Jacques Kopperti päevik (4. osa): viisajooks Mae Sotis

Jacques Koppert kirjeldas varem väljaandes "De Week van", kuidas tema ja Soj lahkus Wemeldingest oma koju Ban Mae Yang Yuangis (Phrae) (25. detsember). 27. jaanuari päevikus kirjeldas ta 2012. aasta koolispordipäeva ja aastavahetust, 17. veebruaril vaatas tagasi oma maja ehitusele ning 9. märtsil rääkis nädalasest puhkusest Tais. Täna teel Mae Soti 90 päeva margile.

Kui soovite Tais viibida kauem kui 3 kuud, tuleb kasuks aastane viisa. Eelmisel aastal, kui ma selle esimest korda ostsin, mõtlesin: kena, kõik on ühe korraga korraldatud. Aga see sai juba saatkonnas selgeks. Isegi aastase viisa korral peate Taist lahkuma 90 päeva jooksul, et saada tempel, et saaksite veel 90 päeva viibida. Loogiline, eks?

Mulle ei meeldinud eelmisel aastal Mae Sai piiriületus. Sinu küljes rippuvad kerjavad lapsed ja veel tüütumad sigareti/Viagra müüjad. Mind see kaup ei huvita. Ma ei suitseta ja küsimuse peale, miks ma erektsioonitablette ei osta, võib igaüks oma vastuse välja mõelda. Soj sõnul kõlas mu “Ei on ei” nii ebasõbralik, et ta parandas mind. Sa ei tohiks vihastada nende tüütute inimeste peale, isegi mitte Myanmari Tachileikis.

1. päev: Teel piirile

Sel aastal kindlustasime mu Tais viibimise Mae Sotis. Koht, mida Põhja-Tai esmaklassiline ekspert Sjon Hauser kirjeldab kui Väike Birma Tais. Tundub, et see sobib väljasõiduks. Ja oli veel üks eesmärk. Külas Tai tuttavale, kes elab seal koos oma kahe pojaga.

Tunneme üksteist sellest ajast, kui nad veel Hollandis elasid. Kuus aastat tagasi lahkusid nad Taisse. Poisid on praegu 12- ja 13-aastased. Nad näevad välja nagu Tai poisid, kuid me saame omavahel rääkida hollandi keeles. Samuti koos ema Jaimyga. Tore oli taas näha. Käisime Vietnami restoranis söömas. Tee ise laua taga kevadrulle, need hoiavad sind üheks õhtuks hõivatud.

2. päev: piiriületus

Teisel päeval ületasime piiri. Siin on asjad rahulikumad kui Mae Sais. Hind on sama: 500 vanni ja Soj eest 20 vanni. Sõprussild on pikk, silt ütleb 420 meetrit. Teisel pool Myawaddis pole palju teha. Tipphetk oli kohv River View restoranis koos kannu teega, kõik 20 vanni jaoks. Ja Soj leidiski sobivad teksad. Seega on sul veel käegakatsutav mälestus koju kaasa võtta. Ahjaa, see kõik käis margist ja siin polnud kerjuseid ega pealetükkivaid müügimehi. Missioon täidetud, kiiresti tagasi Taisse.

Silla lähedal Tai poolel on suur kaetud turg, Rim Moei turg. Te ei tohiks sellest ilma jääda. Seal müüakse kõike peale kariloomade. Soj tabas halb hetk, kui ta nägi vääriskividest tehispuid, millest kaks oli ta ostnud Kanchanaburist ja mille hind on siin 400 bahti soodsam. Ehmatusest ostis ta kompensatsiooniks 2 ümberkäivat seelikut koos sobivate pluusidega.

Mae Soti õhkkond on eriline. Tänavapilti määravad jalgratturid. Ma pole kunagi varem Tais seda kohanud. Selle põhjuseks on birmalased, kes on siin kõikjal. Tõukerattaga sõitmine ei ole lubatud, kuna neil pole juhiluba. Nii et see on kõndimine või jalgrattasõit. Eriti ohtlikud on jalgratturid pimedal ajal.

Jalgrattavalgustid tuleb siin veel leiutada. Ma näen esi- ja tagatulesid müüva poe jaoks palju. Hea kampaania, ametnik tänavanurgal kontrollimas ja kohe kõik siin sõidavad rattaga tuledega. Vähemalt näete neid siis, kui nad jalgrattaga valel pool teed sõidavad.

Meie nimekirjas olid ka templid. Pärastlõunal otsin Wat Don Kaeot Mae Ramatist, Mae Sotist põhja pool. Turistisildi kohtab vaid korra, millel on ingliskeelne templi nimi. Lisaks ainult Tai sildid, ilma minu Tai giidita oleks olnud raske otsida.

Templis on valgest marmorist Buddha kuju, mis pärineb Myanmarist. Sellised marmorist Buddha kujud on ilmselt haruldased. Igal juhul on see haruldus meil fotol.

3. päev: mäe otsas asuvasse metsatemplisse

Kolmas päev piirkonna teise eripära otsimisel. Wat Phra That Doi Din Kiu, Myanmari piiri lähedal. Sinna jõudmiseks tuleb teel läbida sõjaväe kontrollpunkt. Selgus, et me ei ole riigile ohuks ja saime jätkata. Templit kirjeldatakse kui mäe otsas asuvat metsatemplit: suur küngas, palju metsa ja väike tempel. Ainult Chedi on eriline. See seisab kullaks maalitud tohutu kivitüki tipus, balansseerides mäekalju serval. Et näha, et tuleb ronida üle 100 meetri. Oleksime võinud Buddha jälgede juurde ronida, kuid pidasime kiusatusele vastu. Buddha ei süüdista meid.

4. päev: Bhumiboli tamm, palju vett

Neljas päev oli ärasõidupäev. J2 hotellis oli veel üks üllatus. Kas me tahtsime maksta 750 vanni. Saabudes olime broneerinud kolm ööd ja maksnud 1500 vanni. See tundus soodne. Aga selgus, et kaheks ööks. Arusaamatus võib juhtuda, kui kõik töötajad on Myanmarist.

Tagasiteel peatusime suurel juur-, puuvilja- ja ürditurul maantee 12 ääres Taki poole. Kõik tarnivad piirkonna mägihõimud. Seejärel sõitsime täispakitud juurviljakäruga edasi.

Takist põhja pool asuva Bhumiboli tammi juurde. Tasub külastada. On tunne, nagu sõidaksid puhkekeskusesse. Ilus park, muljetavaldav tamm ja palju vett. Siit saate purjetada Chiang Maisse. Siin peetakse igal aastal maastikurattavõistlusi. Ma ei osale selles, kuid ostsin mõned T-särgid, millel olid maastikurattad peal. Annab kandmisel sportliku tunde.

Ohutu kodus

Jõudsime tervelt koju, vaatamata idiootidele, kes pimedates kurvides meist möödasõitu nõudsid või valel pool teed otse meile vastu kihutasid. Säilitage külm pea ja proovige alati luua distantsi enda ja selle idioodi vahel. Nii oleme siiani hakkama saanud.

Nägime kõrvalt lebamas neid, kes ei jõudnud. Kolm selle reisi jooksul. Kõige süütum oli külili lamav veok, mis oli oma kruusakoorma üle tee laiali laotanud. Meil lasti aeglaselt üle kruusahunnikute teed jätkata.

Liiklusohutusele mõtlemine ei käi Tai liiklejate pähe. Kuid seda ei tee ka Tai maanteeametid ja liiklusjärelevalveametnikud. Sealt peaks algama lähenemine liiklusohutusele. Miks ma sellest nii vähe loen?