Maria Bergi päevik (7. osa)

Maria Berg (72) täitis soovi: ta kolis 2012. aasta oktoobris Taisse ja ta ei kahetse midagi. Tema perekond kutsub teda ADHD vanemaks ja ta nõustub. Maria töötas loomahooldajana, üliõpilasõena, loomakiirabi juhina, daambaarmenina, tegevusjuhendajana päevahoius ja hooldajana C erakoduhoolduses. Ta ei olnud ka väga stabiilne, sest ta elas Amsterdam, Maastricht, Belgia, Den Bosch, Drenthe ja Groningen.

Jälle kodus

Muru on muutunud nendel päevadel millekski pruuniks, kui olen Tai lõunaosas ära olnud. Inimeste sõnul, kes peaks teadma, pean lihtsalt jätkama pritsimist ja see kasvab uuesti. Ma ei kujuta seda ette, aga tehke seda iga päev hästi. Taimed on endiselt mõistlikus seisukorras ja minu anum veetaimega saab sellega veel hakkama. Kõik aknad on jälle lahti, siin pole konditsioneeri, ainult ventilaator ja sellest tõesti piisab jahtumiseks.

Rannast leitud karbid on pestud ja kuivavad laua peal, päris ilusaid on. Osa läheb Hollandisse minnes kaasa, rõõmustan sellega sõpra. Naljakas on see, et kui ma Taisse lähen, on mul kohver täis Hollandi asju ja kui ma Hollandisse lähen, siis on mul kohver täis asju Taist.

Teine loom

Viimasel ajal käib mu koju söömas üks ilus punane kassipoeg, kas daam või härra, ma ei tea. Panen vee ja toidu aialauale, et koerad ligi ei saaks, koeri väga ei karda, jookseb minu eest ära.

Õuekoer Berta muutub tasapisi õuekoeraks. Nüüd sööb ta aias ja viimane asi on oma kutsikas Kwibusega mööda maja ringi joosta. Mõne aja pärast lamavad nad koos murul (mis sellest järele jääb) ja hingeldavad. Mul on hea meel seda näha. Võib-olla ühel päeval julgeb ta majja siseneda.

Ma olen armunud!

Jah, ma olen armunud, ei, mitte mehesse, ma olen armunud neljarattalisse. Külakeskusest avastasin poe, kus müüakse neljarattalist. Läksin vaatama ja armusin kohe. Sellisel väga lahedal nelikul, millega saaks ka maa peal sõita. Neid on kõige heledamates värvides, ma tahan armee rohelist, mis tuleb tellida. Ees nagi ja taga nagi, kuhu saab kõike kaasa võtta. Ootan põnevusega seal tuuritamist. See saab olema numbrimärgiga, et saaks ka peateele minna.

Suure juhiloaga ja 50 kuupmeetriste veokitega sõidukogemusega inimesel peaks see lihtne olema. Ei, ma ei ole olnud veoautojuht. Sain noorena nalja pärast kõik oma juhiload ja liigutasin alati oma sõpru, perekonda ja iseennast.

See oli alati naeruväärne. Eriti kui midagi valesti läks, oli see lõbustusallikas, nagu gaasipliidi maha kukkumine, mis müra! Sõbrannadele on alati meeldinud aidata. Me (mu sõbrannad ja mina) räägime sellest mõnikord ja peame naerma kõigi nende mälestuste üle.

juuksetooted

Külakeskuse ühel kitsal tänaval on ka pood, kus on kõik juustega seonduv. Poodi sisenedes näed esmalt riiulid täis juuksevärvi, mitte nagu Hollandis, blondist mustani ja mõningaid punaseid toone, siin ainult tumedad värvid. Juukseid värvivad ka minust vanemad naised (praegu 72-aastased), välja arvatud üksikud.

Siis saad riiulid täis igasuguseid šampoone ja siis kõik riiulid juuksehooldustoodetega. Tugevdused, kreem, juukselakk jne, muud ei müü. Pood pole küll suur, aga nii suurt sortimenti juuksetooteid pole ma veel näinud.

Enamik naisi Tais vihkab halliks muutumist. Noh, see pole ainult Tais, Hollandis värvivad paljud naised ka juukseid. Pood ei oska mulle suurt midagi öelda, hall mu 24. eluaastast ja nüüd täitsa valge. Ostan vaid pudeli midagi, millega ma pole tuttav, Ginseng & Rice Milk ehk ženšenn riisipiimaga peaks hästi juukseid päikese eest kaitsma, vaatame, kas see tõesti aitab.

Itaallane

Kuigi see on siin lihtsalt küla, on meil isegi Itaalia restoran! Minu lapselastele meeldis seal süüa. See oli väga kiire, kuid meie jaoks oli veel ruumi. Tellisin spinati lasanje. Igaüks tellis midagi erinevat, kõik tundus maitsev. Lasanje oli tõesti juustukihiga ja nägi spinati järgi roheline välja, olin selle järgi päris näljane.

Harjunud heade Itaalia restoranidega Amsterdamis, kuid see oli midagi muud. See oli magus, spinatit ei maitsenud ja juust oli veidi kummine. Lastele meeldis kõik. Selle korvas magustoit, maitsev jäätis neljateistkümnes maitses. Valisime kõik kolm kulbitäit rohke vahukoorega. Tahaks selle jäätise järele tagasi minna, mulle väga meeldis.

Minu aed öösel

Kui õhtu on pime, juhtub minu aias igasuguseid asju. Kell on 20:30 ja pime, noh, siin ei lähe kunagi päris pimedaks. Kõik naabrid jätavad ööseks maja ümber tuled põlema ja ka minu toredatel naabritel on eesaias valgustatud kummitusmaja. See tuli põleb ka terve öö.

Minu õuest kostab mitu koera haukumist. Kui lähen vaatama, on linnusöögimaja ümber kolm koera. Kwibus, poeg, on kapten; ema Berta ja minu teiste naabrite must koer osalevad innukalt.

Lindude joogikünas on suur kärnkonn. Ilmselgelt ei avalda see müra talle muljet. Poole tunni pärast on koerad teda kaua otsinud. Kärnkonn istub vaikselt, pildista teda.

Maria päevik (6. osa) ilmus 27. aprillil. Pärast seda kirjutas Maria De Week van Maria Berg (25. mai).