ASEANi majandusühenduse unistuse ja teo vahel

31. detsembril 2015 kehtima hakkav ASEANi majandusühendus on kaugemal kui kunagi varem. See unistus põrkub karmi reaalsusega. Küsimus on selles, kui tõsiselt suhtuvad osalevad riigid ühise eesmärgi saavutamisse, kirjutab Nithi Kaveevivitchai Aasia fookus manus Bangkoki post.

Paljud majandusteadlased, akadeemikud ja diplomaadid on aastaid kahelnud, kas nii mitmekesine kümnest riigist koosnev grupp on valmis moodustama majandusliitu.

Tõepoolest mitmekesine, sest sisemajanduse kogutoodang (SKT) elaniku kohta on maailma ühes rikkamas riigis Singapuris 43.929 715 USA dollarit ja ühes vaeseimas riigis Myanmaris 1 dollarit. Kõrgeima ja madalaima SKT suhe on ASEanis 61:1 ja Euroopa Liidus 8:XNUMX.

Peamised takistused teel AEC poole on poliitiliste ambitsioonide mittevastavus, võimaluste puudumine ja sageli ka poliitilise tahte puudumine mõnes liikmesriigis, analüüsitakse CIMB Asean Research Institute (CARI) värskes raportis.

"Piitiline rõhuasetus piirkonnasisesele kaubandusele ei vasta majanduslikule tegelikkusele," ütles CARI raporti peamine autor Jörn Dosch. Kui vaadata praegust praktikat, siis torkab silma, et alates 2003. aastast ei ole ASEANi-sisene kaubavahetus peaaegu kasvanud ning alates 1998. aastast vaid 4,4 protsenti. See jääb umbes 25 protsendini ASEani kogu kauplemismahust.

Märkimisväärne on see, et ASEanis kehtivaid vabakaubandussätteid ei kasutata peaaegu üldse ning 46 protsenti CARI küsitletud ettevõtetest väidab, et nad ei kavatse seda tulevikus teha. See on murettekitav, sest 99 protsenti kaubavoogudest ASEani kuue suurema majanduse vahel on tollimaksuvabad. Pealegi takistab konkurents vabakaubandust. Paljud piirkonna riigid toodavad samu tooteid, seega ei ole nad definitsiooni järgi piiride avamisest huvitatud.

Suured ettevõtted vaatavad USA-le, EL-ile ja Hiinale

Kuid on rohkemgi: umbes 95–98 protsenti kõigist ASEANi turul olevatest ettevõtetest on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Enamikul on vähe huvi ja võimalust oma tiivad üle piiride sirutada. Piirkonna suurettevõtted seevastu on väljapoole suunatud. Nad keskenduvad ja võistlevad üksteisega juurdepääsu pärast USA-sse, ELi ja Hiinasse.

Kas heledaid kohti pole? Jah, piirkonnasisesed investeeringud on viimastel aastatel kasvanud. Ilmselt meeldib ASEANi riikidele oma naaberriikidesse investeerida.

Jörn Doschi järeldus: „Arvestades praegust olukorda ja liikmesriikide vahel riiklikul tasandil valitsevat vastuseisu, on ebatõenäoline, et kõiki eesmärke on võimalik saavutada. AEC 2015 on protsess, mitte lõpp-punkt.

(Allikas: Asia Focus, Bangkok Post, 15. juuli 2013)