Mõrvajuhtumid Hiina poest (2. osa ja järeldus)

Olles mõne korra pärast Miami hotellist ja selle ebasõbralikust Hiina juhtkonnast tüdinenud, kolisin Sukhumvitil aadressil soi 29 Crown. Kui madalale saab minna. Jutt käib aastast 1995. Ehk siis eelmisest sajandist.

Kroon

Krooni juhtisid ka hiinlased. See oli (on?) kõõlushotell, kuhu saab kahest küljest sisse sõita ja auto kardina taha parkida. Esimesel korrusel olid "lühiajalised" toad, ilma akendeta, kuid peeglitega kõigil seintel ja laes. Magasin seal ükskord, kui ülemise korruse toad olid täis. Jet lag ja ilma päevavalguseta kaotate ajataju täielikult.

"Vana hipina" oli mul rohkem tegemist lihtsate hotellide ja külalistemajadega kui tärnihotellidega. Kuid ühiskonna kurnajana saavutas kroon üsna kõrge hinde. Korralikus kohvikus, kus pime hobune kahju teha ei saanud, mängisid alati kaks politseinikku hiinlastega. Niipea kui nad oma rahast ilma jäid, istusid nad ratta selga, ilmselt piletite jagamiseks, sest tavaliselt olid nad üsna ruttu tagasi mängima.

Külaliste hulgas oli regulaarselt narkomaane. Töötajad müüsid neile heroiini ja muid narkootikume, misjärel ta andis politseile vihje, kes seejärel sisse tungis ja klientidelt raha välja pressis. Seejärel anti dope personalile tagasi. Võit-võit olukord. Seda lihtsalt atmosfääri visandamiseks.

Päeval külastasin sageli sõpru, kes elasid Soi Sri Bumpenis, Soi Ngam Dupli kõrvaltänavas. Ümbruskond oli varem seljakotirändurite piirkond. Tuntud Malaisia ​​hotelli poolest, mida Ameerika sõdurid Vietnami sõja ajal teadus- ja arendustegevuse eesmärgil sageli külastasid.

Hiljem sai sellest hipihotell ja pärast renoveerimist oli see meie geikaaslaste seas väga populaarne. Vahepeal olid naabruskonna üle võtnud ladyboy'id, prostituudid, sutenöörid ja teised kurjategijad, kes leidsid Patpongis tööd. Meeldiv.

Boston Inn

Üks mu sõber elas Boston Innis. Ka Hiina omanikelt, kuid tõsiselt tähelepanuta jäetud ja ilmselt mõranenud. Ma ei tea, kas elekter veel oli, aga vett vähemalt polnud. Tal oli alumisel korrusel kena tuba (ainus korrus veel kasutusel), kus oli vann. Sellest on vähe kasu, kui vett pole. Hoone taga oli veel bassein ja kraanipunkt, kust wc-poti loputamiseks ämbrid hankida.

Samal tänaval asus kohviku kõrval külalistemaja, kus me sageli õlut joomas käisime. Koha juhtis belglane (nimetagem teda Gastoniks), kes müüs peale õlle ka muid narkootikume. Seda kõike politsei järelevalve all, kes kohviku taga ruumis paari mänguautomaati opereeris.

Juhtum läks veidi keeruliseks, kui ühest toast leiti surnud narkomaan, kes oli võtnud üledoosi. Gastonit hoiatati, et ta seda enam ei teeks, sest ta satub hätta. Kui see mõnda aega uuesti juhtus, lohistasid nad surnukeha alla ja asetasid selle kõrvaltänava pappkastide hunniku alla.

Kuidas ja miks Gaston arreteeriti ja pärast mõnda aega vanglas viibimist välja saadeti, ma ei tea. Äkki teine ​​laip? Kolmas kord on võlu. Sattusin temaga kokku paar aastat tagasi, kui ta oli Pattayas puhkusel. Vanad lood õngitsesid kraavist välja. Ta töötas nüüd Antwerpenis, sadamas ja tal läks hästi.

Kuurort Lolita

Ülejäänud Tai kohta ma ei tea, aga Koh Samuil said pärimisküsimustes tüdrukud (ja poisid, kes ei olnud head) rannas maad. See polnud midagi väärt. Seal ei kasvanud midagi peale kookospalmide. Populaarsed poisid said viljakad istandused sisemaale. Rannamaa on praegu turismi tõttu väärt varandust.

Nii oli Lo omandanud tohutu maatüki mere ääres Maenamis. Kui turism tõusis, ehitas ta mitmeid lihtsaid puidust bangaloid. Turistilt küsiti, mis nime ta kuurordile valiks. Kuna ta nimi oli Lo, oli nimi Lolita ilmselge. Kahekordse tähendusega võõras ja Nabokovi romaan (1955) sai kuurordi nimeks seega Lolita.

Kuurort jooksis nagu võlu ja vaevu põhikooli lõpetanud Lo töötas kolmes vahetuses varahommikust hilisõhtuni. Vanad bangalod lammutati ja ehitati uued, luksuslikumad. Teeniti palju ja pärast panka minekut viis panga direktor ta koju. Hea klient kindlasti.

jõuluõhtusöök

1999. aastal külastasin sõpru, kes seal ööbisid. Mind ja mu naist kutsus Lo jõuluõhtusöögile koos laulu ja tantsuga. Kuna ööbisime Lamais ja ei tahtnud hilisõhtul oma mopeediga Lamaisse tagasi sõita, pakkus Lo meile ööbimiseks (tasuta) bangalot.

Järgmisel hommikul kohtusime hommikusöögi ajal vanema naisega, kes ühines meiega lauas. Tema nimi oli Marian de Gariga (ilmselt tema lavanimi). Ta osutus edukaks heliloojaks. Peamiselt reklaamlugusid, näiteks: "Lusikatäis Completat teie kohvis muudab teie kohvi väga täiuslikuks." Ta tegi lugusid ka raadio Veronica jaoks.

Ta oli muutunud üsna vahendatuks mõne asja tõttu. Marianil oli Hollandist igav ja ta tahtis asuda elama Samuile ning sattus osaliselt tänu heale tuttavale Hans Vermeulenile (Liivarannik) Maenami, kus Hans elas. Lo vennal oli küll tükk maad pakkuda. Kuna välismaalase nimele riiki ei saa, oli kaks võimalust. Üürileping 30 aastaks või firma asutamine. Kuna välismaalasena saad ettevõtte ehituses omada vaid 49% aktsiatest, siis ülejäänud 51% jaoks vajasite (vähemalt tol ajal) kuut-seitset Tai kaasosanikku. Tavaliselt korraldas selle advokaat, kes värbas osa töötajaid kaasomanikeks.

Marian rääkis segase loo inimestest, kes teda selles aitaksid. Sakslane, aga ta ei usaldanud teda ja hollandlast, kes oli sageli selle kirvega raiunud. Ma arvasin, et see on üsna hägune lugu ja hoiatasin teda kurjategijate ja petturite eest.

Kuna olin ka ise Samuil maatükki ja/või maja otsinud, siis olin kuulnud nii palju õudusjutte, et mul tekkis väga kahtlus. Ta eiras hoiatust. Kui ütlesin talle, et väikeses nurgas võib õnnetus juhtuda ja kui sa ei jälgi, võid sind teelt välja sõita, vastas ta naerdes: "Ma saan endaga hakkama."

Kuus kuud hiljem leiti ta oma ajutisest kodust mõrvatuna ja elektrijuhtmega seotud teki sisse mässituna. Tõenäoliselt oli plaan ta merre visata, kuid ta leiti enne plaani elluviimist.

Väga kiiresti arreteeriti abivalmis hollandlane B. Ta eitas, kuid juhtis naise autot ja võttis tema pangakontolt võltsitud allkirjadega kolm miljonit bahti. B. sõnul oli see raha tema maja ehitamiseks vajalike materjalide ostmiseks. Seda, kas B. pani mõrva toime, oli kaasosaline ja/või tal oli Tai kaasosalisi, pole kunagi päevavalgele tulnud. Talle määrati 7-aastane vanglakaristus, mille ta pidi kandma Surat Thanis.

Mariani poeg, kes ei tahtnud end Tai herilasepesa panna, loobus oma õigustest. Ma ei tea, mis raha ja muude asjadega juhtus, aga mul on omad kahtlused.

Aastaid hiljem

Aastaid hiljem lugesin Internetist selle juhtumi kohta lugu. Hollandi pastor, kes külastab hollandlastest vange välismaa vanglates, oli lasknud end B. vankri jaoks kasutada, sest B. oli süütu ja väga haletsusväärne. Reverend oli kutsunud Hollandisse idealistliku õiguskollektiivi, et proovida juhtumit uuesti avada või panna ta Hollandis karistust kandma.

Ma ei tea, kuidas see edasi läks. B. on vist juba aastaid vaba olnud. Ma loodan, et nad on lõplikult keelanud tal Taisse juurdepääsu.

Esitanud portselanelevant (pseudonüüm)