Maarja päevik (13. osa)

Maria Berg (72) täitis soovi: ta kolis 2012. aasta oktoobris Taisse ja ta ei kahetse midagi. Tema perekond kutsub teda ADHD vanemaks ja ta nõustub. Maria töötas loomahooldajana, üliõpilasõena, loomakiirabi juhina, daambaarmenina, tegevusjuhendajana päevahoius ja hooldajana C erakoduhoolduses. Ta ei olnud ka väga stabiilne, sest ta elas Amsterdam, Maastricht, Belgia, Den Bosch, Drenthe ja Groningen.

Vanadekodu

Edumeelsel tail oli "hea idee". Hollandis, kus ta oli olnud, nägi ta üht vanadekodu teise järel. See pidi juhtuma Kamphaeng Saenis. Ta ostis suure maatüki ja lasi sinna ehitada ilusa hoone, kuhu mahtus palju eakaid inimesi.

Piirkonnas räägiti sellest veidi naerdes. Mõte, et paneksid sinna oma vanemad või vanavanemad... mittearuteldav teema. Sinu vanemad või vanavanemad, kes olid sinu eest aastaid hoolitsenud, oli nüüd loomulikult sinu kord nende eest hoolitseda. Kui seda ei juhtuks, oleks perele kahju. Kui kellelgi polnud üldse perekonda, siis oli täiesti normaalne, et kadunud pere ülesande võtsid üle naabrid.

Hoone on seal olnud mitu aastat. Üha rohkem on ka rahvast, jah, mitte hoones, mis on tühi. Hulkuvaid koeri on aga sõiduteel aina rohkem. Päikesest väljas, inimesi pole, mida veel tahta.

Täid kordusele

Mõnus pühapäev poja juures aeda ja lindude mitmekesisust nautides. Üks on isegi taltsam kui teine. Ringi kõnnib noor hani, kellele meeldib isegi süles hoida ja paitamine on samuti teretulnud.

Pärast maitsvat lõunasööki saadetakse mind väga armsalt mu poja kabinetti. Siin on voodi, ma lähen natukeseks magama.

Ülejäänud päeva tagasi aeda. Õhtusöögi ajal ütleb mu poeg mulle, et koolis on järjekordne täide katk. Nii et ka minu lastelastel on need jälle olemas. Kui ma istun ja kuulan, saan aeglaselt aru, et mu pea on lamanud padjal, kus kõik lapsed regulaarselt lamavad.

Istun seal ja kuulan õudusega, värisedes, mõeldes, et mul võivad ka need nüüd olla. Kui äi mind koju viib, ostab ta minu palvel poest täidevastase šampooni. Kodus käin ruttu duši all ja juukseid täide vastase šampooniga. Kui juuksed on kuivad, arvan, et nädala pärast jälle, siis saan lahti.

Kallis telefon

Uue telefoni ostmine ei ole minu kui üle 70-aastase inimese jaoks kerge ülesanne. Sellel telefonil on kaks SIM-kaarti, Hollandi ja Tai. Väga tore, aga võtab natuke aega, enne kui kõigest aru saan. Aga see toimib: saan helistada, sõnumeid saata ja internetti kasutada, olen selle üle uhke.

Jah, telefon, kuskilt ei leia. Võttis terve maja lahti, vaatas kõige kummalisematest kohtadest, ei leidnud. Siis hakkate tõesti oma terves mõistuses kahtlema, kas see on juba juhtunud? Kas mul hakkab dementsus? Tavaliselt sa ei pane seda ise tähele. Vaatan välja ja ohkan.

Järsku näen, et koer Kwibus, miski suus, raputab pead edasi-tagasi ja jah, see oli mu kena uus telefon. Temaga väga armsalt vesteldes näitas ta mulle, millised ilusad asjad tal on. No ei olnud enam ilus, kaas oli räbaldunud ja telefon oli mitmest kohast katki ees. Nii et elu selles ei jäänud.

Avasin telefoni, õnneks SIM-kaardid olid vigastamata. Telefon ei olnud nii kallis, aga kuna pean nüüd uue ostma, teeb see kõik kokku kalli nalja.

Koletis

Ülikoolist veidi eemal on sealsete talude taga sood. Siin elab tohutu loom, nad kutsuvad teda sisalikuks, ma arvan, et see on sisalik.

Mitmed talud on oma maa ümber asetanud aia, mille ülaosas on väljapoole kaarduv sektsioon. Mitte murdvaraste, vaid tohutute "sisalike" jaoks, kes armastavad väikseid kariloomi. Ma teadsin lugusid selle kohta, ma lihtsalt polnud kunagi varem näinud.

Sõitsime mu poja autoga tema maja poole. Järsku ületas tee midagi tohutut. Õnneks me teda ei löönud, see poleks olnud lõbus ei sisalikule ega ka meile. Ta oli vähemalt kolm meetrit pikk, mis oli väike šokk.

Kahjuks, kui mind mõne tunni pärast koju viiakse, on ta tee ääres surnud. Me tuleme välja, ma tahaks teda lähedalt näha. Nüüd olen selline, kes kannab alati sentimeetrit, mõõdame ära, see on 290 cm. Peaaegu õige. Küsimus jääb: kas see on sisalik või monitorsisalik, seda ei tea keegi.

Kool

Kool asub maatee ääres, Kamphaeng Saeni keskusest veidi väljas. Ilusad ruumid ja suur aed. Mänguvahendite ja liivakastiga ala. Söögituba on kaetud, kuid muidu avatud. Kui aeda kaugemale minna, on seal pardid ja kanad, kelle eest hoolitsevad koolilapsed.

Käes on selle aasta viimane koolipäev. Seal on suur laud, mille all on ilus jõulupuu ja kingitused. On isegi jõulumuusikat. Pärast lõunat saabub jõuluvana. Kõik need kümned suured pruunid silmad vaatavad talle ootusärevalt otsa. Iga laps saab jõuluvanalt paki. Pakid avatakse närviliselt. Kõik on rahul, puhkus võib alata, kool on suletud kuni 2. jaanuarini. Eriline kogemus, Tai lapsed jõulupeol.

Häid pühi ja tervist 2014 kõigile, kes loevad minu päevikut.
Maria

Maria päeviku 12. osa ilmus 26. novembril.

Esitatud teatis

Kas otsite sünnipäevaks ilusat kingitust või lihtsalt sellepärast? Osta Tai parimate blogi. 118-leheküljeline brošüür põnevate lugude ja ergutavate veergudega kaheksateistkümnelt blogijalt, vürtsikas viktoriin, kasulikud näpunäited turistidele ja fotod. Telli nüüd.