"Onu Jan" Tais
Võib-olla on teil onu Jan, kes kunagi kohtus pühad in Tai on olnud, aga sellest see lugu ei räägi. Seda onu Janit pole isegi päriselt olemas, seega ei tunne ta ka Taid, sest see on pandimaja lemmikloomanimi, ilusamalt ja ametlikumalt öeldes Laenupank.
See oli - sest ma arvan, et seda veel ei eksisteeri - valdavalt munitsipaalasutus, kust sai laenata raha koos "vallasvaraga", nagu (kuld)ehted, sõrmused, raamatud, köögitarbed ja muu taoline tagatiseks. Loomulikult ei saanud te laenuna kunagi tegelikku väärtust, sest kui te laenu ei maksnud - koos intressidega -, pidi pandimaakler asjad maha müüma. Muidugi ei tahetud, et naabruskond ja perekond teaksid, et nad on hämaras ja laenavad raha, nii et kui seda üldse mainiti, räägiti tavaliselt “onu Janist”.
Pandimaja
Tais on pandimaja (inglise: pawnshop, tai: rong kana) endiselt levinud. Siin Pattayas tean ma umbes 10, seega peab neid olema sadu üle kogu riigi. Vahel väike pood, aga näen ka suuri poode, kus väljas on müügile pandud televiisorid, arvutid, fitness-seadmed jms ning siis sees on müügil suur valik sõrmuseid, amulette, mobiiltelefone, kulda ja palju muud. Kõik ei jõua laenatud raha tagasi maksta ja teatud perioodi möödudes müüakse tagatis maha.
Olen pidanud sellega ise toime tulema. Meie esimesel tutvumisperioodil andsin mõnikord oma Tai naisele raha ja ta läks minuga kaasa hotell läks natuke rohkem, aga tegelikult ei olnud palju. Ma tundsin teda vaevu ja ei teadnud midagi tema rahalisest olukorrast. Noh, see viimane ei olnud hea, lugege minu lugu "Tüdruk Isanist” 6. novembrist 2010 uuesti, siis saate aru, mida ma mõtlen.
Pandimaja
Helistasin talle iga päev Hollandist, tavaliselt hommikul autost tööle minnes (ikka A9 ummikus kinni). Üks kord helistasin talle vahetult enne Taisse tagasi minekut, kuid ei saanud vastust. Proovisin sel päeval veel paar korda ja siis järgmisel päeval uuesti, aga paraku ühendust polnud. Ma olin mures, kas ta ei taha enam minuga rääkida, kas ta töötab endiselt selles baaris, ma isegi ei teadnud, kus ta elab. Noh, kohe pärast õhtust saabumist läksime baari ja õnneks ta just töötas seal. Küsisin telefoni kohta, kuid ei saanud jällegi selget vastust, sest tema inglise keel polnud just hea. Järgmisel päeval küsis ta minult, kas ma tahan temaga poodi jalutada, kust ta pidi “midagi” järgi tooma ja see osutus pandimajaks. Tal polnud raha ja kasina toa üür tuli veel maksta, nii et ta oli laenanud perelt oma odava mobiiltelefoni ja amuleti, et päevad minu saabumiseni üle elada. Mul lubati laenatud raha tagasi maksta, see oli esimene kord, kui ta minult raha küsis.
Kullapoed
Tais on veel üks võimalus lühikeseks perioodiks raha laenata. Paar aastat hiljem pidin sellega tegelema. Mu naine tahtis poodi teha ja see mulle üldse ei meeldinud. Ta ei pidanud töötama, ta tahtis lihtsalt midagi teha. Ma jätkasin sellele ideele vastupanu, meil oli selle üle päris mitu vaidlust, aga ta oli kangekaelne(?) ja visa ning ütles, et kui ma teda rahaga aidata ei taha, siis ta leiab raha saamiseks mõne muu võimaluse. Ja kindlasti leidis ta selle poe jaoks kena koha ja kui ma esimest korda sinna tulin, oli seal ka suur kahekordne külmkapp õlle, karastusjookidega jne.
Pood sai edukaks, peagi oli tal palju püsikliente ning müük sujus ja läheb siiani hästi. Hakkasin selle mõttega harjuma ja tasapisi leppisin selle mõttega. Kui küsisin temalt, kuidas ta selle raha sai, selgus, et ta oli pantinud kogu oma kulla, millest suurema osa olin talle andnud, ühte paljudest piirkonna kullapoodidest. Mõne armsa sõnaga (ja natuke rohkemgi) õnnestus tal panna mind raha välja mõtlema, et ta saaks kulla “tagasi osta”.
Häda
Ma mõtlesin nendele kahele juhtumile, kui lugesin nende üleujutustega seotud viletsusest. Paljud pered on kaotanud kõik, ilma tööta ja suudavad seetõttu vaevu igapäevaseid kulusid tasuda. "Onu John's" teeb nendes piirkondades head äri, sest alati saab midagi väärtuslikku laenata. Need inimesed peavad oma igapäevase ülalpidamise eest hoolt kandma, mistõttu nad loobuvad ajutiselt pere ehetest, sõrmustest, kelladest jne. Pank ei laena neile seda raha ja “laenuhai” on liiga kallis.
Läheb palju aastaid, enne kui Tais räägitakse anekdoote "onu Janist", nagu me seda Amsterdami töölisklassi linnaosadest tunneme.
– Uuesti postitatud artikkel –
Teadmiseks: "Onu Jan" on endiselt olemas, vähemalt Amsterdamis, vt Stadsbank van Lening. Veebisait: http://www.sbl.nl
@Nico: sul on õigus. Olin loo spontaanselt kirja pannud ega kontrollinud, kas onu Jan on ikka olemas.
Amsterdamis on tõepoolest veel üks laenupank ja ka Haagis. Mõlemad vallaasutused tegutsevad mittetulunduslikul põhimõttel.
Palju levinumad on erapandimajad, mis töötavad samal põhimõttel, kuid kus (intressi)kulud on loomulikult tunduvalt suuremad. Võrdlema peaks tegelikult eraisikuid Tai pandimajadega, sest need on ka ärilised.
see on õige ja seda kasutatakse laialdaselt. Mu Tai sõbranna teadis ka, mida sellega peale hakata. kuid ma tegin selle lühikese töö. nõutavad intressid on üüratud.
täpselt nagu need finantseerimisettevõtted siin Tais. Kuni ütled, et maksad tagasi “palgast” (seda ei kontrollita kunagi, kui palju see on), saad kõik rahastatud. intressimääraga > 20%! Need firmad hävitavad inimesi, sest selliseid intressimäärasid on peaaegu võimatu teenida, eriti kui rahastatakse ka telekat ja külmkappi ja helisüsteemi jne. Ma tean inimesi, kes teenivad sama palju kui nende rahastamiskulud! No pole ime, et tailased oma probleemide eest põgenevad.
Viimane aeg mingiks BKR-iks (krediidi registreerimisagentuur) ja seeläbi inimeste kaitsmiseks enda ja Tai NIMide jms eest.
neil on siin mingi krediitkaart. Seda nimetatakse NCB riiklikuks krediidibürooks. Kui olete seal registreeritud, ei saa te rahastamist võtta. Pärast tasumist jääte registreerituks veel 3 aastaks
tore artikkel...nii tore, et soovitasin seda oma naisele/tüdruksõbrale.
Oleme üksteist tundnud 6 aastat ja käime regulaarselt külas.
Seega on vastastikune usaldus...mis on muidugi oluline rahaga töötamisel. Kindlasti töötan selle kallal... tore artikkel... hea idee... vähemalt Tai jaoks.
See, mida sa kirjutad, kehtib osaliselt väikeste rahasummade puhul 3 aastat ja suurte summade puhul 10 aastat. Pärast seda pole kogumine enam võimalik. AGA võlg jääb.
Inimesed ei saa sind enam häirida. Aga kui on otsus, võib koguda kuni 20 aastaks.
On tehtud kohtuotsus...pole veel dokumente saanud...et regressiõigus aegub 1 1/2 aasta pärast. M uudishimulik
Kui mul teeraku külas omamoodi kihlumistseremoonia (tuntud vana tark mees palvetamas, samal ajal kui su elukaaslane, sina ja teised tähtsad liikmed ohverdamiskorvi küljes köit hoiavad), siis saime ka külalistelt raha.
Saadud raha olin ma juba rahakotti pannud, aga pidin need arved uuesti välja võtma. Ma ei tohtinud seda kulutada, kuna see on eriline kingitus, nii et raha läks Hollandisse, kus bahtidele anti ilus koht vitriinkapis. Ta pigem ei müüks meie esimesi kuldsõrmuseid, kuid kui see on tõesti vajalik, on tal see lubatud. Hästi, siis jätame kõik alles. Nii et see emotsionaalne side (või selle puudumine) peab olema ka isiksuse (ja põlvkonna??) küsimus.
Veel teemasse: ka mu sõbranna ei taha raha laenata, vähemalt mitte asutustest (vahetevahel sõpradelt, aga sagedamini temalt). Ta tegi seda kunagi, ütles, et osta uus telefon ja talle helistati pidevalt, et kas ta tahab raha laenata vms. Ta teab ka mõne tuttava lugusid suurtest probleemidest, mis on tingitud liiga suurest laenamisest või suurest summast. intressid, nii et ta tõesti ei taha võlgu võtta. Rahaliselt ei pea ma muretsema igasuguste ebamõistlike laenude võtmise pärast. Ma räägin just isikupärasusest, Hollandis on küllaga inimesi, kes ostavad auto või midagi muud kallist järelmaksuga...
Kinnisvara pantimine ja raha laenamine on Tais suur probleem ja see muutub ainult suuremaks.
Peaaegu igas kaupluses pakutakse kaupa järelmaksuga; isegi sellised poed nagu Lotus ja BigC osalevad selles. See muudab kaupade ostmise lihtsaks ja julgustavaks, eriti kuna igasugune kontroll sissetulekute üle on sageli välja jäetud. RKP on tõepoolest olemas, näiteks Tai BKR, kuid selle poole pöördutakse „väikeste” ostude puhul harva.
Veelgi lihtsam on automüüjatel (mitte margimüüjatel), kust saab auto ilma sissetulekutestita osta, ju neil on hea tagatis. Paljusid neist laenudest pakuvad väikesed finantseerimisettevõtted, aga ka näiteks Thanachart Bank või Tai DSB Bank; üsna suur asutus, aga ka siin ei uurita sissetulekuid ega teostata krediidikontrolli. Müük on kõige tähtsam! Esimeste kuude raha kogumine on juba kasum. Maksmata jätmisel võetakse auto tagasi ja pannakse sama summa eest müüki.
Kui aga ostate midagi laenuga, algavad kiiresti probleemid; inimesed ei saa endale igakuiseid kulusid lubada ja satuvad kiiresti tuntud rahapesurite kätte. Siin on ka gradatsioonid. Teil on väikesed finantseerimisettevõtted ja peaaegu kõik maksavad 1,25% kuus, seega 15% aastas. Kui olete seal diskrediteeritud, on alati ebaseaduslikud ettevõtted ja nad nõuavad 10-15% kuus, seega 100-180% aastas või mõnikord rohkem. Tagasimakset koguvad igapäevaselt mehed mootorratastel, mida igal pool Tais ringi sõitmas näeb: 2 meest, kes valdavalt mustad joped, mustad kindad ja hirmutav kogu näo kiiver seljas. Need mehed saavad protsendi kogutud summast ja seetõttu ei kõhkle käitumast hirmutavalt või mõnikord isegi ähvardamast füüsilise vägivallaga. Kui olete sellesse viimasesse ringi sattunud, pole tagasiteed ja olukord muutub aja jooksul ainult meeleheitlikumaks. Paljud inimesed, kes on siia sattunud; sageli inimesed, kellel on juba vähe või mitte midagi; lõpuks põgenevad oma võlausaldajate eest.
Paljud väiketalunikud kaotavad sel viisil ka oma maa ja seega ka sissetuleku. Sageli panevad nad oma maa hüpoteekiga Coopile, millega nad on seotud, ja panevad seega kohe ka oma saagi hüpoteegi. Kord aastas kogub Coop raha ja tavaliselt läheb saagist saadav tulu otse Coopi kasvuhoonesse. Sellest mitmeaastasest näiliselt lootusetust olukorrast väljapääsemiseks satuvad inimesed sageli tagasi varjuliste, sageli ebaseaduslike finantseerimisettevõtete juurde. Tänu tõusnud/tõusvatele maahindadele saavad inimesed sealt Coopi tasumiseks rohkem raha laenata ja omale siiski taskuraha. Maardla on loomulikult maa. Inimesed saavad sageli 50% tegelikust väärtusest ja siis peetakse sageli protsent kinni kui omamoodi tagatisraha tagasimakse eest. Selle tulemuseks on sageli mitte rohkem kui 40% tegelikust väärtusest. Need ettevõtted nõuavad sageli 2–3% kuus ja seejärel tagasimaksesummat. Tihti selgub, et taskuraha kaob kiiresti finantseerimisfirma taskutesse ja siis antakse sind jumalate kätte. Tulemus: maa kuulub finantseerivale ettevõttele ja eelmine omanik saab seda igal aastal rentida.
Selle musta vooluringiga tehakse vähe, sest ka paljudel (kohalikel) poliitikutel ja kõrgetel ametnikel on siin omajagu raha ja nad oma varandust sel moel veelgi laiendavad.
Üks punkt;
Autot müüakse kergesti ka laenuga, sest see on "hea tagatis"? Ja mis siis, kui see asi "pragudesse" satub?
Pole ebareaalne vaade Tai liiklusega.
Aga tegutsema peab tõesti, sest see laenuäri läheb käest ära.
Ja ma lihtsalt arvan, et ameeriklased arenesid suuresti laenuga.
Mõnevõrra imelik, sest tailane peab ju kõik uueks tegema! omama??
Näiteks telefon... aga kõigi kaunistustega?
Mida ei kasutata kunagi, kuna nad ei kasuta Internetti?
See on kellegi silmade välja torkamine, näiteks mulle otsa vaatamine?
Sama ilutulestikuga?
Inimesed, kellel on vähe raha, teenivad kõige rohkem raha.
Ja kas laenud on kõrvuni?
Ei Willem, Bacchus pole mu pärisnimi. Aga mis on nime all?
Ma elan ise Isaanis ja näen pidevalt enda ümber kirjeldatavat viletsust. Mõnikord ja kurbadel juhtudel. Lapsed, kes ei saa raha puudumise tõttu koolis käia; raha läheb liigkasuvõtjatele. Inimesed, kes lihtsalt peituvad, et liigkasuvõtjate eest põgeneda.
Inimesed, kellega see juhtub, pole üldiselt palju õppinud ja aritmeetika on Tais kindlasti suur probleem. Inimesed ei mõista sageli oma tegude tagajärgi. 3 bahti intressi (= 3%) kuus tundub vähe, aga laenatud kapitali maksad intressi näol tagasi vähem kui 3 aastaga, samuti laenu enda muidugi.
Teine probleem siin piirkonnas on siin piirkonnas üüratult tõusnud maahinnad. Mõned maatükid müüdi paar aastat tagasi hinnaga 50.000 500.000 bahti rai kohta ja nüüd on hind 30 40.000 bahti+! Põllumajandustootjad on nüüd sageli pannud oma maa Coopile hüpoteeki hinnaga 150.000 või 8 8 bahti rai kohta. Kui soovite rohkem laenata, peate esmalt võla ära tasuma. Laenuhaid kasutavad seda ära ja pakuvad summasid näiteks 150.000 1.200.000 bahti rai kohta. Põllumees, kellel on näiteks 8 rai, peab end kohe rikkaks; 40.000 X 20 640.000 on ikka 240.000 4 3 bahti. Liigkasuvõtja lunastab Coopi; selles näites ütle 36.000 X 25.000 61.000 bahti ja pane chanot taskusse. Ülejäänud miinus 640.000% saab talunik tagasimakse tagatisrahaks ehk 10 5.000 bahti. Väidetavalt saab ta kogu laenu tagasimaksmisel tagatisraha XNUMX XNUMX bahti. Selleni aga sageli ei jõuta. Laenud on sageli XNUMX-aastased intressiga XNUMX% kuus; Põllumees peab seega iga kuu maksma XNUMX XNUMX bahti intressi ja XNUMX XNUMX bahti tagasimakset, kokku XNUMX XNUMX bahti! Saadud XNUMX XNUMX bahti kulub tavaliselt XNUMX kuu pärast ära ja maa läheb liigkasuvõtjale tagasi. Jätkus: talunik saab rentida “oma” maad XNUMX bahti eest kuus.
Peaks minema maa-ametisse (Tai kinnistusamet), seal jalutab palju selliseid varjulisi tegelasi. Nad valivad põllumehed kohe välja ja sageli aitavad neid maa-ameti ametnikud. Sageli viivad inimesed chanot maa-ametisse hindamisakti saamiseks. Maa pantimiseks või müümiseks on sageli vaja hindamisakti. Ametnik leti taga teatab õues olevatele laenuhaidele, et keegi on jälle tulnud hindamisaktile. Väljas olles ründavad põllumeest need laisad tegelased ilusate sõnade ja lubadustega. Lubatakse palju ja samal päeval saab (peaaegu) alati sularaha kätte, kui allkirja annab. Pead siis olema oma kingades/sussides tugev, et mitte kurssi muuta ja see on raske, kui sul on raha vaja ja matemaatikaga hakkama ei saa!
Seda tüüpi maffiapraktikate kaudu läheb palju maad üle inimestele, kes kasutavad ära kellegi teise vajadusi ja rikastavad end sel viisil oluliselt. Kahjuks tehakse seda tüüpi praktikatega vähe, osaliselt seetõttu, et kulisside taga tõmbavad niite paljud mõjukad tegelased.
Kurb on see, et just need inimesed, kellel on juba vähe või üldse mitte midagi, langevad sellise tegevuse ohvriks. Kurb!
Willem, rahaliselt pole mõtet aidata, sest see on vee merre tassimine. Oleme varemgi aidanud laenuhaidelt väikelaene tagasi makstes, aga niipea kui midagi majas või mopeed katki läheb, on need härrad kohe teie ees "sobiva" lahendusega. Tundub, et see on Tais kinnistunud!
Meie külast sõidab mopeediga läbi hindu mees, kellel on sõna otseses mõttes kõik müügis; riided, mobiiltelefonid, raadiod, televiisorid ja kõik, mida tal pole, võib küsida. Üks meie sõber ostis temalt mobiiltelefoni. Lotuses maksab asi 1.500 bahti, tema juures 3.500 bahti; loomulikult järelmaksuga. Ta maksab 50 bahti iga päev. Ta ei tea, mida ta lõpuks oma telefoni eest maksab. Ta teab vaid seda, et peab maksma 50 bahti päevas. Kui küsime temalt, miks ta seda teeb, on vastus lihtne: tal pole 1.500 bahti, et see asi Lotusest lihtsalt ära osta. Tegelikult ta ei tea, mis selline asi tavalises poes maksab, sest ta käib seal harva või üldse mitte. Targad inimesed kasutavad seda teadmatust nutikalt ära. Või on see rumalus?
Pandimajade arv Filipiinidel on kümme korda suurem kui Tais. Igal kaubatänaval on vähemalt üks pandimaja. Filipiinide pandimajad tegutsevad seaduse piires, pakkudes tagatise väärtuse vastu mõistlikku sularaha, ega tööta koos vahendajaga. Ettevõtetel nagu L'Huiller on hea nimi ja maine.
Vaba inimese maa... see on suur edu, kui haridus kunagi heale tasemele jõuab, sest see probleem püsib teadmiste ja arusaama puudumise tõttu.
See sobib ainult paljudele inimestele (kes on kõrgemal positsioonil). Ma nimetan seda "tavalise mehe" ärakasutamiseks (aga see puudutab ka tavalisi naisi).
Inimesi peetakse lolliks ja ma näen, et need lood ilmuvad sellel saidil 20 aasta pärast. Minu arvates on see väga halb.