Optiline illusioon Korati kunstivormina
Iga kord, kui (vabatahtlikuna) SA Halastus Majas töötame, leiame aega ka iseenda jaoks. Tavaliselt käime üle kolme nädala. Kaks nädalat tööl ja siis alla nädala Tai vaatamisväärsustega tutvumiseks. Kas kõik elamused saavad sisse vajuda ja koju jõuame vähemalt mõnevõrra puhanuna. Sel aastal asusime Hennyga elama Nakhon Ratchasimas või Korati.
Otsustasime puhkuse viimase päeva muuta muuseumipäevaks. Olime näinud hotelli laual mingisuguse kunstinäituse brošüüri: Arts of Korat. See oli ka meie kaardil. Kuna meil polnud kunagi kaarti songtheaw read, peame alati küsima, milline songtheaw on. Me ei räägi tai keelt ja seetõttu sõltume adressaadi inglise keelest.
Bussijaama proua oli väga abivalmis. Ta parkis meid ootealale toolile ja umbes kümne minuti pärast tõi meid laulupesa juurde. See lahkus kohe ja esimesel väljasõidul läks juba meie kaardi järgi vales suunas. Na paarsada meetrit saime välja, tänasime lahkelt autojuhti ja maksime ning peatasime suvalise songtheaw.
Selle juht pani meid õigele laulule. Iga pööre ja pööre järgides meie kaarti jõudsime õiges suunas. Aga …. järsku pööras ja võttis teise tänava, läks kuskile tankima ja olime eksinud. Küsis juht, aga ta ei osanud kaarti lugeda.
Hakkasime suvaliselt kõndima, aga peagi sai sellest küllalt. Nii et me helistasime kuskil uksekella. Selgitas ja näitas, mida me kaardile ja kaustale tahame. Naine sai meist aru ja rääkis meile, kuidas Tenglishis kõndida, aga me ei saanud sellest aru. Kuid tal oli lahendus: ta helistas oma abikaasale, kes juhatas autot ja viis meid muuseumi: mööda tänavat, keerake vasakule ja mõnesaja meetri pärast olimegi sihtkohas. Tänasime teda ja ta naist muidugi väga.
Muuseumi saabudes võeti meid suure austusega vastu. Me maksime ja paluti jalanõud ära võtta ja anti hoopis riidest sussid. Templis tuleb ka kingad jalast võtta, nii et me ei pidanud seda väga imelikuks. Aga me polnud veel üheski templis susse saanud.
Meid kutsuti käeviipega muuseumi külastama. Kõik need ruumid on seinamaalingutega. Mõnikord jätkasid nad põrandal: seega kingad jalast ja sussid jalga. Iga maali lähedal oli maapinnal märk. Läheduses rippus foto sellest, kuidas maali filmile jäädvustada.
Maalilt oli alati puudu üks või mitu inimest. Eesmärk oli, et üks külastajatest seisaks maalil ja teine külastaja teeks märgistuselt pilti. Lõpetamata maal oli hästi valgustatud, nii et sai (ja peakski) töötama ilma välguta. Fantastiline.
Olime ainsad külastajad ja nautisime üksteist paar tundi pildistades. Maalid on teinud Tai kunstnikud.
Esitanud Adelbert Hesseling