Uus Iisani elu (1)

Kolmekümnendates eluaastates Piak on pärast mõningaid raskusi abieluga kohanenud. Varem libertiin, külajoodikute esikolmikus, ei töötanud peaaegu üldse ja elas neljalapselise pere ainsa meessoost järglase staatusest. Ema maksis tema arveid, mis ta lamanud oli, püüdis teda pidevalt tööle veenda, ostes kõikvõimalikke tööriistu, sageli kalleid nagu keevitusseadmeid ja muid masinaid, kuid miski ei aidanud.

Inkvisiitor mõistis seda kiiresti ega suutnud Piaki austada, vastupidi, sageli tekkis kaklus, kui ta tuli oma vanimat õde - Inkvisiitori kallimat ära kasutama.

Piak julges tulla peale joomist sööki nõudma, palus sularaha ja muud jama. Ei läinud kaua aega, kui tekkis tohutu vastasseis, milles füüsiline vägivald oli vältimatu, kuid väikemees, ehkki ta oli oma parimas elueas, sai kiiresti lüüa – see juhtus Inkvisiitori aias ja seal polnud teisi külaelanikke. see naabruskond. Armastusega vaieldes oli inkvisiitor neil päevil ikka veel hõivatud, püüdes Isani perekonna normidele kaasa tunda. Õnneks olid kallim ja Inkvisiitor juba ühises tulevikus kindlad, arutati, loodi paar "farangireeglit" koos hulga "Iisaani kommetega", mis määrasid mõlema rahuloluks piirid. Piak jäi lao kao juurde, kuid mõistis nüüd, et inkvisiitorimaja ei saa sellest aru, rääkimata selle toetamisest. Ja selle macho-käitumise tulemuseks ei olnud muud kui valus lõug ja paistes lõualuu.

Muudatus tuli pärast kahte aastat, osaliselt The Inquisitori üsna vastuolulise sekkumise tõttu. Kunagi kirjeldati seda üksikasjalikult ühes vanas blogis, kuid see taandub tõsiasjale, et The Inquisitor andis talle nädalaks salaja tasuta lao khao. Pudelid. Ja veel rohkem pudeleid. Kuni Piak sai deliiriumi, nägi kummitusi ja seisis öösiti kellegi peale karjudes. Ta tunnistas täielikku füüsilist majutust: templisse, kus ta andis koos mungaga tõotuse kaks aastat alkoholi mitte tarbida. Ja ennäe, see toimis – austus usu vastu ja väike hirm kummituste ees sundis teda lihtsalt enam juua.

Piak muutus töökamaks, ta võttis üle pere riisipõllud, sest need olid välja renditud. Ta võttis käsile väikesed projektid, nagu köögiviljakasvatus, ja avastas, et talle meeldib puusütt toota – ta võib metsades puitu otsides seigelda ja koguda kohe muid asju, näiteks seeni ja bambusevõrseid. Ja ta tahtis naist. Päris tüütu, isegi eelmistes blogides kirjeldatud. Ja nii ta abielluski Taaiga, noore Isaniga, kelle pere ei saanud patu suhtes liiga kõrgeid nõudmisi esitada, sest naine oli lahutatud ja tal oli juba poeg PiPi.

Eelmisel aastal tuli uudis: Taai on rase. Uue tõuke armsama soovile lapsi saada, peab Inkvisiitor selle tõrjumiseks taas kõik purjed heiskama. Taai tegutses veel paar kuud normaalselt, aitas riisiga, kasvatas müügiks juurvilju ja turustas ise, pidas isegi kanaputka rajamise plaane. Kuid kummalisel kombel lõpetab ta alates viiendast raseduskuust kõik. See on vastupidine siinsetele kommetele: naised jätkavad tööd kuni kaheksanda kuuni. Tema jutt pole väikesele hea, sest kõik näevad, et ta on parimas seisukorras. Ta ei tee midagi muud kui laiskleb. Tule istu terve päev poes või lama lähedal asuvas salas, kus on nüüd ka võrkkiik. Isaanlased jätavad kõik rahule, mida iganes nad teevad või otsustavad, kuid lõpuks saab isegi Piak selle laiskuse peale natuke vihaseks. Kuna Taai saab oma mopeediga linna sõpradele külla sõita, käib ta iga päev turul, sest seda meeldib talle teha.
Võtke seda magusalt, ta on omaks võtnud mõne farangi käitumise. Kas Taai ei saa lehmad lihtsalt karjamaale viia ja uuesti üles korjata? Ja köögiviljade, näiteks ubade koristamine pole probleem, kas pole? Mopeediga PiPi koolist toomine ja järgi, mis mõtet on?
Taai mõistab, et ta peab veidi aktiivsem olema, kuid see ei kesta kaua.

Kui PiPi koolist koju jõuab, annab ta ta kallima juurde. Poiss on nelja-aastane ja üsna aktiivne, kuid see on siiski midagi kummalist, arvab Inkvisiitor. Eriti siis, kui lasteaed on kaheks kuuks pühade ajaks suletud, usub Inkvisiitor, et kui sul on lapsed, tuleks nende eest ise hoolitseda. Hoolduse ülevõtmine tunniks või paariks pole probleem, aga terve päev, iga päev...? See läheb isegi nii kaugele, et PiPi peab meiega kaasas käima, kuhu iganes me läheme. Ostlemine, reis, PiPi kaasa. Kui me õhtul kodus oma terrassil istume, küsib tähelepanu PiPi.

Taas on aeg sekkuda. See läheb libedalt, Taai on Inkvisiitoriga pisut arglik, ta on tüüpiline Isani naine, kellel on aukartust kõrgema staatusega inimeste vastu – ja see on ka tema silmis Inkvisiitor. Sellegipoolest on Inkvisiitor endiselt mures. Sest ta on kindel, et kui uus järeltulija saabub, lastakse ta päeval ka kallimaga maha. Sildi all "Ma pean midagi tegema – kas te hoolitsete selle eest?" Ja siis peab ta poepidamise eest maksma ja ta ei taha seda, tund aegajalt on okei, aga mitte terve päev. Noh, muretsege hiljem.

Ja siis on aeg kätte jõudnud. Karm peab sünnitama, armastus ei suuda ohjeldada tema soovi aidata ja inkvisiitor on kaasatud. Isani tingimused: viige lähilinna haiglasse. On karm ilma passita. Ole, mine võta kinni, järjekordne kiire sõit sest ilma passita ei tee nad seal midagi, kokkutõmbed või mitte. Autos on ka palju mugavusi. Ilmselt tuleb kõik ise kaasa võtta: rätikud, pesutarbed, söögid, joogid. No haigla ei maksa neile midagi ja sealkandis sünnitavad kodus vähesed. Ja siis peame ootama, mu kallis ei taha koju minna, ta tahab jääda. Okei kallis, aga ma ei kavatse poodi avada. Inkvisiitor lahkub jälle, istub lihtsalt haiglas ja tal on igav, kuni... see võib võtta tunde.
Kella kaheksateistkümne paiku saabub teade: see on poeg. Kaks kilo, kuussada grammi, nelikümmend üheksa sentimeetrit. Ja veel üks reis: lähen sellele järele.

Järgmisel päeval ärkab Inkvisiitor üsna hilja, kell on peaaegu kaheksa. Ja näeb, et pood on kinni. Kallis tuleb Piaki majast kõndides, ta tahab tagasi haiglasse minna. Heldeke. "Kogu päev?' "Jah, tee rak, nii me siin teeme." "Kus on siis Taai pere ja miks on Piak kodus?" "Ah, nad peavad töötama, eks?" "Ja sina"?
Viimane on liiga loogiline, armastus lööb kinni. Sõit vaikuses ja alles õhtu poole tuleb telefon, rõõmsalt ja hästi, "kas sa saad mu järele tulla?" Kallim räägib palju, ta on beebist täis. Kas sa tõesti ei taha..., peale selle on ta voodis eriti armas. Oh kallis, ma pean homme hommikul esimese asjana tema öökapil olevaid koomikseid vaatama, mõtleb inkvisiitor, enne kui end lahti laseb.

Kolmas päev sama stsenaarium, kuid Inkvisiitor ei kommenteeri enam. Ja ehmatab ära, kui peab keskpäeval oma kallimale järele tulema. Kurat, nüüd plaanis ta just Kam Ta Klas õlut juua ja austraallase baaris piljardit mängida. Igatahes on kõik jälle tavapärane, arvab Inkvisiitor ja istub koos poe avanud kallimaga maha. Vähe inimesi, vihma sajab lõputult. Siis tavaline asjaajamine, poe varane sulgemine, koerte toitmine, ühine söömine terrassil. Kella üheksa paiku käime duši all ja läheme magama, imeline, imeline lugemine kahiseva vihma taustal.
Veidi enne kella kahtekümmet telefonikõne: Taai ja beebi võib haiglast lahkuda... Gadsammejee. Homme hommikul jah? Ei, nüüd ta tahab koju minna.

Pfff, tagasi määrdunud riietes, koerad puuris, auto väljas, koerad puurist väljas ja muudkui karjuvad. Neetud haigla. Mis tüli selle lapsega on.

Kui ka Inkvisiitor peaks sisenema, tagastatakse isiklikud asjad ja lisainimene naeratab armsalt. Tumeda näoga Inkvisiitor kustutab sigareti ja astub küürus õlgadega haiglasse, trepist üles sünnitusosakonda.

Taai seisab seal juba särava naeratusega, beebi süles.

Selline väike muretu magus asi. Inkvisiitor müüdi kohe maha. Nii ilus.

Taai annab talle isegi lapse, Inkvisiitor nagu abitu loll, kes üritab seda õigesti teha, sest sellest on liiga kaua aega möödas. Õnneks viib kallim vastsündinu trepist alla, sest ei, see ei tule välja Inkvisiitori jaoks, kes ei taha õnnetusi.
Nii aeglaselt ja ettevaatlikult pole ta kunagi sõitnud. Autos on uus elu ja ta tunneb vastutust, vihma sajab ja Isaanid sõidavad nagu võistlusrada. Tal pole huvi veel mõneks tunniks Piaku ja Taai majja jääda ning seab end sisse beebi kõrvale, kes lebab põrandal väikesel tekil, mille peal on sinise sääsevõrguga kellukepurk. Vaatab ja vaatab, naerab, kui need oi-kui-väikesed jalad kimbus lööma hakkavad, mis õnneks liiga pingul pole.

Tagasi voodis, meie jaoks väga hilja, teatab ta armsalt, et homme on Piaki majas palju tegemist.
Pole midagi vastu, lihtsalt äratage mind üles!