Tai kultuur ja vesi (2. osa)
Varem avaldatud postituses kirjutati Tai kultuurist ja veest. Vesi ja toit on lahutamatult seotud. Kalal on oluline roll ka tailaste elus ja kultuuris.
Üks varasemaid taikeelseid pealdisi sisaldab järgmist Sukhothai kuningriigist pärit fraasi: „Kuningas Ramkhamhaeng Suure ajal õitses Sukhothai maa. See paneb kala vette ja riisi põldudele. Ajaloolased on peaaegu kindlad, et need on Sukhothai kuningriigi valitseja (1279–1298) ja Tai tähestiku rajaja kuningas Ramkhamhaeng Suure sõnad.
Kirjeldus näitab, kui oluline oli kala populatsioonile. Tänu paljudele jõgedele, mis voolasid läbi viljakate alade, oli kala piisavalt saadaval. Inimesed aga uskusid, et kalad on andnud loodusvaimud inimeste toitmiseks. Kalade tapmisel söömise eesmärgil on siis teistsugune seos kui teiste loomade tapmisel ja söömisel budistlikus mõttes.
Näiteks on kombeks tuua tõusu ajal luhtunud kalad vette tagasi, et omandada religioosset teenet, nn Tambuni. See kasutusala kehtib endiselt. Watist saab osta eluskalu, mille seejärel lähedalasuvasse veekogusse lasta.
Jahedal aastaajal novembrist veebruarini pärast vihmaperioodi lõppu on kala toitainerikka vee tõttu kõige parem toita. Riisi saab sel ajal ka maalt koristada ja toitu jätkub. Nii tekkis vanasõna: “Khao Mai Pla Man” ehk “uus riis, suur kala” (lõdvalt tõlkes). Enamik abielusid sõlmiti sel aasta kõrghetkel.
Ülejäänud kala kuivatati või konserveeriti soolaga. Need säilitusmeetodid on toonud kaasa mitmeid maitseerinevusi, mida võib siiani leida erinevatest roogadest.
Artikliga kaasasoleval fotol on merevee kalad. See on loomulikult tõsiasi peamiselt merepiirkondades ja nende läheduses. Tais on palju neid erinevaid.
Ma arvan, et Tais siiani söödavate mageveekalade kogus ja sortide arv on tõeline kulinaarne (taas)avastus. Alates turgudel veepaakides vingerdavast elusast värskest sägast (Pla duc) kuni tänaval grillitud Pangasiuse (Pla nin) ja ussipeani (Pla Chon) kuni kuivatatud või soolvees kuivatatud väikeste kaladeni – need pakuvad maitset. pungad.
Nii oli see varem ka Euroopas. Madalmaades pakuti regulaarselt praetud särge, bassi pruunis õlles, marineeritud latikat ning erinevaid preparaate haugi ja karpkalaga. Tänapäeval on sealsete mageveekalade tarbimine oma olemuselt kvaasifolkloorne, nt. angerjafestivalid.
Parematesse restoranidesse ilmub ikka eksootiline importliik nagu kohafilee ja reeglit kinnitav erand on odav tehistingimustes kasvatatud külmutatud import Pangasius.
Maitsvad mageveekalad… veel üks põhjus, miks ma Taid armastan 🙂