Chiang Rai ja jalgrattasõit… (3)

Roheline, rohelisem, kõige rohelisem

Chiang Rai ja jalgrattasõit….. (3)

Noogutades Kolumbia kirjaniku ja Nobeli preemia laureaadi Gabriel Garcia Márquezi kauni raamatu pealkirjale "Armastus koolera ajal", oleksin võinud pealkirjaks kasutada ka "Rattasõit koroona ajal". Kuid see võib jätta mulje, et koroonasündmus mõjutab minu rattasõitu ja see pole täpselt nii (vähemalt nii ma endale ütlen...).

Pühapäeva õhtul, 9. veebruaril maandusin Chiang Rais (vt www.thailandblog.nl/leven-thailand/tegen-naar-chiang-rai/). Kaks päeva hiljem sain esimest korda peaaegu 10 nädala jooksul tagasi MTB-le, et teha väike sõit linnas (15 km), et 74-aastased jalad lahti saada - kõrvade vahel on kõik palju noorem - pärast seda tegevusetuse perioodi. Kogemus on mulle õpetanud, et sellisel vaiksel perioodil kaotad peamiselt lihasjõudu, kuid see vastupidavus ehk vastupidavus halveneb palju vähemal määral. Lihtsalt suurendage vahemaad ja siis tuleb see lihasjõud tagasi. Kaks nädalat hiljem tegin oma esimese 100 km sõidu ilma probleemideta; nii et seisukord oli hea.

Jalgrattaga mööda niisutuskanalit Chiang Raist lõuna pool: vaikne tee, mis on enam kui 50 km pikkune

Mis puutub viirusesse, siis Tais ei toimunud sel ajal suurt midagi, kuid see on muutunud: te teate seda ja ma ei pea siin liiga palju sõnu kulutama.

Üks siin algfaasis avaldatud soovitus on, et alla viieaastased lapsed ja üle seitsmekümneaastased vanurid jääksid võimalikult palju koju. "Jääge koju": ma ei taha sellele mõelda. Ma ei näe ennast – õigustatult või valesti – nõrga, haavatava eaka inimesena, keda tuleb kaitsta. Arvan, et kehaline aktiivsus mõjutab positiivselt mu tervist ja vastupanuvõimet. Juhuslikult nägin seda kinnitust AD artiklis, mis viitas Saksa uuringule - www.ad.nl/auto/waarom-fietsen-extra-bescherming-tegen-corona-bidt – seega oli vastus küsimusele "kas sõita jalgrattaga või mitte" mulle selge. Rattasõit on minu jaoks põhimõtteliselt ka soolotegevus, kuigi olen juba paar korda pika sõidu teinud koos ühe mõttekaaslase Belgia rattaentusiastiga, kes oma tagasilennu ärajäämise tõttu siia takerdus ja seegi oli väga nauditav.

Nii et tsükkel, koroona või ilma koroonata. Keskmiselt 3x nädalas pikk autosõit, vahepeal mõned reisid linnas ja ümber toidupoe vms.

Tagasi jõuan tavaliselt hiljemalt lõuna paiku, kui on ka päris soe. Paraku on üheks ettevõetud abinõuks siinse ujula sulgemine, nii et see jahutushüpe, mida ma varem alati silmas pidasin, ei ole võimalik - ajutiselt, ma loodan -......

Tasu poole peal, mida ma alati ette kujutan...

Kaks päeva tagasi olin juba pool kuus hommikul ratta seljas. 22 kraadi, aastaajale üsna puhas õhk. Just linnast väljas liitus meiega mu Belgia rattasõber ja koos sõitsime Phani, mööda kaunist vaikset teed mööda niisutuskanalit, mööda rohelisi riisi-, maisi- ja tubakapõldusid, läbi metsalõikude, kui nimetate seda. Phanis jõime pärast 58 km läbimist kohvi ja siis lühemat – aga igavamat – tagasitee, mööda kiirteed 1. Tagasi baasis näitas kell 106 km. Te ei imesta, et ma arvan, et soovitusega ülejäänud päevaks koju jääda ei valmista mulle suuri raskusi...

Eile andsid jalad mõista, et rattasõit (veel) ei huvita. Õnneks on mu lemmikkohvik siin endiselt avatud, nii et jalutasin sinna ja tegin tagasiteel turul veidi sisseoste. Pealegi jäime koju, mitte, et neil rasketel aegadel midagi muud teha oleks olnud...

Valmistas saatkonnast viisa toetuskirja taotlemiseks paberid ette. Varsti pean taas taotlema iga-aastast elamisperioodi pikendamist, sellepärast.

Täna hommikul postkontorisse toimetatud ja nüüd jääb vaid oodata ja vaadata. Istusin siis ratta selga – jah, see on jälle käes –, et minna juustu ostma. Mul kulus kaua aega, et leida siin Chiang Rais maitsvat ja taskukohast juustu. Pean jalgrattaga sõitma 9 km, enne kui jõuan poodi (Ban Du Deli, linnast põhja pool), kuid see on seda väärt. Olin ka just õigel ajal värske, veel sooja saia jaoks, maitsev. Ahjaa, ja kui ma sellega tegelen, teen tagasiteel lennujaamas tiiru. Selle taga on ilus rattatee, kuhu ma sel aastal veel sattunud ei olnud. Tundsin ka huvi, kas sildade kahjustused - mis tekkisid jalgrattateel sõitnud autode poolt - on juba parandatud. Rohkem ma selle kohta ei räägi, lisan mõned pildid...

Ohtlik? Mai pen rai!

Nüüd pärastlõunal, pärast lõunasööki mõnusa värske leiva ja hea juustuga, jään koju ja kasutan oma äsja omandatud energiat selle tüki tippimiseks. Kirjutamine pakub mulle naudingut, loodetavasti teeb lugemine teile sama...