Viis muusikalist kaheksateistkümnendat ja kuninglik soeng

Sõna klaverikvintett mõjub mulle, innukale amatöörpianistile, samamoodi nagu F16 heitgaasid soojust otsivale raketile. Reedesest, 16. augusti Bangkok Postist lugesin, et järgmisel pühapäeval esineb Goethe Instituudis Klaverikvintett 18.

Seal mängiks üks mu lemmikuid: Robert Schumanni klaverikvintett. Aga mida see 18 tähendas? Mis 18?? See selgus teate lõpus: iga kvinteti liige on 18-aastane (!) Vähe sellest, et kõik viis noort Tai muusikut on kõik täpselt 18-aastased. See kõik on muidugi muusikalisest seisukohast täiesti ebaoluline, kuid siiski väga tähelepanuväärne ja huvitav.

Piisavalt põhjust, et kõnealusel pühapäeval Bangkokki sõita ja kella seitsme paiku Goethe Instituudi peaaegu väljamüüdud auditooriumi siseneda. Meile esitati väga mitmekesine kava, kus kõlasid osad Borodini ja Mendelssohni keelpillikvartettidest, Wieniawski ja Suntraporni/Sakkan Sarasapi viiuliduettidest, Tšaikovski pala viiulile ja klaverile ning Chopini ballaad sooloklaverile. Lõpetuseks kõne all olev Schumanni klaverikvintett.

Imetlesin grupi programmilist paindlikkust: nad ei mängi ilmselt mitte ainult klaverikvintette, vaid ka kõiki teisi teoseid, mis on võimalikud kõigi nende viie mõeldavate kombinatsioonide puhul, sealhulgas kõik keelpillikvartetid, kõik klaveritriod, kõik sonaadid viiulile ja klaverile, tšellole ja klaverile jne. Abikõlbulikud on isegi kõik sooloteosed klaverile, viiulile ja tšellole. Nii katate ligikaudu kolm neljandikku kogu kammermuusikast. Väga targad neist!

Siiski arvan, et neil oleks hea keskenduda klaverikvartettidele ja kvintettidele. Aga ma ei taha neid selle pärast noomida, sest see oli ka nende debüüt ja eeldan, et nad lihvivad ja koondavad oma repertuaarivalikut edaspidi veelgi.

Muusikaline nauding polnud väiksem. Muusika esitati meile debüüdile sobivas segus muusikalisest innukust ja närvilisusest, mille väikesed puudused ja lohakus on kergesti andestatavad. Pean ka ära märkima, et saali jäik akustika neid just ei aidanud.

Kavavihikust lugesin, et viiest muusikust kolm hakkasid nelja-aastaselt muusikatundi võtma: pianist Natnaree Suwanpotipra, viiuldaja Sakkan Sarasap ja tšellist Arnik Vephasayanant. Teised kaks, viiuldaja Runn Charksmithanont ja altoist Titipong Pureepongpeera, alustasid veidi hiljem, vastavalt seitsme- ja üheteistaastaselt. Kui oled kaheksateist, pole sa enam imelaps, vaid ikka veel väga noor muusik.

Schumanni klaverikvintett pärineb 1842. aasta lõpust ja on eelkõige tuntud oma teise osa In modo d'una Marcia poolest, südantlõhestava teemaga matusemarss teravate dissonantsidega (väiksemad sekundid). Matusemarsi katkestab metsik lõik, milles klaver näib keelpillidega sõdivat, ja õrn, lüüriline vahemezzo, milles kõik jõuab resignatsiooni ja harmooniani. Imeline!

Kuid Robert Schumanni romantilist geeniust kuuleme ka kvinteti ülejäänud kolmes osas, isegi kui ta kirjutab fuugat, nagu viimases osas. Tunnistan: olen kuulnud paremaid esitusi, aga see, mida need viis noort tailast näitasid, tegi tänulikuks ja lootusrikkaks sellegipoolest.

Juuksur

Järgmisel hommikul läksin oma hotelli juuksurisse liiga kauaks edasi lükatud soengule. Abitu, sest ilma prillideta istusin peegli ees ja mõtisklesin veidi muusika mehhanismi üle: kuulaja silmitsi teravate dissonantsidega, nii et ta hakkab igatsema nende lahendust harmoonilises konsonantsis, ja seda ikka ja jälle, kuni lõpuakord (alati konsonant!).

Järsku seisin silmitsi dissonantsiga, mis oli hoopis teisest korrast: mitte muusikaline, vaid tunnetuslik. Kognitiivne dissonants tekib siis, kui puutute kokku faktidega, mis on vastuolus teie vaadetega või sellega, mida olete seni teadnud.

Minu pilk rändas peegli kohal, seal rippuvale vanale fotole, millel tundsin ehmatusega ära noore kuninga Bhumipholi ja tema ema, kuninganna-ema. Šoki põhjustas seal toimuva nägemine: ta oli väga kontsentreeritud ja lõikas pingsalt tema juukseid!

Mis nüüd?? On mõeldamatu, et Tai figarode lõikamise kunstis valitseb säästlikkus või ebapiisav enesekindlus! Mis siis? Mis seal toimub?

Üritasin sellest aru saada ja äkki arvasin, et tean.

"Ma tean, miks ta ta juukseid lõikas," ütlesin ma oma juuksurile. Ta vaatas mind ootavalt. "Sest keegi teine ​​ei saa kuningat puudutada!" Ta naeratas ja noogutas nõustuvalt. Dissonants lahenes, minu maailmavaade oli jälle õige.

Kui tiivad olid teravalt trimmis ja täiuslikus harmoonias, maksin, andsin talle helde jootraha, pildistasin seda liigutavat fotot ja asusin tagasiteele Jomtieni.