Artikkel, mis vajab veel kirjutamist

Internet on interaktiivne meedium. Täna testime, kas see kehtib ka Thailandblogi kohta. Sellest postitusest leiate ilusa tabeli luk thung kunstnikud. Lugu vajab veel kirjutamist. Kelle poolt? Jah, sinu lugeja poolt.

In Bangkok Post 20. märtsil oli artikkel CD-plaadifirma R-Siam kohta. Juuresoleval illustratsioonil on mõned 90-st plaadifirma sooloartistist ja kollektiivist. Nüüd võin selle artikli kokku võtta, kuid seekord oleks minu arvates palju lõbusam, kui loo kirjutaksid Thailandblogi lugejad. Nii et kommenteerige ja öelge meile, kes on teie lemmikartist või -rühm ja miks. Või rääkige kontserdist, kus tema/tema rühm osales. Nii moodustavad kõik reaktsioonid kokku loo.

Minu lemmik on Jintara Poonlarp, ​​üleval vasakul punase seeliku ja vallatu naeratusega. Mulle meeldib teda kuulata. Jintara laulis kunagi tsunamist. Pange tähele: ta laulab tsunamit, mitte tsunamit. Liigutav laul, kuigi ma ei tea, mida ta täpselt laulab.

Kuna minu arvates on see meie ühise loo veidi kehv algus, palusin Hans Geleijnsel teha hea algus.

Hans Geleijnse kirjutab:
Ei, kõigi nende telenägude järgi äratuntavate kuumade petturite seast avastan Jintara Poonlarbi, nimeta laulja Tai versiooni ja mia noi hingepiinast kõneleva pisarattõlgi. Jintara on üle neljakümne ilma liigsete visuaalsete juuksepiirideta ja pärineb Isaanist. Sa pead seda armastama, kuid tema muusika kõlab kindlasti rohkem Tai/Aasiapäraselt kui palju lääne kloonimaterjale R.Siami tallist.

Tai popkultuur on läänekeskne nii riietuses kui ka muusikas ning selle kultuuri mõjus ühiskondlikele arengutele pole kahtlust olnud alates Rock & Rolli sünnist. Paratamatult läheneb hetk, mil Tai kultuuri teemaline köievedu Tai blogis võib lõpuks taanduda vanade peerude nostalgilise ajaveetmise alla.

Võib-olla sai suund Tai peavoolu suunas alguse aastaid tagasi Tata "seksikast üleannetust litsist" Youngist, mis on Madonna ja Britney Spearsi ristand. Tänapäeval näeb igal kohalikel lavadel antud kontserdil esinemas tema pärijaid, keda kuulavad entusiastlikult isa, ema ja nende kooliealised lapsed. Mis ilmselt väga taipäraseks jääb, on helimiks: kõva, ei mingit keskmist sagedust, palju kirkaid kõrgeid ja äkilisi madalaid.

Mulle meeldib originaal, aga paeluv on ka see, mis kultuurimikserist välja tuleb. Ja ilmselt seetõttu, et ma olen ka vana peeru, on minu Tai lemmik Sek Loso, mees, kes näeb nagu Cliff Richard iga päevaga nooruslikum välja. Suurepärane muusik ja – see loob sideme – hoiab meediat ja fänne hõivatud kahtlemata dramaatiliselt lõppeva eluga, mis puudutab seksi, narkootikume ja rokenrolli.

Rik kirjutab:
No ega mul tegelikult lemmikuid olegi. Meeldib kuulata pai pongsatorn, buaphan, bao wee (kolmas video), Tai Oratai, Jintara aga ka näiteks Deep O Sea (neljas video). Kui ma selle muusika taustal majas möllen, on see lihtsalt imeline! Meil on seda muusikat päris palju ja see on eriti kasulik pidude ajal; siis saavad daamid karaoket mängida. haha.

Tino Kuis kirjutab:
Tai muusika meeldib mulle harva. Mul on see kiiresti igav ja üksluine, ka sellepärast, et ma ei saa sõnadest aru, sageli Isan. Ma tean ainult kahte erandit: Carabao ja Phumphuang Duangchan.

Carabao ("see vana hipi", Dick) on "Pheua Chiwiti" žanri, "elulaulu" esindaja. Lihtne muusika, äratuntavad teemad, ühiskonnakriitiline, kuid mitte sentimentaalne. Tema laul "Made in Thailand" sai kuulsaks. ('Tai on maailma kauneim riik, siin on kõik hästi, aga poodi minnes eelistame osta jaapani keelt'). Mind puudutas väga tema laul 'Mae Sai' baaritüdruku ('linnuke puuris') saatusest: video 5.

Phumphuang Duangchanit nimetatakse "Luk Thungi kuningannaks". Kõik teavad teda siiani, ka noorukid, kuigi ta suri 1992. aastal kolmekümneaastaselt. Tema tuhastamisel Suphanburis osales sada tuhat inimest ja printsess Siridhorn.

"Luk Thung", Loe:k Thoeng, sõna-sõnalt "(riisi)põldude lapsed" räägib külaelust, kuid alates 1970. aastatest on üha enam nende inimeste kogemused, kes parema elu nimel suurde linna kolivad. Laulud räägivad külaga hüvastijätmisest, kõrgetest ootustest, paljudest pettumustest, ärakasutamisest, olelusvõitlusest ja eriti koduigatsusest sünniküla ja kauge kallima järele ('kas ta ikka armastab mind või kas on keegi teine?'). Phumphuang koges seda kõike ise ja ta laulab oma kogemustest, mis muudab selle nii rõhuvaks. Tekst (laulust "Ma proovin õnne"):

Vaene kui täi, riskin oma õnnega
Bussis uinates üritab üks mees mulle otsa lüüa
Ta lubab mulle head tööd, puudutab mind igal pool
Nii heas kui halvas järgin oma tähti
Mis tuleb, see tuleb. Ma riskin oma õnnega.

Teine laul:
Igatsen väga riisipõlde
Kas sina ka mõtled, millal koju tagasi jõuad?
Tulin linna staariks
See on raske, kuid ma jään ellu

Ma palvetan iga päev, et saaksin kuulsaks
Siis naasen koju
Ja laulge nende imetluseks.

Olin kunagi sellisel vabaõhukontserdil, kus Phumphuangi laule lauldi. Seal, kus pealtvaatajad varem naersid, karjusid, rääkisid ja plaksutasid, jäid nüüd vait ning kuulasid tähelepanelikult ja murelikult. See oli ka nende elu. Vaata videot 6.

[youtube]http://www.youtube.com/watch?v=NidCHfmQCUY&feature=share&list=PLCEEE491261F8A9C1[/youtube]

[youtube]http://youtu.be/OhhnjcA2xEY[/youtube]

[youtube]http://www.youtube.com/watch?v=j7anlj8izk8[/youtube]

[youtube]http://www.youtube.com/watch?v=TARnc2MYLjs[/youtube]

[youtube]http://www.youtube.com/watch?v=GC_KxGDprbE[/youtube]

[youtube]http://www.youtube.com/watch?v=OBnZ7GpvweU[/youtube]