Onu aitab oma kangekaelset astmaatilist vennapoega

Chris Vercammeni vennapoeg sai sõjaväes olles astmahoo. Instruktor aitas ta püsti, lüües püssipäraga vastu pead. Nii et onu pidi kohale tulema, et asju korraldada.

Kui õepoeg, mu õepoja poeg, pidi 1. novembril Phitsanuloki sõjaväeteenistusse ilmuma, ei uskunud ma kunagi, et “onu” teda nii ruttu uuesti näeb. Esimesed päevad kasarmus möödusid üsna vaikselt ja ükski uudis pole hea uudis, mõtlesin.

Neefje on 20-aastane laisk, edev ja kõiketeadev Tai poiss. Või õigemini päris tai, nagu ma tean paljusid ja see ei ole mõeldud negatiivseks. Kui pärast teist nädalat ilmus ootamatult paanikas õemees, näoga, mis kõnekas, lävel, tundsin end juba märjaks ja “onu” pidi taas esinema.

Nõbu on lapsepõlvest saati astmahaige. Pärast kuudepikkust probleemideta tekkis tal treeningul ootamatult krambihoog, ilmselt liiga karmi režiimi tõttu. Kukkunud ja ülemustelt abi polnud. Väljaõppe eest vastutav seersant oli püüdnud teda taas püsti aidata, lüües püssipäraga vastu pead. See oli õe seletus.

Ta tahtis teda kiiresti kasarmusse külastada ja Chiangmaist on see reis üle 400 km. Kui saaks korraks sõita ja lähemalt vaadata! Kõigepealt aga tahtsin koguda Suan Doki haiglas vennapoja tervisetoimiku ja siis päev hiljem kaasa võtta, kui astmahoogudega probleeme peaks tekkima.

Seniks lase mu naisel õemehele teada anda ja küsi, kas ta võiks ka Phitsanuloki tulla. Ta on väga hea sõber ka õhuväe kolonelleitnandiga, kelle baas asub samuti suures kasarmus, kus tema vennapoeg peab sõjaväeteenistust läbima.

Tõuse varakult Phitsanuloki poole

Järgmisel päeval vara üles, koos vajalike dokumentidega, Phitsanuloki. Loodetavasti pääseme nädala keskel kasarmusse, et saaksin toimunust aimu. Kui kohale jõudsime, oli õemees juba kohapeal ja oli sõbraga kokku leppinud, et me peame kõigepealt õhuväe divisjoni tulema ja kuulama, mis seal tegema peab.

Kolonelleitnant võttis mind väga hästi vastu. Oma parimas inglise keeles püüdis ta mulle selgeks teha, et tegelikult elavad õhuvägi ja sõjavägi kõrvuti samas kasarmus. Aga ta kavatses aidata meil sõita teisele poole kasarmust ja proovida koos “allleitnantinstruktoriga” selgitada, mis juhtus ja kuidas läks?

Juhendajaks oli umbes 40-aastane mees. Nüüd olen veidi ülekaaluline, aga võiksin kaks korda tema rohelist T-särki kanda. Ta ei viitsinud püsti tõusta ja kui kolonelleitnant rääkis, et mul on ka midagi öelda, nägin, et ta nägu muutus veidi. Kolonelleitn andis inglise keeles teada, et "farangil" võib õigus olla. Et viimastel päevadel juhtunu ei olnud üldse vastuvõetav. Et tegin talle selgeks, et juhendajana vastutab ta oma alluvate tegude eest ja sellega ma ei peatu.

Siis sain ka nõbu näha. Tal oli selgelt mingi valge kreem kuklas ja näol, et lööki veidi summutada. Seejärel võttis juhendaja välja oma mobiiltelefoni ja helistas kellelegi. Mõni hetk hiljem oli sündmuskohal valvearst, kes polnud astmahoogu ära tundnud. Ta püüdis oma tegu mu naisele tai keeles õigustada. Ütlesin talle siis väga selgelt, et ta on lõpuks vastutav ja jätnud oma kohustused täitmata. Küsisin ka tema nime ja õemees pani selle kirja. Avastasin hiljem Bangkokis, et see arst ei tohi enam praksist avada. Põhjus teadmata, aga sellel on lõhn.

Nõbu saab kergemaks; onule altkäemaksu ei anta

Siis tuli ootamatult ettepanek, et vennapojale tuleks anda "kerge teenistus" ja ta tuleb edasiseks uurimiseks Phitsanuloki sõjaväehaiglasse anda. Kas mina ja eriti pere saaksin sellele kaasa elada. Järsku tuli kasarmust väljast kergauto vajalike söökidega ja Instruktor maksis isegi sularahas. Kas ma tahaksin koos nendega süüa ja vajalikke õllepudeleid, teenistusajal, ülemustega laua taga. Mulle ei saa altkäemaksu anda ja kolonelleitnant oli mind varem hoiatanud, et nad üritavad juhtunu vaiba alla pühkida.

Seejärel lahkusime kasarmust pärast seda, kui olin oma nõbuga rääkinud ja talle selgelt öelnud, et ta võib mulle igal ajal helistada ja ma siis vaatan, mida ma teha saan. Vahepeal on ta pöördunud haiglasse ja saanud ülejäänud ametiaja jooksul "kerge töö".

Miks ta oma kangekaelsust kõrvale ei jätnud ega oma haigustoimikut kodulinnas Chiangmai loosimisel üle andnud, on minu jaoks küsimus. Kolonelleitnööri sõnul oli ta kindlasti ajateenistusest diskvalifitseeritud ja oleks võinud jätkata õpinguid Kaug-Ida ülikoolis õppejõuna. Miks ta ka edasilükkamist ei taotlenud, ütleme, et esitas liiga hilja, et enne õpingud lõpetada, on samuti minu jaoks endiselt mõistatus.

Loodetavasti on vennapoeg oma õppetunni õppinud

Selle loo lõpetuseks käisin ülikooli rektoriga rääkimas ja minu suureks üllatuseks on neil reeglistik, millega Cousin on väga tuttav: vahele võid jätta/jätmata jätta vaid 1 järjestikuse õppeaja. Kui sa õpinguid ei jätka, siis lõppevad eelnevad tähtajad (tema puhul 3,5 aastat või 7 õppeperioodi) ja ta saab õpingud lõpetada peale 2-aastast ajateenistust laupäevasel/pühapäevasel kursusel. See pole üldse arusaadav!

Kõige rohkem on mulle meelde jäänud lennuväe vastuvõtt ja tahe Phitsanulokis ning antikliimaks ülikoolis. Loodetavasti on õepoeg oma õppetunni saanud ja "onu" ei pea enam ombudsmani mängima ja saan edasi nautida oma vaikset "vanadust"!

Nõbu lubatakse kümneks päevaks koju tulla 18. jaanuari paiku ja küllap on Tai sõjaväest ka teisi jutte ja muudki.