Maria Bergi nädal

Pere kutsus mind mitmeks päevaks Tai lõunaosasse sõitma. Minu äraoleku päevadel on naabrid pakkunud loomi toita.

Esmaspäev

Ostis seitsmeks päevaks loomadele süüa ja toimetas naabritele. Isegi kui me läheme ainult kuueks päevaks, arvestage seitsme päevaga, et olla kindel, kunagi ei tea.

Teisipäev

Kell 19 lahkusime mu poja majast Kamphaen Saenis. Sõitsime Hua Hini, hotelli, kuhu oleme juba aastaid tulnud. Hotellis on remont, aga oleme teretulnud. Saime korteri. Kaks magamistuba, elutuba ja vannituba. Kõik väga väikesed, mitte nagu ma nende teistes tubades olin harjunud.

Kell 6 hommikul olid kõik ärkvel ja läksime mere äärde. See soe vesi on imeline. Mõõn hakkas madalaks minema. Ranna lähedal vees ujus palju väikseid kalu ning rannas oli palju ilusaid karpe ja surnud meritähti. Tagasi hotelli duši alla, kuskile sööma ja kell 10 läks pagas ja sasipundar tagasi autosse, edasi lõuna poole.

Kolmapäev

Jõuame Ban Kruti, kalurikülla, kus on palju põlde, mille puitlaudade kohale on kala kuivatamiseks sirutatud sinised võrgud. Lõputu rand, kus siin-seal on vähe inimesi; et selline asi on veel olemas. Saime siin kõike rentida, enamus maju olid liiga väikesed ja liiga kallid. Lõpuks leidsime kaks tuba, taskukohased ja rand oli kohe üle tee.

Kell oli 17, kogu pere oli meres ja ujus kuni pimeduseni. Siin puhus mõnus tuul ja vähem soe kui meie elukohas, mis oli tõesti mõnus. Kell 30 sõitis natuke tagasi, seal oli paar restorani. Maitsvad kalaroad. Tagasi tubadesse, dušš ja kõik voodisse.

Tagasi mere äärde läksime kell 6 hommikul, ujusime kella 8-ni, siis läksime turule, kus sõime maitsvat riisisuppi. Söömise ajal istusid minu kõrvale kaks armsat keskmise suurusega liivakarva koera. Neil oli hea hommik, lapsed ei söönud oma toitu, andsid ülejäägid koertele. Ühe poe lähedal oli väga ilus siniste silmadega kass.

Neljapäev

Otsustatakse sõita edasi lõuna poole. Asume maanteel, mis kulgeb paralleelselt peateega. Aeg-ajalt auto, palju ilusaid maju ja palju puid. Kummipuud, ananass ja kookospähkel.

Tung Vualen on järgmine koht, mida külastame. Siin saame üürida kahekorruselise maja. Jällegi bangalo pargis, kus tuleb vaid üle tänava minna ja oledki rannas. Ka siin pole palju inimesi. Siin on meres kaks suurt ja üks väike kalapaat. Kell on peaaegu 17, kogu sasipundar on vees ja kõik saavad millestki nõelata, oleme kõik punnides kaetud. Hommikul kell 6 läheme jälle ujuma, kõik ei näe kõigi nende punnide pärast hea välja ja sügeleb jubedalt.

Reede

Chumphonist põikame teisele poole Taid ja jõuame Ranongi linna. Sõidame veelgi allapoole. Tee ääres on silt Juga. Me tahaksime seda näha. Pöörame vasakule teele, kaks sõidurada, poole tunni pärast muutub see üheks sõidureaks, veel viieteistkümne minuti pärast muutub see laiaks kõnnirajaks ja veel kümne minuti pärast saab seal vaevu autoga sõita.

Me saame välja. Viimase maja ees, mida näeme, istub üks vana naine ja kuivatab pipart. Mu tütremees küsib: kas me läheme kose juurde? Vastus on: Jah, kui jätkate kõndimist umbes kolm tundi, jõuate kose juurde. See oli naeruväärne!

Tagasi suurele teele ja peatus järgmises külas suhkruveega pannkooke söömas.

Sõidame läbi Laem Soni rahvuspargi. Mere lähedalt leiame väga ilusa koha kenade majadega: Wasanari kuurort. Meie üllatuseks on omanik hollandlane Boudewijn Boers. Väärt soovitust. Anname üürile kaks maja kõrvuti. Seal on ka restoran, kus sööme maitsvalt, kõik lähevad varakult magama, pojaga vestleme õlut nautides pikalt omanikuga. Alati tore kohtuda kaasmaalasega. Boudewijn Boers on siin olnud 20 aastat ja on kogenud ka kõiki tsunami õudusi.

Hommikuti mere ääres leiame suures koguses erilisemaid karpe, mis kõik koju kaasa võtame. Saabub suur kari vesipühvleid ja suundub mere poole. Pärast väga rikkalikku hommikusööki Boudewijn Boersis jätame hüvasti ja jätkame lõuna poole.

Laupäev

Tütre soovil sõidame Krabile, ta tahaks seda seal näha. Krabisse jõudes tekib mul täielik õhupuudus. Omamoodi turismitehas. Ma vihkan seda, aga hoia suu kinni. Leiame hotelli. Minu tuba on korras, hommikul räägitakse, et teiste tubades oli kõik üsna katki.

Pühapäev

Põikame uuesti teisele poole ja satume Krabi lähedal väikeses külakeses kokku miniseaga koos kolme põrsaga, kes niisama tänaval ringi uitavad. Sõidame Surat Thani ja sealt edasi, kuni jõuame laste soovil tagasi Ban Kruti. Siit leiame koha, mida me esimest korda ei näinud: Palm Hut Beach Resort.

Tai vanem paar. Mees on arhitekt ja seda on näha kõiges, mis on ehitatud. Üks hoone on veelgi erilisem kui teine. Nad ütlevad, et tahavad lõpetada, saavad liiga vanaks, aga nende lapsed ei taha võimust võtta. Jääme siia järgmise hommikuni ja siis peame tagasi koju minema.

Esmaspäev

Sööme jälle midagi Ban Kruti turul ja alustame teekonda tagasi kodu poole, nüüd mööda peateed lõunast. Teepeal peatus midagi süüa ja kell 15 oleme tagasi poja juures. Kõik laaditakse maha ja siis viiakse mind koju. Loomad näevad head välja ja kutsikas Kwibus tuleb minu juurde üsna rahulikult, nagu oleks see maailma kõige normaalsem asi, et ma nii kaua ära olen olnud.

Tõin lõunamaalt naabritele maiuseid, tänutäheks loomade eest hoolitsemise eest. Tore on jälle kodus olla.

Kuus Maria päevikut ilmusid varem Thailandblogis.