Vibu ei saa alati lõdvestada: Kolmas teekond (17. osa)

John Wittenberg esitab oma reisist läbi Tai mitmeid isiklikke mõtisklusi, mis on varem avaldatud novellikogus "Vibu ei saa alati lõdvestada" (2007). See, mis Johni jaoks algas põgenemisena valust ja kurbusest, on kasvanud tähenduse otsimiseks. Budism osutus läbitavaks teeks. Tema lood ilmuvad regulaarselt Thailandblogis.

Kolmas reis: tagasi eemalolekust

Ilma igasuguse paavsti nõudmiseta maad suudelda, seadsin sammud taas Tai pinnale pärast vaevalt kaksteist tundi kestnud sündmustevaest lendu. Peaaegu sama kaua kui autosõit Šveitsi. Vaevalt kaks päeva varem avati uus lennujaam, mis kandis ülimalt ligipääsetavat nime SUVARNBHUMI (jõukuse maa). Idee kuningalt.

Hiiglaslik kompleks, mille suurus on tohutu, kuid tualetti peaaegu ei leia. Kui immigratsioon on läbitud, jäävad alles vaid klaustrofoobilised koridorid, millest tuleb läbi võidelda. Lahendus oleks ballisaali kolimine. Aga miski ei saa mu tuju häirida. Olen tagasi Tais, pärast kuus kuud Hollandis lörtsimist ja higistamist.

Kümned mehed pakuvad sulle limusiini, mis on viis korda kallim kui tavaline takso. Ja see juhtus minuga vaid korra. Nii et tavalise taksoga minu korterisse, dušš ja kaks tundi und. Ma pean tõesti äratuse panema, sest vanaisa John tahab ilmselgelt oma igapäevast kaheksa tundi täis saada.

Kaks võimalust jet lagiga võitlemiseks on: kas lihtsalt võtta kohe kasutusele uus aeg ja teeselda, et nina veritseb, või teha paar lühikest ühe- kuni kahetunnist uinakut, kui magate. Valin viimase, mitte ainult sellepärast, et mulle meeldivad vahepealsed uinakud.

Ja siis minge õue, jalutage kioskite vahel, sööge maitsvat einet, nuusutage lõhnu ja tundke end taas soojas vannis. Internetipoe omanik hellitab oma ikka veel rähmast, ülesöönud koera, kaunid toatüdrukud on ikka vaimustuses mind taasnägemisest, mopeedipoisid ootavad endiselt oma kliente ja veedavad koos nii mõnusalt aega, et vaikselt loodavad, et ükski klient ei hakka. tule.. Supermarketite tüdrukud tervitavad mind taas üksmeelselt “Sawadee Ka” sulava naeratusega. Kas ma olen kuus kuud ära olnud?

Riigipööre

Riigipöördest pole absoluutselt jälgegi. Oleks tahtnud seda kogeda, veel parem oleks olnud, kui ma mungana oleksin hommikul tankide juurest mööda kerjustuurile läinud, et anda sõduritele võimalus näidata oma rahumeelset iseloomu. Keegi siin ei ole ärevil ega isegi üllatunud, et mõned kindralid on võimu võtnud.

Kuningas oli kaks päeva enne võimuhaaramist andnud intervjuu ja lasi kindralitel vanduda, et verd ei valata. Kinnitage tankide tünni külge kollane lint (kuninga värvi) ja kõik teavad, et kuningas on selle taga, seega on see hea ja läbimõeldud.

Issand, kuidas Trix veedab terve päeva oma troonil nii suure jõuga ligunenud! Taksini üdini korrumpeerunud režiim sai alati oma mandaadi, sest maarahvas peab oma teadmatuses neile loobitud puru oma häälevalikul määravaks. Olen suur terve mõistuse pooldaja, aga Tais on parem, kui patriitsiat juhib ja jätab populisti kõrvale.

Vaid mõne aastaga nullist saada peaministriks Tai üheks rikkamaks meheks on positsioon, mida soovin vaid endale. Täpselt nagu Taksin, muide, soovin ka mina kõikidele oma sõpradele ilusaid postitusi. Võite kihla vedada, et kõik mu sõbrad saavad rikkaliku tasu. Ja loomulikult saab minu emast "maa ema".

Taksin lakub nüüd Londonis oma haavu. Äsja määrati ametisse uus peaminister, tõeliselt aus kindral (siin aimugi): Surayd. Endine kaitseväe staabiülem. Pärast ennetähtaegset pensionile jäämist rahulolematuse tõttu korrumpeerunud peaministriga oli ta mõnda aega munk ja siis saab siin suure numbri teha. Oluliseks ülesandeks saab olema näidata maailmale, et riigipööre oli tõesti vajalik vanast peaministrist vabanemiseks. Siin Tais teavad kõik juba.See on nende poolt ebaviisakas, et nad ei oota paar päeva, kuni ma Taisse jõuan. Oleksin tahtnud seda kogeda.

Õhtul ööturule. Jalutage kioskitest mööda Rolexi, Louis Vuittoni, Hermesese, Cartiersiga. Minu arvates on vaeste inimeste jaoks kallite kaubamärkide kättesaadavus tõeline demokraatia!

Kaks printsessi ooperis

Natuke James Bond rendib sviidi ja laseb šampanjakorgidel roosikroonlehtedega ümbritsetud avaras vannis vedeleda, kui tal on kohting kauni tailasega, aga see idioot korraldab pileteid Itaalia ooperisse.

Tema esimene. Seal on ka kuninga õde ja see tähendab palju. Tänavad on suletud, teda saadab kümmekond autot ja hoone on hermeetiliselt suletud, et ta saaks väljas punasel vaibal täielikus üksinduses kõndida. Meil on siis kõik võimalused tema eest seista ja kuulda kahte laulu, ühte tema vennale ja teist temale. Pärast kerget kummardust võib ooper lõpuks alata.

Teise ja kolmanda rõdu puhastamine on veidi kulukas, sest protokolli järgi ei tohi keegi nende kohal seista. Hollandi moodi on leitud kompromiss, jättes vabaks vaid teise ja kolmanda rõdu esimese rea. Te ei usu seda, aga isegi üle tee olevad jalakäijate sillad saavad puhtaks, kui kuningas autoga nende alt läbi kihutab.

Valge pahandaja nägi oma võimalust saada parem koht esireas. Tal vedas, et printsess istus otse tema all, muidu oleks see lèse-majesté olnud piisav põhjus ta teiselt rõdult välja visata.

Pärast etenduse lõppu lukustatakse kõik uksed, veel kaks hümni, poogna ja siis komistab kuninglik seltskond täielikus üksinduses õue. Üle viieteistkümne minuti pärast lastakse meid, punaverelisi, õue.

Mu kaunis Tai tüdruk sulges varsti pärast esimesi itaaliakeelseid helisid silmad ja asetas oma õrna pea mu laiale õlale. Tundsin tema rahulikku hingeõhku oma pehmendavate põskede vastas kogu ooperi vältel, nagu magusat tuuleiili. 007 võib rahule jääda, sest sellega ei suuda võistelda isegi kaunilt lauldud Puccini!

Suur palee

18. sajandi lõpus, kui Siiami vana pealinn Ayutthaya langes birmalaste (keda seetõttu peetakse tänaseni sakslasteks) saagiks, langes samal ajal lupjunud vana dünastia. Kaval kindral kroonis end Rama I-ks, kellest sai Tai William of Orange. Rootsi kuninglik perekond on samal perioodil trooni külge klammerdunud samamoodi ja mõlemad praegused kuningad on suured sõbrad. Aga ma kaldun kõrvale.

Ühel rahutul ööl Chiang Mais tabas välk stuupa (valge või kuldne kitsenev säilmete hoidla), mis paljastas seitsmekümne viie sentimeetrise nefriit-Buddha kuju. Rohkem kui sada aastat hiljem pukseeris armee selle Laosest sõjasaagiks ja Rama I tõi oma uude pealinna Bangkoki võidukalt õige omaniku sihikindla ilmega. Iga kuningriik, kes seda valdab, saab õnne (kui nad saavad end vähemalt kaitsta). Nii ilusal kujul peaks olema korralik katus pea kohal ja uus kuningas paigutas selle isiklikult (valgest) elevandist ilusasse templisse.

Päris paljud kuningad ehitasid selle ümber kauneid hooneid ja lõid võib-olla arhitektuuriliselt kaunima koha Tais: Wat Phra Kaeo (www.palaces.thai.net). Iga kuningas ehitas oma eelkäija tuhale ilusa stuupa või kauni hoone, lootes, et tema järeltulija järgib sama altruistlikku austust. Ja nii sündiski Bangkoki Versaille.

Olen väga huvitatud hoonest, kust kohtuliikmena saab laenata igasuguseid asju, kuni auastmele vastava urnini välja, aga ma olen selle maailma jaoks liiga väike. Buddha tempel on ligipääsetav, valmistatud smaragdist, nagu eespool mainitud, jadeist. Kahtlemata kõige muljetavaldavam koht siin ja suurim pühamu Tais. Kuju seisab üheteistmeetrisel altaril ja sellele antakse kolm korda aastas erinev välimus (ja mitte peaaegu iga päev nagu Manneke Pis). Kuumahooajal (aprill-juuni) kuldne briljantidega tuunika, märjal hooajal (juuli-oktoober) kuldne siniste täppidega.

Ja külmal aastaajal (varblased kukuvad siin katuselt aastaringselt) kullast glasuuriga jope koos safranivärvi lisarätiga kargete Siberi tuulte vastu. Kuningas vahetas selle jope suure tseremooniaga, kuid on nüüd vana ja poeg teeb nüüd seda tööd.

Altar on rikkalikult kaunistatud kullast kaunistustega ning mütoloogiliste eestkostjate ja muude kõrgeima võimu sümbolitega. Välisseinad on kaunistatud sädeleva kulla ja värvilise klaasiga ning neid ümbritsevad sada kaksteist kaunist garoedat (minu lemmikkujud), mis hoiavad madu, sest muidu neelaks madu vee alla.

Algselt oli see tempel ette nähtud põua ajal usklike peale sadama. Kuningas käis siin nädala jooksul regulaarselt vannis, samal ajal kui mungad laulsid pidevalt vihmapiiska. Kuninga jaoks oli igav nädal, sest ta ei tohtinud oma naistega vannis käia. Loogiliselt muidugi, sest nagu me kõik teame, viskavad naised vannis alati mutrivõtmesse, kui peaksime keskenduma riigiasjadele, näiteks vihmale.

Praegune kuningas on sellest rituaalist loobunud ja laseb nüüd lennukist vihma tekitamiseks välja teatud aineid, mida meil on nüüd liiga palju. Igatahes puutud templisse sisenedes kohe hingeldades kokku tailaste vaga suhtumisega.

Seal on pingevaba, kuid pühendunud õhkkond. Siin maa peal leiab koha vähemalt sada inimest. Isegi loomulikult lärmakaid hollandlasi puudutab see rahulikkus ja see tähendab midagi! Otsin veidi kummardatud peaga kohta (austusest Buddha, aga kindlasti ka ümbritsevate inimeste vastu) ja põlvitan kolm korda, kasutades lainet oma otsaesisel ja puudutades käsivartega maad.

Siis olen hetkeks enda sees vaikne. Avaldan sügavat tänu, et minu ema õnneks edasist arstiabi ei vaja, soovin teistele palju õnne ja tervist ning soovin olla avatud Buddha õpetustele enda jaoks. Seejärel istun mugavalt maha ja asetan jalatallad tahapoole. Vaatan nüüd ringi ja naeratan. See kõik on nii barokkselt kaunistatud, isegi lausa lapsik. See on nagu Johni lapse joonistus, täis rõõmsaid kaunistusi, sest on vanaema sünnipäev.

Ja siis vaatan väikest smaragdist Buddha kuju oma terava Ayutthaya krooniga. Ma langen kergelt filosoofilisse transsi. Ja ma tunnen end budismi valitud tee üle hästi. Ma mõtlen äkki piiblimajale Scheveningeni puiesteel. Kunagi seisin otse selle ees, et müüa jäätiseid (pühapäeviti, nädala kõige aktiivsemal päeval puiestee jaoks, olid need suletud). Ukse külge oli kinnitatud plakat, mis kujutas inimesi, kes kõnnivad kahte rada, halba ja head. Õigel teel oli kirikus käimine, aga ka naise ja lapsega jalutuskäik pargis või kodus kaminasimsi ees limonaadi joomine, kõvasti tööd tehes ja pühapäevast puhkust austades.

Halval teel oli lihtne järgida hävingu rada: teatrikülastused, flirt, tantsimine ja joomine. On ütlematagi selge, et pärast elukestvat õndsat tukatamist ja joomist peab see tee lõpuks lõppema kellegi jaoks igavesti põleva põrguga. Samal ajal kui teisel teel olid taevaväravad pärani lahti.

Nii et Peetri värav oli minu ees teismelisena suletud (kahjuks mitte sellepärast, et olin purjus), sest ma töötasin pühapäeviti. Budism seda valikut ei tee. See annab juhiseid kaastunde näitamiseks, rõõmsameelseks mõtlemiseks, elu nautimiseks ja kesktee kõndimiseks.

Minu kõrval istuvad templis kaks last. Ilusad mustad silmad. Mu käed olid väga vagaselt kokku pandud, täpselt nagu lapsepõlves kirikus. Ja nende armastavad vanemad istuvad nende selja taga ja naeratavad mulle, sest ma ilmselt vaatan nende lapsi sellise kiindumusega. Kaks kaitseinglit kahele väikesele inimesele, kes ootavad tulevikku maailmas, mis on täis kannatusi, kuid samal ajal täis rõõmu, kui teate, et teid ümbritseb kaastunne, mis võidab kõik raskused. Kaastunne, mis annab armastust kaasinimestele ilma eeltingimusteta ja midagi vastu ootamata.

Võib-olla on see õnneliku eksistentsi tuum.

Jätkub….