefdesverklaring (* voor een boeddhiste)

Als God naar jou kijkt,

houdt Hij zijn adem in.

In ’t diepst van mijn gedachten

ben ik een god

als ik jou zie.

Als ik uit een rib

jou kon scheppen,

had Adam een ingevallen borstkastje.