Millised on teie mõtted Taist, kuidas need on muutunud ja miks? Hinnang ja minu kogemused
Eelmisel nädalal vastas neile küsimustele 15 inimest. Lubage mul teha sellest kokkuvõte, lühike analüüs ja lõpuks oma kogemused selles. Ma ei saa kõigi kommentaaride osas õiglust pidada ja mainin ainult kõige levinumad. Vaateid on palju ja see tundub mulle hea.
Mis on muutunud?
Mulle jäid silma mõned kommentaarid. Näiteks kommenteeris keegi, et teil on mõnikord valed ootused riigi suhtes, kus te külastate või lähete elama või tööle. Aja jooksul näete loomulikult "muutusi". Teised märkisid, et nad ise on viimastel aastatel muutunud ja see mõjutab teie suhtumist Taisse. See viib siis küsimuseni, mil määral on riik muutunud või mil määral on muutunud suhted riigi ja selle elanikega. Sellele on raske numbrit anda, see on natuke mõlemat. Mõned arvasid, et Tai suhtumine välismaalastesse on muutunud: vähem sõbralik ja rohkem keskendunud ainult rahale. Välismaalased oleksid vähem teretulnud ja juhiksid riiki vales suunas.
Minu arvates oli eriline lugeda, et teie nägemus Taist võib muutuda, kui valite teise partneri või elukoha.
Muudatused, mida võin kinnitada, puudutavad infrastruktuuri. Maaelu iseloom muutub üha enam linnakeskkonnaks, kuigi maal on jäänud rohkem samaks. Internet on kõikjale imbunud ja selle tagajärgi on näha viimastel meeleavaldustel.
Mis on sama jäi?
Seal valitseb mõne erandiga arvamus, et tailased on jäänud sõbralikeks ja toredateks ning välismaalased on teretulnud. Ka maal on paljud asjad samaks jäänud
Uue riigi tundmaõppimine
Kellegi ideede mõjutamise ja muutmise kiirus ja ulatus on inimestel erinev, kuid üldiselt kirjeldaksin neid järgmiselt:
Tavaliselt on esimene tutvus uue riigiga meeldiv kogemus. Uus riik kutsub esile imetluse, huvi ja naudingu tunde, mõnikord erakordse austusega. Riik on eksootiline ja väga eriline, seda pole millegagi võrrelda. Mõned kannavad neid prille jätkuvalt, kuid sagedamini muutub see mõne aja pärast. Inimesel on negatiivsed kogemused, näiteks toidumürgitus, reostunud merevesi, altkäemaksu maksmine, riisumine, pahurate, vastikate inimestega kohtumine ja nii edasi. Need võivad olla isiklikud kogemused (midagi, mida kogete ise), aga ka asjad, mida sõbrad räägivad või mida inimesed meediast loevad. Lõppkokkuvõttes annab positiivsete ja negatiivsete kogemuste kombinatsioon riigi tasakaalustatuma. See on igaühe jaoks erinev ja selles pole midagi halba. See on midagi, millest saame koos rääkida, et (jätkaks) oma hinnanguid kohandada.
Wai (puwanai / Shutterstock.com)
Minu arusaam on viimase 20 aasta jooksul muutunud
Ka minu enda mõtted Taist on aastatega muutunud. Olen hakanud tumedamalt mõtlema. Lubage mul lühidalt kirjeldada, kuidas minu mõtted Taist on muutunud.
Mulle on Tais elamine ja reisimine alati meeldinud. Hindasin inimesi ja kummalisel kombel ei näinud Hollandi inimeste käitumises suurt erinevust. Inimesed olid kõik erinevad: oli häid, toredaid, tarku, rumalaid ja õelaid inimesi. Erinevused on pealiskaudsed, sageli lõbus kogeda, kuid minu arvates pole need tegelikult olulised.
1999. aastal rändasin Taisse, väga soodne aasta ja mitte ainult kolme üheksa pärast. Oli uus ja hea põhiseadus, majandusel läks pärast 1997. aasta Aasia kriisi paremini ja uus valitsus muutis tervishoiu kõigile kättesaadavaks.
Järgnevatel aastatel oli minu tähelepanu põhiliselt minu pere ja minu enda elu. Elasime lähimast külast 3 kilomeetri kaugusel, keset 10 rai viljapuuaeda, kust avaneb vaade üle riisipõldude mägedele, mis meid Laosest eraldavad. 1999. aasta juulis sündis meie poeg. Töötasin viljapuuaias ja istutasin mitusada igasugust viljapuud. Ma näen endiselt neid kauneid puid enda ees, kuid oma kahetsusega ja meelehärmi olen nüüdseks mitme liigi Tai nimetuse unustanud. Õppisin ära tai keele, töötasin vabatahtlikuna, õpetasin pojale hollandi keelt ja nautisin elu. Ma tõrjusin ebameeldivad asjad, mida ma nägin, nagu vaesus, hasartmängud, joomine ja korruptsioon, sõnadega "Ahjaa, igal pool on midagi ja ma ei sekku".
Pööre saabus, ma arvan, pärast punasärkide protestide verist purustamist 2010. aastal. Hakkasin mõtlema, kuidas midagi sellist saab juhtuda, hakkasin rohkem lugema ja mõtlema. Seda tugevdas ja hõlbustas see, kui lahutasin 2012. aastal, jätsin maha oma idüllilise maaelu ja kolisin koos pojaga Chiang Maisse. Mul oli juurdepääs rohkematele raamatutele ja rohkematele inimestele, kellega sellest rääkida. Rohkem vaba aega ka. Mu poeg ei tahtnud enam hollandi keele tunde, sest inglise keel oli piisavalt raske ja ma ei pidanud enam puid pügama. Hakkasin kirjutama ja tülitasin selle ajaveebi lugejaid üsna sageli negatiivsete lugudega Siami või Tai kohta. Siinkohal vabandan selle pärast siiralt.
Mis puutub lahutusse, siis see läks ladusalt. Leppisime elukaaslasega kokku, et oleme mõlemad teineteisest võõrandumises süüdi. Jagasime abieluvara õiglaselt. Ta lubas mul omada meie poja hooldusõigust. Ja me oleme jäänud sõpradeks. Meie poeg käib tihti oma emal külas, samuti näeme regulaarselt. Nii et halba verd pole olemas. Ka siin nägin Tai head poolt.
Lõpetuseks see: igaühe arvamus Taist on erinev. Nõustuge sellega. Ära ütle kellelegi teisele, et ta näeb asju täiesti valesti, vaid vajadusel oponeeri sellele oma arvamusega. Selgitage, kuidas te ise asju näete, ilma teisi kõiges süüdistamata. Koos teadmisi vahetades õpime rohkem. Las igaüks annab endast parima, et meie armastatud Tai kohta rohkem teada saada. Ja pole midagi halba, kui aitate Taid omal moel.
Vahel mõtlen, kas negatiivsed kogemused pole mitte suhtlemisvõimetuse tagajärg.
Miks õppida tai keelt, kui teil on naine, kes võib teie eest rääkida?
Või eeldage, et tai suhtleb teiega oma riigis inglise keeles; jah muidugi, kui oled turist, kes on kolm nädalat puhkusel, aga mitte siis, kui elad Tais.
Ja kuidas see tai keelele tuleb, kui ei taha tai õppimisega vaeva näha?
Tegelikult viitate keele mitteõppimisega, et teil pole huvi tailastega suhelda.
Oma paljude aastate jooksul Tais, välja arvatud mõned erandid, on mul olnud ainult positiivseid kogemusi, sealhulgas selliste valitsusasutustega nagu immigratsioon.
Mõnel juhul anti mulle isegi rohkem ruumi asjade tegemiseks kui tailastele endale.
Ma arvan, ruud, et on päris palju inimesi, kellel on Taist üsna hea ettekujutus ilma tai keelt oskamata. Tai keele oskusega saate aga paremini mõista tai inimeste mõtlemist, tundeid ja käitumist. Olen õppinud, et tailased võivad selles osas olla väga erinevad.
Eriti tore on tai keelt rääkida. Hakkasin seda õppima aasta enne Taisse sisserännet, esimest päeva Tais külastasin keskkooli, et paluda õpetajal mind õpetada. Seejärel järgisin Tai koolivälist õpet kõigis ainetes. Aasta pärast otsustasin rääkida ainult tai keeles, alguses oli palju vigu. Naera.
Kõige tüütum oli see, et kui ma oma naisega poodi või kontorit külastasin, hakkasid kõik mu abikaasaga tai keelt rääkima ja ignoreerisid mind. Võite ette kujutada, kuidas ma sellele räige farangina reageerisin.
Ma igatsen Taid ja seal õppivat poega. Kurb. Vahel kahetsen, et Hollandisse jäin.
Olen belglane ja elan Tais juba 15 aastat. Ma räägin oma naisega kodus hollandi keelt, ta on elanud Belgias 25 aastat. Ta ei lase mul tai keelt rääkida, sest ma ei kuule ega häälda erinevaid helikõrgusi ning seetõttu räägin alati teistsuguseid asju, kui mõtlen.
Rudy, see on õige. Olen juba kolmkümmend aastat Tais/reisinud ja alati kohanenud maa ja inimestega, sh keelt õppides, kuigi Tino keeleoskuseni ma kunagi ei jõua. Kohalikus keeles suhtlemine on ju esimene samm ja siis ei osutu tailased tõesti nendeks dollariküttideks, kellest vahel loed, kuigi erandeid on, aga kus mitte?
See, mida Tino ütleb poliitilise olukorra ja valitsuse karmi tegevuse kohta (et mitte kasutada teisisõnu...), on ka minu jaoks suur pettumus, kuid ma sean selle vastu naaberriikide olukorrale, kus asjad pole paremad.
Tundub, et iga valitsus vaatab suurele vennale Hiinale, kes võib maailmas teha, mida tahab, inimõiguste vallas ning mere- ja veevarude hõivamiseks neljas Himaalaja piirkonna suuremas jões. Ühe superrojalisti reaktsioon, et protesteerivate noortega võidakse tegeleda vägivaldselt, räägib täpselt Hiina mentaliteedist, mida nägime Hongkongis.
Pole midagi muutlikumat kui inimene ja ainus konstant on muutus. See on nii, oli nii ja jääb nii. Kasvatus, kooliharidus, isiklikud kogemused mõjutavad meid inimestena. Seetõttu pole üllatav, et seda praegu sel viisil arutatakse. Kohanemisvõime nõuab tugevat tahet ja isiklikku huvi. Oma rolli võib selles mängida ka armastus, armunud olemine. Suhtlemine on alati hädavajalik ja sellest on palju kasu. Omavahel hoidmine ja avatud olemine teistele arvamustele ilma sellele väärtushinnangut sidumata ei ole igaühe teetass. Vajaliku ligimesearmastuse eest seltskondlik süda, kes julgeb seda endast välja öelda. Kui tunnete ennast, olete juba sammu võrra ees neist, kellel seda pole. Puudust või soovimatust end avada ja sellega tegeleda näen paljudes. Oma õigust ja ülejäänu lollusena maha jätta, kes seda ei tea. Selles valdkonnas on kirjutatud palju raamatuid, kuid kahtlen, kas nende järele on suur nõudlus. Oma hädade kandmine on paljude jaoks juba päevategemisi täitnud. Ma ei saa sellest midagi ilusamaks teha, isegi kui see mulle nii väga meeldiks. Inimkond oma mitmekesisuses ja me peame sellega leppima.
Hästi tehtud, Jacques, olen täiesti nõus. Ava end ja ära otsusta liiga kiiresti. Seda viimast teen vahel liiga kiiresti, tunnistan.
Olles avatud teistele arvamustele (ja kultuuridele) ilma neile väärtushinnangut omistamata. Sotsiaalne süda vajalikuks heategevuseks. Asjad, mille ma juba pärisin oma vanematelt, kes vahetasid 1950. aastal Indoneesia Hollandi vastu. Nad olid kristlased, rääkisid hollandi keelt ja teadsid hollandi roogasid ja toitumisharjumusi. Oma avatud suhtumisega said nad uuel kodumaal hästi hakkama ning andsid viiele lapsele suuna ja tuleviku. Olen viinud nende mõtted oma eraellu ja ka töösse. Ja nüüd ka 5 aastat Tais. Selle tulemusena on minust saanud rikastatud ja õnnelik inimene.
Hea idee kõigil.
Minu aju töötab teisiti kui teistel ja selles vanuses ei ole enam võimalik tai keelt õppida nii, et sellega end hästi väljendada.
Inglise keel pole ka enamiku taide jaoks, nii et ma elan väljarändajate mullis.
Pole paha puhkuseks, aga pikaks peatumiseks?
See keeleprobleem piirab ka Tai kohalike suhete kvaliteeti.
Minu puhul on suutmatus optimaalselt suhelda seetõttu muutumas üha enam põhjuseks, miks NL-i tagasi pöördun.
Aga ma elan siin mugavalt, nii et lükkan lahkumist enda pärast edasi.
Olen Taisse tulnud nelikümmend aastat. Esimest korda 1980. aastal seljakotituristina (inimesed nimetasid end siis ränduriteks). Siis väga regulaarselt 30 aastat, mõnikord kümme korda aastas Saksa Lufthansa meeskonna liikmena. Minu suurimaks hobiks olid arvutid ja muud tehnikavidinad. Ja siin ma nägin negatiivset muutust. Kui ma veel töötasin, oli mu tavaline kaubanduskeskus Pantip Plaza. 15-25 aastat tagasi võis sealt leida kõike seda, mida kuskilt ei saanud ja ka üliodavalt. Playstation muudeti nii, et see mängiks röövkoopiaid, sealhulgas 50 mängu Hollandis originaalist odavamalt, kui näidet tuua.
Nüüd, kui ma sinna lähen, pole peaaegu midagi huvitavat leida. Ka siin Hua Hinis pole IT-osakondadega tutvumine väärtusetu.
Hinnad on palju kõrgemad kui varem (võrreldes) ja kõike, mida loodate leida, pole veel saadaval või palju kallim kui välismaal.
Tai on viimase neljakümne aasta jooksul muutunud jõukamaks. Moodsam. Kuid see pole tüüpiline Tai, see on üldine areng.
Mis mulle Tais pettumust valmistas, oli areng massiturismi suunas. Muidugi tõi see ka raha sisse, aga lahkusin Hollandist, et vältida Farangi läheduses viibimist. Kui mõelda 1980. aastale ja turismile ja inimestele, kes Taisse lendasid kuni aastani 2020, siis olen Covid 9 eest peaaegu tänulik.
Aga ülejäänu osas on see vähe teistsugune kui varem… Mulle väga meeldib siin olla…
Jagan täielikult teie järeldust. Mul on kogemus aastast 1969. Naised
kõik kõndisid BKK-s "sarongis".
See muutus, kui teie Lufthansa esimesena turiste juhtis
uus Jumbo 747. Palja rinnaga mehed ja naised lühikestes pükstes
sellest hetkest asus üha rohkem inimesi BKK tänavatele, kaugemalegi
siis nad ei tulnud.
Tai on liikunud kaasa rahvaste ajaga,
turistid (farangid) vastutavad selle eest.
Sisuliselt arvan, et Tai pole rohkem muutunud kui näiteks Nl.. Tuum on ikka Tai!, nagu mina ikka Ned. olen.
Kõigil oma reisidel läbi Aasia kohtasin alati erineva riigi!
Mind on alati köitnud see, et olen ERINEVAD. See on kui erinev
tasub alati uurida.
Minu moto oli alati: lahkuge Hollandist. avatud meelega on see, mis järgneb, hämmastus. Mu naine ja mina naudime Taid siiani igal aastal just selle pärast
on ikka oma iseloom.
Minu Lufthansa on Taisse toonud hoopis teistsuguse publiku kui tšarterlennufirma, air China või mõni odavlennufirma. Aeg-ajalt oli mõni ürgne inimene, aga üldiselt lendas Lufthansaga, kui sai kallimat piletit lubada. Aga muus osas olen sinuga nõus!
Kenasti ja avameelselt kirjutatud ning loodetavasti mitte lähenevast hukust inspireeritud.
Mis puudutab esitamist, siis minu arvates on murdehetk huvitav. Võib-olla pani see aluse ka kaks aastat hiljem toimunud lahutusele?
Olen ja jään sellesse staadiumisse, et lasen igaühel oma teed ja kui nad mind ega mu perekonda ei sega, siis oleme valmis ulatama abikäe minu lähedastele, kuid siis valitsuse poolt peale surutud ja mida see tähendab, tunnen seda ka paljude Tai inimeste seas.
Ei, see ei olnud lahutuse aluseks, see oli väga isiklik.
See murdepunkt, punase särgi meeleavaldused ja nende verine lõpp šokeeris mind ja kui hakkasin Tai ajaloost, poliitikast, budismist ja nii edasi lugema.
Tino, olen sinuga nõus, et punasärkide meeleavalduste jms lõpp oli verine ja šokeeriv. Aga mida te ei maininud ega kogenud, oli punasärkide verine ja šokeeriv vägivald. Sa olid vägivallast kaugel ja mina olin selle keskel. Politsei ja sõdurite pihta tulistati, mille tagajärjed olid saatuslikud. Sala Daengis lasti välja granaat, mis vigastas inimesi tõsiselt. Poed, kus olin klient, ja inimeste majad, keda ma hästi tundsin, süüdati, kuigi need ei olnud konflikti osa. Pärast seda, kui kõik selle poole püüded rahumeelselt lahendada olid mõnede fanaatikute tõttu ebaõnnestunud, tuli valitsuse otsus vägivaldselt sekkuda. Minu arvates väga õigustatud. Kui kuulid, mitte ainult sõjaväest, sõna otseses mõttes ümber kõrvade vilistasid, põgenesin. Poliitiliselt oleme ühel pool. Inimestel on õigus seista oma huvide eest ja võidelda mis tahes vormis rõhumise vastu. Ja mõnikord on lisapinge vältimatu. Aga kui nad järgivad valesid tüüpe, nagu härra TS, ja kasutavad ebaproportsionaalset vägivalda, siis see on minu jaoks.
Olen sinuga nõus, et punasärkide poolelt oli vägivalda, samuti kollaste särkide poolt. Nii see vägivald kui ka riigi liigne vastuvägivald panid mind mõtlema. Ma ei hakka laskuma sellesse, kellel on õigus ja kes süüdi. See on hoopis teine ja keerulisem lugu.
Luc, kahjuks on see kurb tõde Belgia kohta... Ma töötan kõvasti selle nimel, et mu Tai tüdruksõber, keda olen tundnud ja keda olen aastaid külastanud, tuleks Belgiasse, et abielluda ja kõvasti tööd teha, säästa ja kolida pärast 5 aastat Hua Hini. Loodan, et see töötab, sest ma kardan, et selles ahviriigis ei ole seda lihtne teha, sest ma olen valge belglane … kui teate, mida ma mõtlen…
No mis ma oskan selle peale öelda. Ma ei ole viimase 10–20 aasta jooksul Hollandis trahvi saanud.
Tais umbes 20 vastu.
Kuid need olid kõik õigustatud, nii et ma ei kurda selle üle. Aga ma kardan, et ka Tai pole wahal.
Ma arvan, et talvekuud on hea koht peatumiseks ja ma ei tahaks Hollandi kevad-, suve- ja sügisperioodi maha jätta. Maarja igaühele oma.
Haha… ainuke trahv, mida ma Tais maksma pidin, oli selle eest, et ta kuulas oma tolleaegset tüdruksõpra (ja praegust naist) ja tegi Hua Hinis tagasipöörde, kus see polnud lubatud.
Aga ma olen saanud kõige rohkem trahve Hollandis ja kõige raskemad Saksamaal… Üks neist kolmest oli õigustatud.
Kui ma Hollandis sõidaksin nii, nagu Tais, siis ilmselt võetaks mult juhiload ära. Hakkab sõitma valel pool teed...
Kui ilusti ja hästi kirjutatud tükk.
Eneserefleksioon ja sellele nimetamine on suurepärane klass