"Maali taga": romaan armastusest, kohusetundest, lojaalsusest ja kaduvusest

Kulap Saipradit (Foto: Vikipeedia)

Lisateave Rohkem teavet
"Ma suren ilma, et keegi mind armastaks, kuid olen rahul, et on keegi, keda ma armastan"
Viimased sõnad, mille Kirati kirjutab Nopphornile tema surivoodil.

Maali taga

"Maali taga" kirjutas Siburapha (Kulaap Saipraditi kirjanimi, 1905-1974) vahetult enne Teist maailmasõda. Algselt avaldati osamaksetena päevalehes, kuid sellest ajast on raamatuna välja antud nelikümmend korda ning see on Tai kirjanduse üks tuntumaid ja ilusamaid romaane. Aastatel 1985 ja 2001 filmiti lugu ja 2008. aastal kohandati see muusikaliks, mille peaosas oli Bie the Star.

Lugu algab pilguga ühele väga tavalisele maalile, mis kujutab Jaapanis Mitakes asuvat mägimaastikku, kus kivil istuvad kaks väikest kuju, mees ja naine. Seejärel jutustab Nopphon oma sõnadega maali taga oleva loo.

Nopphorn langeb Kirati loitsu alla

Nopphorn on 22-aastane Tai tudeng Tokyos, kui tal palutakse saada paari kolmekuulisele mesinädalate reisile läbi Jaapani. Momrachawong [kuninga lapselapselapse tiitel] Kirati abiellus 35-aastaselt sama aristokraatliku Chao Khun Athikaanbodiga, kes oli endast viisteist aastat vanem.

Juba esimesel kohtumisel langeb Nopphorn kauni, võluva ja intelligentse Kirati lummusesse ning see armastus süveneb ja õitseb nende paljudes kohtumistes ja vestlustes hiljem. Matkamise ajal Mitake looduspargis kuulutab ta naise vastu armastust ja suudleb teda kirglikult. Kuigi ta jagab kirge, tõrjub ta seda, apelleerides oma kohustusele oma lahke ja hooliva abikaasa ees, keda ta muide tegelikult ei armasta.

Mõni nädal hiljem naaseb paar Kirati ja Chao Khun Taisse. Nopphorn kirjutab oma kirglikke kirju, millele ta vastab suure soojusega, näidates oma armastust ilma, et ta seda kordagi oleks öelnud. Nopphorni armastus hääbub, kirjavahetus lonkab. Chao Khun sureb ja Nopphorn kirjutab Kiratile kaastundeavalduse.

Kirati sureb ja Nopphorn leiab sedeli armastusavaldusega

Pärast seitset aastat Jaapanis naaseb Nopphorn Taisse, kus ta abiellub oma seitsmeaastase kihlatuga Pariga, kelle isa valis. Ta teeb Kiratile mõned ebamugavad visiidid. Natuke hiljem kutsutakse Nopphorn Kirati surivoodile, kes terminaalset tuberkuloosi põdedes mainib palavikulistel hetkedel pidevalt Nopphorni nime. Kui Kirati sureb, leiab Nopphorn märkme ülaltoodud tsitaadi tekstiga.

ศรีบูรพา (Siburapha, sõna otseses mõttes "kuulsusrikas ida") lühike elulugu

Sündis 1905. aastal vaeses peres ja õppis kuulsas rikaste koolis, Thepsiriin, ta kirjutas 1928. aastast mitmeid raamatuid ja läks ka ajakirjandusse. Selle töö nimel reisis ta Jaapanisse ja Austraaliasse.

Pärast sõda asutas ta "Rahuliikumise", mis oli Korea sõja ja tuumarelvade vastu ning nõudis ka ajakirjanduse tsensuuri kaotamist. Ta oli sotsialist ja astus kõigepealt vastu rojalistidele ja hiljem sõjalistele diktaatoritele nagu Phibun ja Sarit.

1951. aastal külastas ta Isaani koos paljude sõpradega rahuliikumisest, et üleujutuse ajal Surinis toitu ja tekke jagada. Bangkokki naastes arreteeriti ta koos saja teise "kommunistide juhtkonnaga" ja vangistati viieks aastaks.

1958. aastal juhtis Kulaap delegatsiooni Pekingisse. Kui teised delegatsiooni liikmed Taisse tagasi jõudsid, arreteeriti ja vangistati. Kulaap otsustas jääda Hiinasse, kus ta 1974. aastal suri. Tema poeg Surapan abiellus Waneega, Pridi Phanomyongi tütrega.

Mõned lõigud raamatust

Nopphorni ja Kirati vestlus nende hotelli aias Chao Khunist, Kirati abikaasast.

(Nopphorn) …"Ma tunnen teda pikka aega. Ta on väga tore mees. Sellepärast peate teda väga armastama.
Nüüd oli Kirati kord hetkeks vait olla. "Ta meeldib mulle nii, nagu lastele meeldib lahke vanem mees."
"Sa ei rääkinud midagi armastusest. Pean silmas armastust mehe ja naise, mehe ja naise vahel.
"Te olete näinud, milline olen mina ja mis on Chao Khun. Meie vanuses on suur erinevus. See on nagu mägi, mis takistab armastust meie vahel ja takistab meie armastust realiseerimast.
"Aga armastus vanamehe ja noore naise vahel on võimalik, kas pole?"
"Ma ei usu armastusse kahe sellise inimese vahel. Ma ei usu, et see on tõesti võimalik, kui me ei kujuta ette, et see võib olla, ja see võib olla eksiarvamus.
"Aga sa oled oma abielus õnnelik. Ja ometi ütlete, et te ei kohtu armastuses.
………"Kui naine on piisavalt rahul, ei peatu ta armastuse probleemil. Mida ta veel tahab, kuni ta on õnnelik, armastusega või ilma…..Armastus võib tuua meie ellu kibedust ja valu……..Kas sa tahad teada, miks ma temaga abiellusin? See on pikk lugu, liiga pikk selle õhtu jaoks.
Hiljem räägib ta, miks ta Chao Khuniga abiellus. Ta tahtis põgeneda rõhuvast aristokraatlikust keskkonnast, millesse ta oli suletud. Abielu andis talle teatud vabaduse.

Nopphorn ja Kirati matkavad Mitake looduspargis. Pärast piknikku ütleb Kirati:
…"Ma suudan vaevu tagasi kõndida."
"Ma kannan sind," ütlesin. Tõusin püsti ja panin käe ümber tema keha, et teda toetada. Ta keeldus mu abist pehme häälega, kuid ma ei kuulanud. Kui ta püsti tõusis, hoidsin ta käest, olin tema lähedal. "Kas sa oled õnnelik?" küsisin.
"Kui ma vaatan seal all olevat oja, ma arvan, et oleme roninud pika tee. Ma ei tea, kas mul on jaksu tagasi minna.
Liikusin talle lähemale, nii et meie kehad peaaegu puudutasid. Kirati nõjatus vastu seedrit. Tundsin, kuidas meie südamed ägedalt pekslesid.
"Kui koju jõuame, teen siin kahest figuurist joonise," ütles ta.
"Ma olen nii õnnelik, et olen teile nii lähedal."
"Ja millal sa minust lahti lased, et saaksime asjad kokku pakkida?"
"Ma ei taha sind lahti lasta." Surusin ta keha enda vastu.
"Nopphorn, ära vaata mind niimoodi." Ta hääl hakkas värisema. 'Lase mul minna. Tunnen end nüüd piisavalt tugevana, et omal jalal seista.
Surusin oma näo tema pehmete roosade põskede vastu. Ma ei suutnud ennast enam kontrollida. Tõmbasin ta enda vastu ja suudlesin teda kirglikult. Hetkeks vajusin unustusehõlma.
Kirati murdis mu haardest lahti ja lükkas mu endast eemale. …. Ta nõjatus vastu puud ja hingeldas, nagu oleks ta pika tee kõndinud ja väsinud. Tema roosakad põsed olid tumedamad, nagu oleks päikesepõletatud.
"Nopphorn, sa ei tea, mida sa just minuga tegid," ütles naine, hääl ikka veel värisemas.
"Ma tean, et ma armastan sind."
"Kas siis on kohane, et väljendate oma armastust minu vastu sel viisil?"
"Ma ei tea, mis on kohane, aga armastus valdas mind ja ma oleksin peaaegu aru kaotanud."
Kirati vaatas mulle kurva pilguga otsa. „Kas sa väljendad alati oma armastust, kui oled endast väljas? Kas sa ei teadnud, et pole midagi, mida sa hiljem kahetsed, kui need, mida teed, kui oled endast väljas?

Mõned päevad hiljem.
"Me poleks tohtinud kunagi kohtuda," ütles Kirati ihaldatult, rohkem endale kui mulle. "Alguses oli see nii ilus, aga nüüd on sellest saanud piinamine."

Nopphorni esimene kiri.
"Ma läksin peaaegu hulluks, kui laev aeglaselt kaugusesse kadus ja ma ei näinud enam teie näo ilu. Ma peaaegu minestasin kai ääres, kui ma ei näinud enam su vehkivat kätt…………ma alles nüüd mõistan seda kohutavat tõde, et kuigi ma küsisin sinult mitu korda, ei öelnud sa kunagi, kas sa armastad mind või mitte. Ma tean, et su vaikimine ei tähendanud, et sa mu armastuse tagasi lükkasid. Ma nii tahtsin, et sa seda selgelt ütleksid. Kui sa lihtsalt ütleksid mulle, et armastad mind, oleks see mu elu suurim õnn. Kas saate mu soovi täita, palun teid?

Kirati esimene vastus kirja teel.
"Kui sa pole ikka veel maha jahtunud, siis pean soovitama teil oma kirjad kirjutada külmkappi või väljas, kui lumi sajab."

Nopphorni teine ​​külaskäik Bangkoki Kiratisse.
"Kirati, mul on sulle midagi öelda."
"Loodan, et see on hea uudis. See peab olema kuidagi seotud teie töö edenemisega. Ta ootas huviga mu vastust.
'Ei. See on hea uudis, kuid sellel pole minu tööga mingit pistmist. Olen kindel, et teil on hea meel kuulda, et ma peagi abiellun. Ta näis mõnevõrra šokeeritud, nagu poleks ta seda uudist oodanud.
"Kas sa abiellud?" kordas ta ebakindlalt. "See on daam, keda te Bangkokis ootasite, kas pole?"
"Oh, kas sa siis juba teadsid?"
'Ei, mul polnud aimugi. ma lihtsalt arvasin. Kas olete teineteist kaua tundnud?'
"Ta on mu kihlatu."
'Mis ajast?' Kirati nägu väljendas õnnest hõõgumise asemel kahtlust.
"Seitse või kaheksa aastat. Vahetult enne minu lahkumist Jaapanisse.
"Kuid kogu selle aja, kui ma teiega Tokyos olin, ei rääkinud te mulle kunagi kihlatu kohta sõnagi."

Surivoodil annab Kirati Nopphornile maali Mitake.
"Kas sa mäletad, mis seal juhtus, Nopphorn?"
"Ma armusin sinna," vastasin.
"Me armusime seal, Nopphorn," ütles naine ja sulges silmad. "Sa armusid seal ja teie armastus suri seal. Aga kellegi teisega elab see armastus endiselt kõhedas kehas. Tema suletud silmalaugude tagant tilguvad pisarad. Kirati istus endiselt kurnatuna. Vaatasin seda keha armastuse ja kurbusega……
Kirati suri nädal hiljem. Olin temaga neil pimedatel tundidel koos tema sõprade ja lähisugulastega. Vahetult enne lõppu palus ta pliiatsit ja paberit. Ta tahtis midagi öelda, kuid ta hääl keeldus ja ta kirjutas: Rohkem teavet "Ma suren ilma, et keegi mind armastaks, kuid olen rahul, et on keegi, keda ma armastan"

ศรีบูรพา, ข้างหลังภาพ, ๒๕๓๗
Siburapha, Maali taga, Siidiussi raamatud, 2000

– uuesti postitatud sõnum –