Maandus troopilisele saarele: palmipuude varjus

Andke sellele täisgaas, sest kui ma peatun, siis keeran kogu segaduse. Siis on viletsus täielik. Tulge nüüd, vihma hakkab ka sadama, mis tähendab, et tee läheb libedaks.

Pean ronima järsust mäeosast, tee on liiva täis, paar keerulist kurvi ja auke täis.

Mu roller on rämpsu täis, sest ma jooksen… elu või surma eest, kes teab, aga selge on see, et ma ei saa koju jääda.

Topitud seljakott, kaks kotti õlgadel ja kass Zootje tõukerattas roosas plastkorvis uluvas, pean kõik peatused välja tõmbama, et see 125 cc piisava hooga mäest üles sõita. Rool ei tööta eriti hästi, sest korv, kus on kass, jääb teele. Ma olen peaaegu kohal, ärge lõpetage, jätkake, jätkake.

Väsinud, nagu oleksin päevi jooksnud, jõuan oma turvamajja.

Maja asub mäe otsas ja sealt avaneb uskumatult ilus vaade.

Rõdult saan hõlpsasti kokku lugeda tuhat palmipuud, mis moodustavad rohelise teki kuni ookeanini välja.

Jah, siin on puhkus, tervislik puhkus. Täpselt see, mida ma praegu vajan.
Viskan kraami nurka, lasen kassi roosast korvist välja, haaran sülearvuti, avan selle ja panen raamatu käima, kohe!

Peaaegu 3 aastat tagasi, et Kuuk suri. Hiljuti küsiti minult, kas ma olen seda natuke töötlenud, seda suurt kurbust.

Tema surm tekitas sügava haava ja sellel on juba päris kärn. Maarrrr… ära näpi! Olen rahul, mul läheb päris hästi. Kuni paar päeva tagasi.

Kui toores reaalsus näitas, et see koorik on paberõhuke.

On päikesepaisteline päev ja oma võrkkiigest näen, et keegi kõnnib mu naabrimaja poole. Ta elab seal 3,5 aastat, on täpselt sama noor kui minu tütar Roos ja on ka täiesti võimeline enda eest hoolitsema. Ta on väga privaatne ja külastab harva. Aeg-ajalt kutsun ta oma terrassile õhtusöögile või õllele. Mõnikord on meil ootamatult ilusaid vestlusi.

Tervitan külastajat ja küsin, kas saan teda millegagi aidata. Ta ütleb teile, et olete mu naabri pärast mures. Ta ei vasta kõnedele ega ole oma veebitööst aru andnud, see pole tema jaoks. Ei, see pole tegelikult tema jaoks. Vaatame koos. Peale mõnda aega helistamist ja koputamist ütlen, et löö jalaga uksest sisse. Meid ootab suur šokk;

ta ei ole enam elus.

Järsku murdub mu koorik lahti, värske ja vana kurbus tungib välja ja purskab välja. Nii palju, nii intensiivne, et see hirmutab mind. Surm jälle nii lähedal, toob palju kaasa. Lein tema pärast, lein Kuuku pärast, ema lein, kõige ja kõigi pärast kogu maailmas. Nutan kõvasti ja nutan kaua, ma ei saa seda häbeneda, see leevendab mind. Minu jaoks on toetus olemas, tema jaoks on see läbi. Uskumatu ja nii kurb.

Tunnen tema ema vastu sügavat kaastunnet, tema elu ei ole enam kunagi endine.

Mõne päeva pärast tunnen, et pean oma kodust välja saama. Iga kord, kui ma näen tema väikest maja ja näen seda terve päeva, sest elan kõrvalmajas, meenub mulle hetk, mil me ta leidsime.

See ei ole hea.

Ma pean siit piirkonnast mujale minema. Liigu ja kohe. Kaasa võtta võimalikult palju seljakott. Kass on korvi surutud ja samuti ärritunud, muidugi arvab, et peab loomaarsti juurde minema. Sa ei pea, me läheme umbes 10 tõukeratta minuti kaugusel asuvale Secret mäele. Seal on Robin endale maja ehitanud ja mulle ruumi teinud; "Kui sa tahad seal elada, ema, siis see on sinu jaoks."

Paar päeva hiljem tunnen ikka veel koduigatsust enda maja järele. Suurim paanika on kirja pandud, ilus vaade ei saa ahvatleda jääma. See pole minu kodu. Pealegi lendab Roos minu juurde. Niiiii, kui kogu segadus on jälle tagasi, ajab inimene sassi.

Nüüd, paar nädalat hiljem, tunnen end taas koduselt oma majas, mu elu on jälle rahulikumates vetes ja olen tänulik, ka kogu toetuse eest, mida sain.
Olen tänulik, et mu Tai perenaine saatis tseremooniale munga. Ta on tema suvilas palveid ja rituaale läbi viinud, et tema vaim saaks vabalt järgmisse ellu minna. Meil Roosiga lubati tseremoonial olla ja see tegi mulle head. Tänulik tuhastamisel osalemise ja emaga vestluste eest. Ta räägib mulle, et tema tütar suri kopsuemboolia tõttu. Tänulik oma kallite laste, tema tugevate käte eest, mis mind kaitsesid, lohutavate sõnade, kuulavate kõrvade, kallite sõprade ja pere toetuse eest, lähedalt ja kaugelt, toetuse eest ootamatult veerandilt.

Tegelikult täpselt nagu 3 aastat tagasi. Ma arvan, et tükk on jälle töödeldud. Mu elu läheb edasi, mu elu läheb edasi...