Ametiühingud Tais ja Thanong Pho-arni kadumine

Thanong Pho-arn (Foto: Bangkok Post)

Ametiühingud Tais on alati olnud riigi vastuseisuks ja harva mänginud rolli Tai töötajate töötingimuste parandamisel. Vähemal määral kehtib see riigiettevõtete kohta. Selle sümboliks on ametiühingujuhi Thanong Pho-arni kadumine 1991. aasta juunis.

Thanong Pho-arn 

Thanong Pho-arn oli riigiettevõtete ametiühingujuht, Tai Ametiühingute Föderatsiooni president ja Rahvusvahelise Vabade Ametiühingute Föderatsiooni asepresident. 23. veebruaril 1991 korraldasid võitluskaebuste ülemjuhataja Suthorn Kongsompong (praeguse armee komandöri Apirat Kongsompongi isa) ja armee ülem Suchinda Kraprayoon Chatichai Choonhavani valitsuse vastu riigipöörde ja asusid valitsema NPKC rahvusliku rahunõukoguna. Riigipöörajad soovisid võidelda korruptsiooniga, parandada haldust ja kaitsta monarhiat, viidates XNUMX. aastatel ähvardatud mõrvade ohule.

Varsti pärast ametisse asumist keelustas hunta igasuguse ametiühingutegevuse. Thanong oli avalikult selle ametiühingute avalikust väljajätmise vastu ja võttis tugevalt sõna sõjaväe võimuhaaramise ja erakorralise seisukorra väljakuulutamise vastu. 1991. aasta juuni alguses korraldas ta meeleavalduse Sanaam Luangis. Ta avastas end selle aja jooksul tagantjärele jälitamas ning sai ka telefoni teel tapmisähvardusi.

Thanong kavatses juunis Genfis toimuval Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) aastakoosolekul osaleda. Siseministeerium kirjutas talle kirja, milles keelas sellel koosolekul osaleda. Thanong kavatses seda käsku trotsida. Ta ütles oma naisele Rachaneeboonile, et "...kui ta poleks kolme päeva jooksul vastanud, oleks ta vahistatud ja kui see oleks kestnud rohkem kui seitse päeva, oleks ta surnud..."

19. juunil 1991 kadus Thanong. Tema kakluse tunnustega auto leiti kontori eest tühjana. Seal olid ka insuliinisüstid, mida ta diabeedi jaoks vajas. Siseministri asetäitja ütles, et Thanong on tõenäoliselt oma naise ja perekonna eest põgenenud.

Politseiuurimine ei näidanud midagi. Pärast 1992. aasta Black May ülestõusu, mis kukutas kindral Suchinda ja põhjustas kümneid surmajuhtumeid, moodustas Anand Panyaračuni valitsus Narongi kadumise uurimiseks komitee. Pärast kaks kuud kestnud uurimist jõudis see komitee järeldusele, et Narongiga juhtunu kohta ei ole mingeid märke. Siiski keeldus ta täielikku aruannet avaldamast. Sama protseduuri järgisid kaks parlamendikomisjoni aastatel 1 ja 1993. Rahvusvahelised ametiühinguorganisatsioonid toetasid rahaliselt Narongi leske ja nende kahte väikest last.

Tai ametiühingute lühike ja mittetäielik ajalugu

Kuni umbes 1950. aastani koosnes Siiami/Tai töölisklass suuremalt jaolt algselt Hiina võõrtöölistest. See kasvas kuningas Chulalongkorni (Rama V, 1868–1910) valitsemisajal, peamiselt tänu teede, raudteede ja muu infrastruktuuri suurenemisele. Bangkoki elanikkond koosnes siis 30-50% Hiina päritolu inimestest. 1910. aastal toimus suur streik, mis halvas Bangkoki ja hirmutas kuningas Vajirawuthi (Rama VI, 1910–1925). Hiina-vastane õhkkond tekkis näiteks 1934. aasta seaduses, mis nägi ette, et pooled riisiveskite töötajatest peavad olema tõelised tailased.

Pärast 1950. aastat peatati sisseränne Hiinast ja tööjõuga liitus rohkem tailasi, kuigi vähe. Elanikkond kasvas sel ajal järsult, kuid haritavat maad oli siiski piisavalt, et kohandada eelkõige põlluharijate arvu kasvu. Aastatel 1970–1980 see võimalus kadus ja pealegi kasvas kiiresti tööstuse osa Tai majanduses, mis mõnikord kasvas üle 10%. Üha rohkem inimesi ääremaadelt läks tööle Bangkoki ja selle lähiümbruse uutesse tehastesse, algul põllumajanduse seisakute perioodidel ja hiljem ka püsivamalt.

See areng soodustas ametiühingute edasist arengut, mis tekkisid esmakordselt 1. aastatel, näiteks Bangkoki raudteedel ja trammidel. Pärast Teist maailmasõda suurenes see kiiresti. Näiteks 1947. mail 70.000 toimus XNUMX XNUMX riisi-, sae-, sadama- ja raudteetöölise koosolek.

Pöördepunkt saabus siis, kui kindral Sarit Thanarat 1958. aastal võimu haaras. Ta keelustas igasuguse ametiühingute tegevuse, arvas, et tööandjad ja töötajad peaksid korraldama töötingimused vastastikuses kooskõlas Vadertje Staadiga. Sama juhtus 1991. aastal, kui kindral Suchinda Kraprayoon korraldas riigipöörde.

Pärast 1973. aasta oktoobrimässu algas avatum ja vabam aeg. Kui enne seda oli streikide arv aastas ehk paarkümmend, siis sel perioodil 150–500 aastas. Talupojad organiseerisid ja nõudsid üüri- ja omandiõiguse parandamist. Neil aastatel viis see juba umbes 40 talupoegade juhi mõrvamiseni ja see liikumine suri pärast massimõrva Thammasati ülikoolis 1976. aasta oktoobris (vt linki allpool). 1976. aastal mõrvati ka sotsialistliku partei juht Boonsanong Punyodyana.

Ametiühingute meeleavaldus Bangkokis (1000 Words / Shutterstock.com)

Tegelikult on kõik valitsused alates 1945. aastast teinud kõik endast oleneva, et suruda maha ametiühingute mõju valitsuse poliitikale.

Sellest hoolimata võeti vabamal perioodil aastatel 1973–1976 vastu seadus, mis reguleeris ametiühingute tegevust. Paljud neist reeglitest kehtivad ka tänapäeval. Näiteks võib ametiühing esindada läbirääkimistel ainult ühte ettevõtet või majandusharu ja seda ainult juhul, kui selle ettevõtte töötajatest on üle 20% ametiühingu liikmed. Ametiühing peab olema registreeritud Tööministeeriumis. Katusühing on lubatud, kuid see ei saa pidada läbirääkimisi kõigi töötajate osas. Ümberkaudsetest riikidest pärit võõrtöölised ei tohi Tai ametiühingutesse astuda.

Eeltoodud põhjustel on ametiühingud Tais väga killustatud, neid on üle tuhande. Samuti konkureerivad nad omavahel, neil on vähe liikmeid (ainult 3.7% on liikmed) ja madala sissetulekuga ning seetõttu on nad nõrgad ja ebaefektiivsed. Peaaegu 80% ametiühingutest asub Suur-Bangkokis, samas kui pooltel 76 Tai provintsist pole ametiühinguid. Erandiks on riigiettevõtete ametiühingud. Tavaliselt toetavad nad valitsuse poliitikat ja naudivad selliseid hüvesid nagu palk, mis on mõnikord 50% kõrgem kui teistes ettevõtetes, ja muud soodsamad töötingimused.

Lisaks järgisid ettevõtted poliitikat aktiivsete ametiühinguliikmete väljajätmiseks. Sageli vallandati neid või anti neile vastupanu muul viisil, mõnikord ebaseaduslikult ja vägivaldselt. Streigi ajal suleti ettevõte sageli, et asutada uuesti kuskil mujal, näiteks ainult tükitööga, mille suhtes ei kehtinud mingid reeglid.

Need kolm elementi, valitsuse poliitika ja seadused, mis takistavad ametiühingute sekkumist, ametiühingute endi nõrk organisatsioon ja ettevõtete litsents ametiühingutegevusele vastu seista, on toonud kaasa üldiselt kehvad töötingimused Tais. Ka mitteametlik sektor, milles osaleb umbes 50–60% kõigist töötavatest inimestest, on vaevu organiseeritud ega suuda seetõttu rusikat lüüa.

Allpool mainitud Pasuki raamat ütleb seetõttu peatüki "Töö" lõpus:

Tööjõududest ja organisatsioonidest sai poliitiline kummitus, kelle välimus kummitas diktaatoreid ja nende sõpru.

Peamine allikas

Pasuk Phongpaichit ja Chris Baker, Tai, majandus ja poliitika, 2002

Suurepärane hiljutine artikkel Tai ametiühingute kohta

https://www.thaienquirer.com/8343/the-thai-state-has-consistently-suppressed-its-unions-the-latest-srt-case-explains-why/

põllumeeste protestide kohta

https://www.thailandblog.nl/geschiedenis/boerenopstand-chiang-mai/

Neile, kes soovivad Tai ametiühingute kohta rohkem lugeda, värskem artikkel aastast 2010:

https://library.fes.de/pdf-files/bueros/thailand/07563.pdf

tsitaat sellest:

Tai ametiühingud on kogu oma pika ajaloo jooksul erinevate valitsuste alluvuses püsinud ebakindlana. Praegu ei ole märke tööpoliitikas suuremast nihkest.

2006. aasta sõjaväelisel riigipöördel ning konservatiivse eliidi ja sõjaväe tagasipöördumisel, kes on alati olnud tööorganisatsioonide ja heaoluühiskonna suhtes kahtlustavad, on Tai töörahvale kahjulikud tagajärjed. Riigipöördele järgnenud poliitiline kriis ja sotsiaalne lõhestumine aitasid kaasa ka Tai töölisliikumise lõhenemisele

2008. aasta finantskriisist tingitud suurenenud piirkondliku ja ülemaailmse konkurentsi surve Tai ettevõtetele on suurendanud tööandjate vastupanu ametiühingutele ja nõrgendanud veelgi Tai ametiühingute läbirääkimisjõudu.

Tai töölisliikumise üheks peamiseks väljakutseks on endiselt nõrkus sisemiste demokraatlike ja tõhusate struktuuride ning töölisliikumise ühtsuse ja koordineerimise osas.