Mae Sam Laepi küla asub Mae Hong Soni provintsi Sop Moei rajoonis. Kogukond koosneb põlisrahvaste rühmadest, nagu Tai Yai, Karen ja mõned moslemid. Küla asub Tai piiril Myanmariga, Kayin/Kareni osariigiga, kus Kareni ja Myanmari armee vahelised relvakonfliktid on viinud inimeste põgenemiseni.

Kuna Tai ei tunnusta neid põlisrahvaid kodanikena, ei ole neil õigust õiguskaitsele. Inimõigusi on rikutud, nagu näiteks õigus maale, õigus elada metsas ja juurdepääs rajatistele. Mis veelgi hullem, küla kuulutati rahvuspargiks, sundides elanikke ehitama oma kodud üleujutuste, maalihkete ja metsatulekahjude suhtes haavatavatesse piirkondadesse.

Mõnel inimesel puudub kodakondsus, mis piirab nende võimalusi reisida, otsida tööd või koolitust ning hakata ettevõtjaks. Tulemus: Baan Mae Sam Laepi elanikud on rahata. Naised ja LGBTIQ-noored kogevad soolist vägivalda. Ja Covid-19 on seda ainult süvendanud.

Nüüd aga oskavad daamid kududa

Proua Chermapo (28): "Ma olen uhke. Ma ise ei suuda seda uskuda, et suudan neid kauneid Kareni vikerkaaretooteid kududa. Kudumine teeb mind õnnelikuks. Iga kord, kui ma kudun, tulevad mu lapsed mind vaatama. See on võimalus neid õpetada ja nendega rääkida. Lisaks saab nüüd, kus olen väga aktiivne kangakudumisega tegelenud ja saan pere ainsaks toitjaks, kodutöödes abiks olla mu abikaasa, kes on samuti kodakondsuseta ja töötu. Ma saan niimoodi kududes rohkem aega veeta.

Proua Aeveena (27): "Olen kodakondsuseta ja ei leidnud tööd. Istusin päevast päeva kodus ja tegelesin lapsega. Minu põhimure oli, kuidas saada raha söögiks ja osta lapsele midagi maitsvat. Kuid pärast seda, kui sain koolituse ja sain osa projektist „Põlisrahvaste noored säästva arengu nimel” ja „Karen Rainbow Textile Social Enterprise Project”, olen omandanud oskusi ja teadmisi, lootust ja julgust ning sissetulekut.

Ma võin osta oma lapsele maiuseid ja muid asju, mida tahan. Sain endale esimese paari ilusaid kingi. Hakkan tundma end tähendusrikka ja väärtuslikuna. Mu mees aitab majapidamistöid teha, kui mina kudun. Veelgi enam, ta toetab mind aktiivselt, et saaksin veelgi rohkem õppida ja täiel määral projektis osaleda.

Lõpetuseks proua Portu (39): „Ma ei saanud kunagi õppida, sest lapsest saati pidin sõja eest põgenema. Isegi praegu, kui ma olen vanem, pole see sõda lõppenud. Paljud külaelanikud elavad hirmus sõja pärast, kuid see on hävitanud ka meie kudumisalased teadmised ja kultuuri. Isegi mu emal pole enam neid teadmisi.

Aga kuna ma liitusin Põlisrahvaste noorte säästva arengu eest ja Karen Rainbow Textile sotsiaalse ettevõtluse projektiga, kus küla naised aitavad üksteisel kudumistehnikat õppida, siis saan kududa ja mul on sissetulek oma pere ülalpidamiseks. Mul on raha, et osta oma lapsele koolijalatseid. Ja mis veelgi olulisem, mul on raha ja töö. See aitab, kui mu abikaasa ja mina peame koos otsuseid langetama.

Eesmärgid

Projekti eesmärk on lahendada vaesus koostööl ja keskkonnasõbralikul viisil, keskendudes kodakondsuseta põlisrahvaste naiste ja LGBTIQ-noorte mõjuvõimu suurendamisele, et:

  1. Nad saavad arusaamist ja teadmisi inimõigustest, soolisest võrdõiguslikkusest ja soolisest võrdõiguslikkusest,
  2. Nad võivad juhtida Kareni vikerkaarega kootud tekstiiliprojekti ning neil on selleks oskused ja teadmised ning nad saavad seda ka omada.
  3. Et nad saaksid arendada teadmisi ja meisterlikkust Kareni vikerkaaretekstiilide kudumiseks, jätkuks vanale põlisrahvaste Kareni kultuurile.

Kui see kõik õnnestub, ei tõsta Kareni vikerkaarega kootud tekstiiliäri mitte ainult naiste staatust ja sissetulekuid, vaid lahendab ka kodakondsuseta põlisrahvaste naiste ja LGBTIQ-noorte vaesuse ja soolise ebavõrdsuse.

Allikas: https://you-me-we-us.com/story-view  Tõlkimine ja toimetamine Erik Kuijpers. Teksti on lühendatud. 

Autorid ja kangasteljed: Aeveena & Portu & Chermapo

organisatsiooni Põlisrahvaste Noored Säästva Arengu eest (OY4SD). Samuti „The Karen Rainbow Textile Social Enterprise” nimel, mis tegeleb LGBTIQ noorte ja kodakondsuseta põlisrahvaste naiste vaesusega koostöös ja vastutustundlikult.

Fotod nende töödest leiate siit: https://you-me-we-us.com/story/the-karen-rainbow-textiles

Tähelepanelik lugeja on märganud, et number 26 on vahele jäänud. See puudutab tai keele integreerimist piirkonnas, kus räägitakse khmeeri dialekte. Tekst on väga pikk, nii et selle artikli jaoks viitan sellele lingile: https://you-me-we-us.com/story/the-memories-of-my-khmer-roots

4 mõtet teemal "Sina-Mina-Meie-meie: "Me kudume vikerkaart""

  1. Kornelis ütleb üles

    Milline õõvastav ebaõiglus valitseb meie planeedi mõnes kohas.

  2. Rob V. ütleb üles

    Kurvad lood mõningase lootusega. Nagu sait ise näitab, on kareneid, eriti naisi ja LGBTIQ-d, üsna raske taluda. Covid lisab sellele veel ühe labida. Lippe ja vikerkaarekangaid tehes on teiste hulgas kodakondsuseta inimestel siiski sissetulek ning see muudab inimesed vastupidavamaks, enesekindlamaks ja enesekindlamaks. Lühidalt: täisväärtuslikumad inimesed (ja kunagi ka kodanikud??).

  3. Vi Matt ütleb üles

    Ma vihkan seda ebavõrdsust!
    Ma elan Belgias. Kuidas ma saan neid inimesi aidata?

    • Erik ütleb üles

      Vi Mat, individuaalselt, kui olete seal ja ostate nende kootud asju. See on kohe sularaha nende käes ja nad saavad sellest kasu.

      Aga struktuuriabi on muidugi palju parem ja tekstis on juba mainitud kahte organisatsiooni, kes seal abistavad.


Jäta kommentaar

Thailandblog.nl kasutab küpsiseid

Meie veebisait töötab kõige paremini tänu küpsistele. Nii jätame meelde teie seaded, teeme teile personaalse pakkumise ja aitate meil parandada veebisaidi kvaliteeti. Loe edasi

Jah, ma tahan head veebisaiti