Tai maalikunstnik ja surm

In Tai Elas kord üks maalikunstnik. See asus hommikust õhtuni kohtades, kuhu tuli palju rahvast.

Suurde mantlisse mähituna ja päikese eest müts peas istus ta seal ja vaatas. Ta vaatas kõiki inimesi turuplatsidel, laatadel, veinimajades, teemajades. Kui õhtu saabus, läks ta oma majja ja hakkas maalima kõiki nägusid, mida ta päeva jooksul näinud oli: laste, vanade, rikaste, vaeste, kõhnade, paksude nägusid. Aga ainult nende näod. Ta oli täitnud kogu oma maja nägude, nägude ja rohkemate nägudega.

Ühel õhtul maalis ta oma majas. Kui ta oli hõivatud, koputati uksele kõvasti.

"Mida kuradit? Kes see võiks olla keset ööd? Mul pole üldse kohtumist kokku lepitud. Huh, kui tüütu nüüd!"

Ta kõndis ukse juurde ja avas selle. Võõras seisis läve ees. Ta ütles kohmakal toonil: „Tere õhtust, sõber! Ma tulen sulle järele!”

„Tere õhtust… Kas sa tuled mulle järele? Aga mul pole üldse aega kokku lepitud!”

"Ha! See on suurepärane nali! Vaata, kui tulen kellelegi järgi, tuleb ta alati minuga kaasa. Nii on see alati olnud ja nii jääb see veel mõnda aega.

"Aga kes sina oled?"

"Ma olen Surm!"

"Surm? See peab olema viga. Tunnen end väga tervena! Muide, ma tegelen portree maalimisega. Mul ei ole aega! Ma arvan, et sa peaksid naabritega koos olema!”

Maalikunstnik lõi ukse otse surma nina ees kinni. Ja nurisedes kõndis ta tagasi oma molberti juurde. "Naeruväärne! Mida Surm mõtleb!"

Surm seisis väljas ja mõtles: Minuga pole seda kunagi varem juhtunud. Vaatame, mida see maalikunstnik teeb.
Vaikselt avas ta ukse ja hiilis sisse. Ta kõndis kikivarvul üle toa, kuni jäi otse maalija taha seisma. Ta vaatas ettevaatlikult üle õla. Ja mida Surm nägi? Ilus tüdruku portree! Nii ilusat portreed polnud Surm oma elus näinud. Ta seisis hingeldades, vaadates maali, mis seal tehti, ja kaotas ajataju.

Nii et kogu selle aja jooksul ei surnud ühtegi inimest maa peal...!
Järsku mõistis Surm, milleks ta oli tulnud, ja ütles: "Nüüd pead sa tõesti minuga kaasa tulema, sõber!"

Maalikunstnik, kes polnud märganud, et Surm oli nii lähedal tema selja taga, pöördus ärevalt ümber. „Mees, mida sa siin teed! Ma kardan peaaegu surma! Kas sa tahaksid siit minema saada?” Ja ta lükkas Surma ruumist välja tänavale ja osutas taeva poole. "Minge taevakeisri juurde ja öelge mulle, et see ei sobi mulle! Ma olen liiga hõivatud!"

Täiesti rabatud surm tõusis taevasse. Seal istus taevakeiser kõrgel oma troonil.

"Öelge surm," ütles keiser nördinult, "kus on see maalikunstnik, kelle ma käskisin teil ära tuua?" Surm vaatas häbelikult keisri poole. "Tal ei olnud aega, issand," vastas ta vaikselt. "Pole aega?? Mis jama see on! Kas te läheksite kiiresti alla ja võtaksite selle maalija kohe kätte!

Nii laskus Surm välgukiirusel maa peale ning koputas valjult ja tungivalt maalikunstniku uksele. Kostis meeletuid samme ja uks läks lahti. „Mis, see oled jälle sina, Surm? Mine ära!" Kuid nüüd ei saanud Surma pehmendada. “Ei mingit väikest juttu enam! Mul on seal kõige valjem müra! Sa pead kohe tulema!"

No siis sai maalikunstnik aru, et ta ei saa enam midagi teha. "Rahune maha! Haara lihtsalt mu asjad ja ma tulen sinuga kaasa! Ta hakkas rahulikult kõiki oma maalitarbeid kokku pakkima. Siidipaberi rullid, värviplokid, tint, pintslid. "Ütle, kas sellest tuleb midagi välja?" Surm urises. "Rahune! Sisemine rahu, selles asi ongi! Mu ema rääkis mulle alati seda." Maalikunstnik süütas ohvriküünla. "Noh... ma olen valmis. Kas teeme siis?"

Ja koos tõusid nad taevasse. Keiser istus kannatamatult oma troonil. "Nii, sa oled lõpuks kohal. Kus sa kogu selle aja olid?"

Maalikunstnik kustutas ohvriküünla, pani asjad käest ja rääkis alistuval häälel: “Issand, ma tean, et ma ei saa enam kunagi maa peal maalida. Seetõttu võtsin kõik oma maalimistarbed kaasa, et saaksin siin edasi maalida.»

„Kas jätkata siin maalimist? Pole võimalik!"

„Aga issand… sa istud nii kõrgel oma troonil, selle ümber on kõik need kaunid vaibad, mis maani rippuvad. Kas ma saaksin neid veidi eemale tõsta ja teie trooni alla vaadata?"

Maalikunstnik liigutas vaibad ettevaatlikult lahku.

„Ei, aga… see on tore ruum seal. Kas ma saaksin ehk sinna midagi maalida? Aeg-ajalt vaatan läbi prao välja ja võin siis tundide kaupa tööd jätkata.

"Seda ei juhtu!" rääkis taevakeiser karmilt.

„Issand… kui ma ringi vaatan… kui suur on su taevas…! Tead mida? Saatke mind kaugele! Oma taevanurka, kus sa mind ei näe ja keegi mind ei sega! Nii et ma saan selle natuke läbi töötada!"

Taevakeiser kehitas õlgu ja ohkas. "Noh... tule siis!"

Ja mida keiser tegi? Ta saatis maalija Elu Vaimu juurde. Ja seal ta on tänaseni. Seal maalib ta maa peale sündivate hingede näod. Ja kui Tai rasedad naised ohverdavad need sellele maalikunstnikule – lootuses, et ta kingib nende lapsele ilusa näo…

Leitud ja võetud Folktales Almanahhist

– uuesti postitatud sõnum –