Olen Tais olnud alates 2012. aasta detsembrist. Elame sõbrannaga üürimajas Kuangi mäe lähedal asuva Khao Kuangi küla lähedal. See asub Pranburist vaid mõne kilomeetri kaugusel.
Ma pole veel üheaastast viisat taotlenud. Kuna ma ei tea, millal aeg-ajalt Hollandisse minna, ja kuna ma ei tahtnud kaua oodata, kui töö lõpetasin, otsustasin, et see on minu jaoks parem ja kiirem.
Enne pikendamist oli mul esmalt plaanis lennata Lufthansaga (minu eelmine tööandja) Kuala Lumpuri ja hankida seal veel kuuks tempel. See oleks olnud odavaim viis. Kuid otsustasime teha teisiti. Mu tüdruksõber polnud kunagi öörongis reisinud ega Malaisias käinud.
Seega broneerisime kaks piletit magamisrongile Butterworthi. Penangis sain siis viisa kolmeks kuuks. Ööbimise Penangis korraldasin läbi interneti. Ja lahkumispäeval. Kena külalistemaja Batu Ferrenghis. Kõik läks hästi.
Rong väljub Hua Hinist kell 18. Võtsime vaid väikese kohvri ja seljakoti ning saime oma mootorratta parkida ühe tuttava juurde, kes elab jaama lähedal. Enne rongile minekut saime kiirelt supermarketist paar näksimist ja õhtusöögiks maitsva supi.
Sääsed tantsisid rõõmsalt mu sõbra mustade juuste kohal
Kui me jaamas rongi ootasime, oli sääsehooaeg taas kätte jõudnud ja nad tantsisid rõõmsalt sõbranna mustade juuste kohal ja mu hallikasmusta seljakoti kohal... Miks just? Loomi tõmbab valgus, kuid neile meeldib musta tausta kohal rippuda...
Rongireisiga kaasnes hulk hilinemisi ja Butterworthi jõudsime järgmisel päeval tunnise hilinemisega. Hommikusöögi olime juba ammu enne söönud. Kohale jõudes tabasid teid kohe inimesed, kes tahtsid pahaaimamatuid reisijaid taksoga Georgetowni viia. Ignoreerisin seda ja vahetasin vaikselt paar Tai bahti ja oma viimased 10 eurot Malaisia ringgiti vastu, mida oli vaja tagasisõidu broneerimiseks. Nii kindlustasime parema koha tagasi. Alumine sünd: laiem voodi ja hõlpsam sissepääs. Maksab veidi rohkem.
Broneerisin rongireisi Butterworthi Pranburi jaamas. Reis sinna ja tagasi läks meile kahele maksma veidi üle 4000 bahti.
Järgmisel päeval läksime otse Georgetowni Tai saatkonda. Sõitsime korraks bussiga (101) ja sõitsime korraks taksoga, sest seda polnud nii lihtne leida. Saatkonna ees seisis auto koopiamasinaga, et saaks kõik unustatud dokumendid kopeerida. Ja ärge unustage lasta oma passipilti teha. Meil vedas: kui ma oma avalduse esitasin, jäin ma viimaseks. Siis suleti saatkond. Aga saime poole viieks mu viisa järgi. Maksumus: 110 Ringgitit.
Kuna olin internetist näinud, et printer, mida soovisin osta, on Malaisias ligi 3000 bahti odavam kui Tais, hakkasime seda otsima. Leidsin ta Komtari majast. Aga milline kast... Vedasime selle saatkonnani... minge 101 peale Batu Ferrenghisse, astuge maha politseijaoskonnas ja sealt saatkonda. Ja jälle tagasi… pfff… taksoga oleks olnud lihtsam, aga seda polnud läheduses.
15:30 Kümme minutit hiljem hakkasid esimesed inimesed kaebama
Kui saatkonda jõudsime (täpselt kell pool neli), ootas juba palju taotlejaid või kogujaid oma viisat ootamas. Kümme minutit hiljem hakkasid esimesed kaebama. Kui lett lõpuks avaneks. Viisa kogumine oli ju 15-30?
Pikkade heleblondide juuste ja väljaulatuvate rindadega noor naine seisis sellega ametnikule väga lähedal, sest arvas, et ametnik jääb nõrgaks ja andis talle esimesena viisa... ta ei jätnud just muljet... Aga tagasitulek oli kiire ja saime peagi oma teed jätkata.
Penang on meeldiv. Olin seal esimest (ja viimast) korda umbes 35 aastat tagasi. Muidugi on kõik muutunud. Georgetown oli siis väike linn ja on nüüd suur linn. Maahinnad on hüppeliselt tõusnud. Georgetownist lennujaama viiv tee on nüüd täis elamurajoone ja arvutiseadmeid tootvaid tehaseid.
Vaatamist on küllaga. Liblikafarm on seda väärt. Kohapeal on ka ürdipark, kus saab imelisi lõhnu sisse hingata. Õhus oli sageli tunda sidrunilõhna, aga ma ei osanud öelda, kust see tuli. Märkasin seda esmakordselt väljapääsu juures ja pärast mitmeid sääsehammustusi: seal oli kaks pudelit sääsevastast pihustit, mis lõhnasid nii...
Batu Ferrenghi on ilus peatuda. Õhtul saab minna ööturule ja osta sealt kõik Tais saadavad eksemplarid.
Malaisia toit valmistas pettumuse
Siiski valmistas meile pisut pettumust malai toit. Eriti mu tüdruksõber arvas, et see on midagi, mida Tais sigadele söödetakse: võite hankida taldriku riisi ja seejärel valida köögiviljade ja liha vahel. Kõik on maitsev, kuid paljud inimesed panevad teie riisile kastmete segu, muutes kogu asja sassi. Eraldi taldrikuid küsides oleksime saanud seda vältida... Ja toit ei olnud üldse vürtsikas. Arvasin, et mäletan, et malai köök oli peaaegu sama vürtsikas kui Tai. Või peab see olema kohandatud välismaalaste maitsele ... natuke mahedat toitu ...
Teel Georgetownist Batu Ferrenghisse nägime kaubanduskeskust, kus oli Tesco. Käisime seal ka sellepärast, et tahtsin osta ürte (aasiapäraseid), mida Taist ei leidnud või ei saanud häälduse tõttu. Tunduvalt odavam kui Tais ja leiab endiselt Tesco Lotus Pranburist või Hua Hinist.
Otsides kuulsin, et Limburgist pärit perekond otsis nelki, aga ei leidnud. Tõenäoliselt ei teadnud nad ingliskeelset nime. Võtsin riiulitelt paki ja viisin neile. Kuna olen ise ka Limburgist, siis arvati, et oleks tore kellegi teisega pehme g-ga kohtuda.
Järgmisel päeval kohtasin neid inimesi uuesti Batu Ferrenghis. Selgus, et vanaema ja lapselaps (Indoneesia päritolu) elasid samal tänaval, kus oli meie külalistemaja. Kui väike on maailm...
Oli selgelt märgata, et Penangis on temperatuur kõrgem kui Hua Hinis ja selle ümbruses. Arvan ka, et õhuniiskus oli kõrgem. Külastasime Cornwallise kindlust. Palavus väsitas ja ka botaanikaaia külastus ei olnud nii vahva. Seetõttu rentisin järgmisel päeval Honda mootorratta ja sellega sõitsime terve saare 5 tunniga ringi…
Tagasitee oli meeldiv; alumised voodid olid mugavad
Tagasitee oli samuti meeldiv ja sujus hästi. Praam Butterworthi tagasiteel on tasuta. Jaama kõrval on restoranid, kus saab aega veeta, oodates rongi tagasi Taisse. See oli platvormil õigel ajal. Kaks jaapanlast, kes olid rongis meie kõrval pinkidel pesitsenud, pidid lahkuma, kuna olid vales vagunis. Uued reisijad olid hiinlased, kes samuti meie poole pöördusid, kuna arvasid, et oleme vales kohas. Ilmselt olime oma pileteid veidi paremini lugenud...
Piir on Penang Besaris. Väljudes ja sisenedes jätsime oma korralikult lukustatud pagasi lihtsalt rongile (printer oli mul kohvris). Väljasõidul kuulsin üht ameeriklast õhinal karjumas. Selgus, et ta oli purjus ja Malaisiasse ei lastud. Mida ta tegi, kui Tai viisa oli aegunud ja ta ei saanud jätkata? Keegi ei osanud mulle vastust anda... vastuseta küsimus saatis meid teel.
Seekord einestasime rongis... 500 bahti päris maitsva söögi eest... supp, riis, köögiviljad, kana ja puuvili magustoiduks... kahele inimesele.
Alumised voodid olid mugavamad kui ülemised ja saime kahekesi vabalt ühes voodis magada. Sõbranna oli sellega väga rahul, sest talle ei meeldinud sellises voodis üksi olla. Ja panime osa oma pagasist teise voodisse (muidugi ilma dokumentideta ega rahata)…
Järgmisel hommikul kella seitsme paiku jõudsime Hua Hini. Meil olid teadmised juba otsa saanud ja veidi hiljem sõitsime taas koju oma mootorratta, raske kohvri, täis seljakoti ja rohukotiga….
Päris tore lugu.
"Penang Besar" on Padang Besar.
Me mõtleme toidust erinevalt – see tuleb erinevatest kogemustest ja maitseerinevusest. Rongis söömine...soovitavalt mitte.
Penangis on palju hawkeri stende ja toit on seal väga hea. Paljud Hiina restoranid.
Külastan Penangi igal aastal ja see on tõeline kulinaarsete inimeste paradiis. Ja Tai toit on ka igal pool saadaval.
Sul on vist vedanud.
Mul on hea meel kuulda, et Bangkok-Butterworthi rong (ja vastupidi) pole veel tühistatud. Viimastel aastatel olen kogenud, et see teenus on liiga sageli piiratud Bangkok-Hat Yaiga. Seejärel pidin Butterworthist Hat Yaisse sõitma takso või kaubikuga (tavaliselt saabub Penangist) ja see pole just minu eelistus.