Gringo nädal

Kui kolisin alaliselt Taisse – umbes 11 aastat tagasi –, kirjutasin Hollandisse pikki uudiskirju, sest seal oli nii palju uut, lõbusat ja põnevat öelda. Hiljem postitasin mõned neist uudiskirjadest ka siia blogisse. Uudiste hulk muutub aastatega vähemaks või vähemalt vähem suurejooneliseks, paljud asjad on muutunud lihtsalt igapäevaseks rutiiniks. Ikka muidugi lõbus ja paeluv, aga sageli mitte midagi, mida looks muuta. Ometi juhtub peaaegu iga päev tähelepanuväärseid asju. See oli minu viimane nädal.

Pühapäev: venelased turniiril

Arvan, et kõik, kes blogi jälgivad, teavad, et külastan regulaarselt Megabreak piljardisaali ja aitan seal iganädalasi turniire korraldada. Ka sel pühapäeval registreerus 40 mängijat 18 erinevast riigist. Märkimisväärne oli seekord see, et meil oli 3 venelasest osalejat ja see oli esimene. Me teadsime kõiki kolme, Maximit, Dimitryt ja Olegit, kuid nad polnud kunagi turniiril koos mänginud.

Sellest sai muidugi alguse meie "chit chat", et nüüd, kui Pattaya on venelaste poolt üle ujutatud, vallutavad aeglaselt, kuid kindlalt ka Megabreak venelased. Soovitasime juhtkonnal mõelda vene plakatite, hinnakirjade jms peale, aga vastuseks oli põhjalik “fu”. Ükski venelane, kes on väga hästi käituv ja päris kena poiss, ei saanud nagunii ühtegi auhinda.

Esmaspäev: kaasaegne rituaal

Esmaspäev oli vaikne päev, tegin sisseoste, jalutasin pärastlõunal pika tee ja õhtul sõime Patricki Belgia restoranis õhtust. Seekord langes valik taas minu lemmikutele slip-taldadele. Vahepeal olid ka teised lauad hõivatud. Ühe juurde seadsid end sisse kaks noort (umbes 25-aastast) Belgia meest. Sel ajal kui ma veel oma sööki nautisin – sigariga – serveeriti nende tellimust. Mäletan minevikust, ka meie kodus, komme, et enne söömist panime käed kokku, sulgesime silmad ja pomisesime sõnu: Issand, õnnista neid toite.

Mõtlesin sellele, kui nägin kahte poissi tänapäevast rituaali sooritamas. Nende taldrik pandi neile ette ja nagu vihjeks võtsid mõlemad nutitelefonid taskust välja ja tegid peaaegu kohe oma roast välkfoto. Seejärel vahetasid nad korraks kohti, et ka teise rooga pildistada. Mida sellise fotoga teha? "Jaga" Facebookis ehk?

Teisipäev: Fon esitas väljakutse

Fon on 23-aastane kaunis Tai neiu, keda tean juba mitu aastat kui head piljardimängijat Megabreakis. Tal on natuke püsimatu iseloom, mõnikord rõõmsameelne ja itsitav ning siis natuke masendunud suure suuga. Kõik ei hinda viimast, aga mulle meeldib selline julge ja kena tüdruk, kes ei pane oma suud valesse kohta.

Me meeldime teineteisele - ilma igasuguste varjatud motiivideta, lisan vaid, sest tal on juba ammu "poiss" üks ameerika poiss. Algusaastatel suutsin teda veel võita, kuid ta parandas end nii palju, et enamikul juhtudel jäin ma kaotajaks. Me tegelikult mängime üksteise vastu ainult siis, kui see on turniiri loosimises kokku lepitud.

Seekord esitasin talle väljakutse taas üksteise vastu mängida. Mängisime 9 palli ja matši võitis see, kes võitis esimesena 10 raami. Kuna ta on minust palju parem, sain esimesed neli kaadrit kingituseks, nii et 6 on veel minna. Ta võitis esimesed neli kergelt, ei andnud mulle mingit võimalust.

Siis astus sisse tema "poiss-sõbra" sõber, Ameerika puhkaja. Fon tervitas teda, ajas juttu ja siis oli keskendumine läbi. Ta kuhjas viga vea järel ja ma lõpetasin matši kenasti, võites 10:6! Tegelikult on ta sageli valus luuser, huuled punnis ja vihane nägu, kuid seekord võttis ta seda sportlikult!

Kolmapäev: hambaarst

Ahjaa, järjekordne päev, mis algas dramaatiliselt, või vähemalt nii ma sellest arvan. Kontrolli ja hambakivi eemaldamise aeg on tehtud ja ootan kannatlikult kuupäeva. See tähendab, et mul oli varem kohtumine kokku lepitud, aga ma lihtsalt nihutasin selle nädala võrra. Päev, mil ma uue aja kokku leppisin, tundsin kergendust, hambaarsti polnud, aga hei, see tuli teha, eks?

Nii et täna läksin hirmu ja värinaga hambaarsti juurde kuuekuulisele kontrollile. Närvid jooksevad kurgust läbi, kui toolil istet võtan ja pärast seda, kui ta mulle rahustavalt käele patsutab, hakkab hambaarst mu suus tuhnima. Muidugi pole midagi hullu, nagu tavaliselt, ja pealegi ei pannud sa peaaegu tähele, et ta hambakivi ära lõikas ja pruunid (sigari)jäägid eemaldas. Kui olen maksnud ja hüvasti jätnud, istun vaikselt mootorratta selga, juubeldades, see päev ei saa viltu minna!

Neljapäev: pubi roomamine

Inglasest sõber Chris on oma puhkuse lõpetanud, käes on tema viimane õhtu ja nii(?!) tuleb seda tähistada. Alustame kuuekesi pikka pubikroolimist läbi Pattaya. Alustame Atlandi baarist aadressil Soi 3, kena koht toredate daamide ja hea muusikaga. Tüdrukutega on okei veidi flirtida ja kui teed selgeks, et sul on Tai elukaaslane ja elad siin, siis on tihtipeale lihtsalt mõnus seltskond.

Siis Drinking Streetile veel mõned joogid ja siis Soi 8, kus teisel sõbral Terryl on baar või tegelikult on seal kolm ühendatud. Hea muusika ühelt Filipiinide bändilt, muidugi igavesed lood Pattaya Top 10-st (Rhinestone kauboi, Roses are red, My Way, sa tead neid), aga regulaarselt esitatakse ka Gangnami stiilis lugu.

Olles nüüdseks üsna vähe alkoholi tarbinud, annan selle gangnami stiilis tantsu demonstratsiooni – kell on praegu umbes kaks öösel. Üldine lõbusus, bis, bis! Järgmisel õhtul pean Megabreakis jälle triki tegema, aga olen kaine ja loomulikult keeldun. Siis kutsun päeva ja sõidan mootorrattataksoga koju, teised jätkavad teekonda Walking Streeti poole varahommikuni. Tere Chris, järgmise korrani!

Reede: Pattayas tihe liiklus

Täna tegin taas pika jalutuskäigu. Seekord võtan marsruudi Pattaya põhjaosast Sukhumvit Roadi ja Pattaya Southi kaudu, tagasi Second Roadile ja siis Pattaya Northi kaudu koju. Nii et selline ristkülik, mille pikkus on minu hinnangul 10–11 kilomeetrit. Märkan, et liiklus on väga tihe. Pattaya peatänavatel jalutuskäikudel ma sageli teen (turisti)busside loendamist. Neid on päris palju, sest neid turiste veetakse siit iga päev siia. Tavaliselt tuleb ükshaaval umbes 80 või 90 bussi, aga täna on mul absoluutne rekord. Lugesin näidatud marsruudil kokku 309 bussi! Bussid, mida näen sagedamini, sest need sõidavad ainult kohapeal, liinibussid Bangkoki jne, koolibussid, aga seekord palju turistibusse, mujalt, Pattayat külastamas.

Ilmselt on luksusbussidest üleriigiline defitsiit, sest nägin tavatult palju liinibusse teistest piirkondadest. Bussid, mis tavaliselt sõidavad Bangkokist nt Roi-Eti, Mukdahani, Laksi, Chiang Raisse, Uttaraditi, Sisaketi, Khon Kaeni, Lampooni jne, kasutati paljude turistide toomiseks Pattayasse ja Pattaya ja selle ümbruse paljude vaatamisväärsuste juurde. Ma arvan, et öisest Walking Streetist ei leia palju neid turiste.

Reede õhtu: õhtusöök Louis's

Teine ajaveebi kirjutaja Joseph Jongen oli Pattayas ja avastas selle kena restorani Louis Nakluas Soi 31. Nii me kolmekesi, Joseph, kaasblogirüütli Hans Geleijnse ja mina läksime sinna sööma, juttu ajama ja naerma. Toit oli enam kui suurepärane, naersime üksteise juttude üle ja leidsime pea kõikidele (maailma)probleemidele hea lahenduse. Muidugi palju jooke ja veerand kaheteistkümne ajal palus selle pererestorani omanik lahkelt viimaste külalistena "lahkuda". Tema ema, naine ja lapsed olid juba autos, et koju tagasi pöörduda. Suurepärane õhtu!

Laupäev: Burapa rattanädal

Poeg Lukiniga Silverlake’i, et vaadata mastaapse Burapa rattanädala vaatemängu. Hiiglaslikul ja kaldus platsil kümned stendid kõikidest mootorrattamarkidest ja nendega seonduvast ning, nagu ma algselt arvasin, koguni 2000 mootorratast. Igasugused kaubamärgid, igasugused mudelid, üks kummalisem kui teine ​​ja üks lärmakam kui teine.

Kell neli korraldati sealkandis mitmesaja harrastaja ringreis - Pattayale oli sealse rahvahulga tõttu võimatu - ja algus oli ilus vaatepilt. Minu hinnang 2000 mootorrattale oli naeruväärne, mu hea sõber, norralane, oli seal terve nädalavahetuse ja tema sõnul oli reedel juba üle 10.000 20.000 mootorratta ja laupäeval ta ütles, et neid pidi olema vähemalt 2013 XNUMX. Mootorratastest ei tea ma midagi, aga kindlasti on YouTube'is näiteks Bike Week XNUMX videod olemas.

Näete, need kõik on lood, mis sobivad kategooriasse "Kasutu teave", kuid mulle meeldis neid rääkida.