Ühendage ja laulge kaasa

Sornkiri Sriprachuab sai õigesti aru. Aastakümneid tagasi laulis see Tai kantrilaulja raskustest kantud häälel: "Tüdruk, sa ütled, et suur veeuputus on parem kui kuiv ilm / ma ütlen sulle, lase põud tulla ja ära lase vetel tõusta."

Prohvetlike sõnadega jätkab laulja: “Tänavu toob uputus hirmu igasse majja / põgenesin katusele, aga vesi seguneb mu pisaratega.”

Andke andeks mu tõlge. See pastakas on liiga kuiv ja see meel liiga tuim, et väljendada Sornkiri laulusõnade rikkalikku ja sisemist jõudu, aga ka 40 aastat tagasi kirjutatud Paiboon Butrkhani unustamatut luulet, mille iga sõna on aktuaalne ka tänapäeval.

Kui Froc – Frog Revolution Oh-la-la Crocodile – on satiirimülkas alistunud morbiidsetele kuulujuttudele, võib meie läbimärjad meeled lohutada, mängides seda lugu uue hümnina iga päev kell 6 pärast meie tõelist hümni. Mitte ainult sellepärast, et Paibooni sõnad on südantlõhestavalt ilusad, vaid ka sellepärast, et laul “Nam Tuam” kehastab keerulisi suhteid, mis meie riigil on alati olnud üleujutuste, põudade, mussoon, muda, õhk, kliima: eluvesi ning pisarate ja hirmude vesi. Selles agraarutoopias tähendab vesi riisi ja rikkust, aga ka katku ja vaesust ning meie melanhoolsetes meeltes muutub see luuleks. Sornkiri hääle ja Paibooni sõnadega kõlab kuulus laul Cry Me A River nagu lasteriim.

Nam – vesi – on inspiratsiooniallikas, mis tai keele poeetilistes saltostes igal pool esile kerkib. Ja siiami häälduses ja lausetes esinevatel "vesi" viidetel on sügavam tähendus kui lihttõlkes. Sornkiri värsse saab üle kanda teise keelde, aga mitte selles peituvat rahvuslikku iseloomu.

Meie proua peaminister on suurepärane näide sellest, mida me nimetame "Nam tuam pakiks" (sõna otseses mõttes "uputus suus"). Vedelatest ja kindlatest vastastest rabatuna kipub meie vaene peaminister palju umm...arrr...errr...urgh räuskama ja see metafooriline võrrand muudab tema ülesande tegeliku üleujutuse vastu võitlemisel keeruliseks.

Tal on minu siiras kaastunne. Aga mida me Frocilt veel vajame, on lahendus “Nam Ning Lai Luek” – Shakespeare andis meile ingliskeelse versiooni “Smooth runs the water where the brook is deep””) – aga selle asemel on meil peamiselt Nam Tuam Thoong Pakboong Rong Reng. . See on juba Shakespeare'i oma, sõna otseses mõttes tähendab "põld on üle ujutatud, kuid tulevast hiilgust on vähe". Ütlus ühendab endas nii sarkasmi kui laimu, viidates otsesele suurele veele ning on oma allegoorilistes võimalustes ülevam, orgaanilisem kui "jutt ei täida auke" või nagu ma kunagi kuulsin teksaslast ütlemas "Kõik kübarad, aga mitte kariloomad". "

Froci väriseval käel saame kahlata läbi rohkem veega seotud vanasõnu. Nad lisavad mulle kõigepealt ühe: “Mue Mai Phaai Oa Thaao Ra Nam – “su käsi ei aeru ja sa aeglustad paati, kui jalg on vees”. Tõenäoliselt on see tõsi, kuid see ütlus puudutab vee peal olevat paati, mitte teel sõitvat autot ega üleujutatud rajale jäänud lennukit.

Ja “Nam Chiew Ya Oa Rua Kwangis” on jällegi jutt veest ja paadist. Froc paratamatult soovitab seda, sest see tähendab "Ära sildu vastuvoolu". See filosoofia on vana ja selge ning näib olevat sündinud sajandeid kestnud laevaõnnetustest ja pikast kooseksisteerimise ajaloost üleujutustega: lase vesi läbi või leia viis selle läbilaskmiseks, sest pole mõtet proovida seda kasutada. loomulik, vääramatu ja pöördumatu läbipääs.

On liiga hilja. Ammu enne suurte kottide kasutuselevõttu vee blokeerimiseks või ärajuhtimiseks on meie rahutu linnastumine juba blokeerinud voolu betooni, teede, hoonete ja üldise ruumilise planeerimise puudumisega. Selle katastroofi tõsidus selgub peagi “Nam Lod Tor Phud – “kui vesi taandub, paljastuvad juured” – kui ilmnevad paljud probleemid, mis praegu veel vee all on. Tegelikult me ​​juba näeme mõnda neist puu- ja taimejäänused, väljaheited, maod jne ja võib ainult soovida (vastu ootusi), et need saaks õigel ajal ära pumbata,

Sornkiril on õigus, vesi seguneb ikka meie pisaratega. Liitu ja laula kaasa!

Kong Rithdee veerg Bangkok Postis, (mõnikord vabalt) tõlkinud Gringo