Vibu ei saa alati lõdvestada (22. osa)

John Wittenberg esitab oma reisist läbi Tai mitmeid isiklikke mõtisklusi, mis on varem avaldatud novellikogus "Vibu ei saa alati lõdvestada" (2007). See, mis Johni jaoks algas põgenemisena valust ja kurbusest, on kasvanud tähenduse otsimiseks. Budism osutus läbitavaks teeks. Tema lood ilmuvad regulaarselt Thailandblogis.

Pisar ja läikiv sulg

Wat Umongis ringi jalutades igatsen vähemalt ühte munga vanadest headest aegadest. Siis meenub järsku, et vestlesin aeg-ajalt põgusalt ühe vanamehega, kes näeb vaeva, et noortele munkadele inglise keelt õpetada. Hoolimata sellest, et selle õpetajaga on ülimalt raske rääkida, sest tema mälu on õnnetuse tõttu halvenenud, hoian ma endiselt tugevalt kinni sellest viimasest õlekõrrest selle aja kuulsusrikkast minevikust, mil ma siin munga olin.

Tema mälu pole paranenud, sest ta vaatab mulle sõbralikult otsa ega tunne mind ära. Loetlen mõned nimed ja uudishimulik noor üliõpilane, kes on ka kohal, annab mulle pimeduses valgust, sest tegelikult tunnen Vichaid. Ja uskuge või mitte, aga mõne hetke pärast räägin Vichaiga oma mobiiltelefonis ja kohtun temaga järgmisel päeval.

Sinu jaoks on ebatavaline munka kallistada, kuid me teeme seda siiski, et väljendada oma rõõmu. Meenutame sooje mälestusi ja tunnen end täiesti õnnelikuna, sest saan seda jagada. Läheme koos, käsikäes, otsima moosipurgiklaasidega munka Juw’d. Ja me leiame ta teisest majast. Nüüd metsaservas, kus metsloom (no kui sa mõtled sõnakuulelikke oravaid, kaisuhirvi ja uimaseid notsusid) hommikuti temaga koos mõtiskleb.

Juw'l on mind nähes siiralt hea meel. Ta räägib harva kellegagi, räägib väga aeglaselt, kannatlikult sõnu otsides ja tema piklikud sõrmed osutavad mõnikord ülespoole, kujutledes haarates sõnu, mis hõljuvad tema mõtete ees. Vana vaim noores kehas. Kiirgav rahu annab mulle harmoonilise tunde, võimaldades astuda väikese sammu lähemale vastusele oma elu põhiküsimusele. Ebakindel otsing, mis nüüd osutab budismile. Temas on ühendatud omadused, mis on minus nii ala eksponeeritud: pühendunud, tagasihoidlik, sissepoole vaatav, meditatiivne, haavatav, armastav, kannatlik ja keskendunud Buddhale. Ta meeldib mulle nii väga, sest ta on puhas munk. Vaatan teda armastavalt ja oma peaaegu läbipaistva nõrga kehaga on ta minust tugevam. Temas tunnen rahutustest vabanemist. Usin hulk õnne otsides leiab tema tegelaskujus lõppsihi.

Aga samas on mul teadmine, et sellel paradiisilinnul on teistsugune suu kui sellel varblasel, kes mina olen. Varblane ei saa kunagi nii kaunilt laulda kui paradiisilind ega kanna kunagi nii ilusaid sulgi. Kuid ta võib avastada ilu iseendas, mõeldes millegi imelise üle. Kuhu kadusid moosipurgi klaasid? Need vahetati minu omaga sarnase raami vastu. See oli minu mõju meie vestluste ajal. Ma ei näinud seda edevust Juw’s ette, aga see näitab veatult keskteed, mille saame koos ette võtta.

"Aitäh, ilus, armas paradiisilind." Ja varblane lendab siristades, aeg-ajalt puhta noodiga oksalt oksale ebakindlalt edasi horisondi poole. Pisara silmis, kuid läikiva sulega rikkam oma tuhmi sulestiku poolest.

Õndsat mudimist lagunemisbasseinis

Need päevad Chiang Mais on suuresti pühendatud budismile. Vestlused Juw ja Vichaiga ning soojad mälestused mungana viivad mind selles suunas. Ma leian mediteerimiseks vaimse rahu ja loen põnevat elulugu Buddhast, mille on kirjutanud defrocked nunn Karen Armstrong (“Jumala ajalugu” ja “Läbi kitsa värava”). Korraks tahaks hõljuda kiiremini kui flotsam enda ümber, aga mõne päeva pärast viipab hävitusloik.

Aitab vagadusest nüüd, Pattayasse! Koht kaks tundi Bangkokist lõuna pool, Tai lahe ääres. See õitses Ameerika sõdurite taganemispaigana Vietnami sõja ajal, kahe pommirünnaku vahel. Hetkeks tapatalgutest toibumas. Ja mitte püha sõnaga, vaid joogi ja naistega.

Pärast kaotatud sõda meenutavad Pattaya veteranid heldimusega vanu häid aegu, jättes oma naised koju. “Mehed omavahel”, niiöelda. Ja nõnda korjates üles vana niidi joogi ja naiste ületamatu kombinatsiooni tänaseni. Selle viljaka kasvupinnaga oli külv hea ja Pattaya kasvas hullupööra, pannes paika nime kiimalikule seksitööstusele.

Kui abikaasa sind siia juhatab, on see nagu viimaks võileibade virna heasse restorani. Siin asuvad elama vaesed, naiivsed ja ilusad talutüdrukud, aga ka targemad hoorad. Mõlemad ülimalt osavad koledate, paksude ja tugevalt tätoveeritud meeste lahtiriietamises, kaunistatud kuldkettidega. Siin Pattayas on kõik, mis Jumal on keelanud, võimalik. Härra Pastoor (kui ta seal oli) pigistab heatahtlikult silma kinni, sest mängib ise innukalt mängu. Komistavad mehed, kes näevad oma elu lõppu lähenemas, võivad siin end hellitada kauni kahekümneaastase tailase teeseldud jumaldamisega.

Tihti näen neid siin jalutamas, üks käsi teises (värisevas) käes. Tema pilk keskendus tšekile, mille ta iga kuu vaesele perele saadab. Ja tema kullatud nägu on keskendunud peaaegu kustunud leegile, mida saab veel mõnda aega lehvitada. See on läbi ja lõhki Pattaya ja unistan vaikselt sellest, et vanaduses saan siin oma külmad kondid soojaks lasta. Täpselt nagu kuningas Taavet.

Kuid praegu ei ole veel saabunud aeg ja ma kõnnin nagu noor jumal oma parimas elueas tulise leegiga, mis võib viia Iisraeli lapsed läbi kõrbe. Sel juhul üks paljudest baaridest Pattaya linnas.

Vahel tohutud saalid paarikümne baariga, kus minusugused üksildased, haletsusväärsed mehed otsivad tähelepanu saamiseks viimast pelgupaika. Melanhoolne nõjatus räämas leti ääres, ainsa seltskonnana õllepudel elegantses jahutuskastis. Aga mitte kauaks!

Sest peagi mässib Tai naine end nagu painduv madu ümber su keha ja teeb meelelisi liigutusi, mida vanas kohtupraktikas nii kaunilt kutsutakse: “nagu oleks abielus”. Vaid paar õhukest kangakihti (hinnanguliselt kolm) lahutavad mind tegevusest. Ma talun seda mõne hetke ja siis annan selgeks, et ma ei otsi seksi raha pärast. Ja sama kiiresti kui ta tuli, kaob ta, otsides teist üksikut pätt.

Mõnikord mõtlen, et teen asjad enda jaoks keeruliseks. Mul pole moraalselt raha eest seksi vastu, kuid teadmine, mida on kümneid, võib-olla sadu varem käinud, teeb mind kõhklevaks ja impotentseks korraga. Lisaks ajavad tema teeseldud kiimalikud hüüded mind tõenäoliselt naerma, mis aga ei pruugi jälle hästi välja kukkuda. Ja "heaks vestluseks" on mul sõbrad. Siis lihtsalt veel üks pudel õlut ja jah, ma näen midagi uut lähemalt looklemas.” Mis su nimi on?” "Kust sa tuled?"

Pissi võtmine on ka siin päris seiklus. Seistes virisevate kolleegidega reas pritsivalt suure pissuaari ees, märkan ootamatult kaelal niisket lappi ja selga masseerivaid käsi. Olen liberaalse mõtlemisega mees ja androgüünses Tais ma enam kergelt ei hirmuta, aga kaks sensuaalselt masseerivat kätt alaseljal ja puusadel avalikus tualetis on minu taluvusele pisut liiast. Ja ma annan talle hüüdlause.

Väga ebasõbralik muidugi, sest see on pealtnäha maailma kõige normaalsem asi, sest minu kõrval pissivad mehed lubavad seda. Vahepeal pressivad nad välja viimased tilgad ja annavad poisile pärast töö valmimist jootraha. Nüüd kogen seda regulaarselt, isegi toredates telkides ja restoranides. Mingit lärmi nad minust enam ei saa, piisab õrnast äraütlemisest.

Tahan rahus pissile saada. Väidetavalt üks väheseid hetki enda jaoks. Tai on ilus maa, sellega tuleb vahel harjuda.

Tagasihoidlikkus ise

Jõulud Bangkokis ei tule hästi välja. Kolossaalsed, fantaasiarikkad ja rohkelt valgustatud võlts-jõulupuud (teil troopikas polegi) ja kõlavad jõululaulud, mis hoolimata juttudest valgetest jõuludest. Kuna Buddha sünnipäev möödub läänes vaikselt, pole siin jõulude ajal vaba päeva. Seetõttu otsustan tähistada jõule Filipiinide rikkalikus roomakatoliku elus. Siin maal on kroon vahetatud mitra vastu, hermeliinmantli mantli vastu ja skepter piiskopikepi vastu.

Tema Ekstsellents piiskop sõidab Manilas ringi läikiva Mercedesega ja elab tõelises palees. Vabariigi President palub tagasihoidlikult audientsi ja piiskop võtab suurejooneliselt vastu ning on kindlalt majesteetlikul istmel. Riigipea küsib alandlikult piiskopilt vaimuliku luba paljudeks tumedateks asjadeks, mis kumbagi hullemaks ei tee. Õiguspärasus saavutatakse nii, et pühitsetud käest visatakse rahvale mõni puru saagist. Riik ja kirik on siin sulandunud patriarhaalse domineerimise ja kergeusklike inimestega Rooma rafineeritud segadusse. Siin näete paradiisi, mida renessansiaegsed paavstid silmas pidasid. Selles riigis täiustatakse sajanditepikkust roomakatoliku strateegiat.

Iga poiss unistab piloodiks või tuletõrjujaks saamisest, kuid mulle tundub kardinalimüts minu annetele sobivam. Ja mitte paavsti vihkavas Hollandis, vaid keset filipiinlasi jumaldavad lihtsad usklikud, kes kardavad põrgut ja hukatust, kui mind piisavalt ei teenindata. Siin saan uhkelt õitseda ja tseremoniaalselt silma paista ning samal ajal ühendada kiriku huvid enda omadega.

Siin on paavsti missa ajal kõik alandlikud pilgud suunatud mu ülendatud näole. Siin lasen end kullasäravas rohekas saalis sobivalt välja juhatada sajakordselt kõlaval kooril, mis kajab katedraali igas nurgas. Siin ma olen, ümbritsetuna tosinast süütu välimusega altaripoisist, järgimas risti oma suure ohvri märgina.

Siin kulgen oma teed rikkalikult kaetud lauani ja pesen maha vaeste tänuks annetatud rafineeritud toidu koos joogivalmis veinidega. Siin lamasin oma väsinud pea barokkstiilis nikerdatud baldahhiinvoodis siidlinade all, mida katab graatsiline noor nunn. Siin, nagu tavaliselt, hellitan ennast.

Ühesõnaga, kes oskab välja mõelda tagasihoidlikumat põhjust jõulude tähistamiseks minu piiskopkonnas Manilas?

- Jätkub -