Prints Narisara Nuwattiwongse, minister, kindral, admiral, akadeemik ja kaunite kunstide edendaja
Narisara Nuwattiwongse (foto: Wikipedia)
Printsid… Tai rikkalikus ja kohati tormilises ajaloos ei saa sellest mööda vaadata. Mitte kõik neist ei osutunud sama vanasõnaliste valgete elevantide muinasjutuprintsiks, kuid mõnel õnnestus rahvusesse oma jälje jätta.
Võtame näiteks prints Narisara Nuwattiwongse. Ta sündis 28. aprillil 1863 Bangkokis kuningas Mongkuti ja Phannarai, printsess Chae Siriwondi, ühe monarhi kaaslanna, pere. Dünastia auastmes oli ta 62-aastanee kuninga poeg ja järelikult mitte päris, nagu näiteks tema poolvend Chulalongkorn, kes oli määratud suurtele tegudele. Noor prints osutus aga säravaks poisiks ja sai tänu oma lääne õpetajatele laialdase teadusliku hariduse. Eriti kunst selle sõna laiemas tähenduses paelus teda juba väga noorena ning joonestaja ja maalikunstnikuna ei olnud talle võõras ka mõni talent.
Selle laialdase huvi tõttu sai ta 17-aastaselt ülesandeks jälgida Smaragd-Buddha templi, Suure palee peamise templi, Wat Phra Kaewi ulatuslikku taastamist. Ülesannet täitis ta agaralt, sest pärast selle töö täitmist määrati ta ametlikult siseministeeriumi avalike tööde ja ruumilise planeerimise osakonna direktoriks. Järgneb palju suuri tellimusi. Näiteks 1899. aastal joonistas ta imposantse ja väga kauni Wat Benchamabophit Dusitvanarami plaanid, mida sageli kasutatakse Itaalia marmori tõttu rahvasuus ka marmoritempliks. See tempel, kuhu hiljem maeti tänapäevani austatud kuningas Chulalongkorni põrm, on alates 2005. aastast olnud UNESCO maailmapärandi nimistus. Ta mängis otsustavat rolli ka linnaplaneerimisel. Näiteks 1891. aastal vastutas ta Yaowarati tee ja veel seitsme Samphengi linnaosa tänava ehituse eest.
Wat benchamabophit
Prints Narisara Nuwattiwongse oli mitmekülgne selle sõna kõige laiemas tähenduses. Lisaks eelnimetatud töökohtadele töötas ta teistel juhtivatel ametikohtadel. Näiteks oli ta aastatel 1892–1894 rahandusminister ning oli tihedalt seotud haldus- ja maksureformidega, mida tema poolvend Chulalanongkorn Siiami moderniseerimisel kiiresti ellu viis. Aastal 1894 lahkus ta rahandusosakonnast, et saada sõjaministriks. Ta ei olnud mitte ainult jalaväe kindral, vaid ka admiral ning alates 1898. aastast ühendas need kaks ülesannet Siiami mereväe ülema ametiga. Ka siin tuli tal asju moderniseerida, sest Siiami mereväe väed olid 1893. aasta lühikeses Prantsuse-Siami sõjas nn Paknami intsidendis tõsise näokaotuse saanud, mille käigus Prantsuse sõjalaevad ei blokeerinud mitte ainult Chao Phrayat, vaid ka ilma liigsete probleemideta, oli rikkunud Siiami mereväe kaitset. Nagu sellest veel vähe oleks, oli ta ka Tai relvajõudude staabiülem aastatel 1894–1899, tehes temast kuningriigi kõrgeima auastmega sõduri…
Hoolimata kogu relvade klõbist ja mõõga vedamisest olid ja jäid kunst ja kultuur tema suureks kireks. Tema peamiseks mureks oli rahvusliku siiami kunsti loomine, mis pidi olema vahend kaasaegsele Siiamile oma kultuurilise identiteedi andmiseks. Ülesanne, mis ei olnud kindel, sest kuni selle ajani oli Siam olnud pigem poolautonoomsete ja sageli feodaalselt organiseeritud kuningriikide ja osariikide lapik, mida keskvõimu pooleldi kontrollis... Vürsti kavandatud "ühtsuse kultuur" ei olnud ainult eesmärk oli eristada Siami lääne suurriikide koloniseeritud naaberriikidest, kuid moodustada ka rahvast koos hoidev tsement. Seetõttu mängis ta selles loos võtmerolli, sealhulgas kuulsa Tai Kuningliku Instituudi valitsuse määratud kunstinõunikuna. Tal ei õnnestunud mitte ainult päästa vanad kunstikunstid unustusest, vaid ka ergutas neid tugevalt ning tegi koostööd peamiselt Itaalia kunstnike ja arhitektidega, et luua uhiuus "rahvuslik kunstikontseptsioon". Pealegi mõistis ta paremini kui keegi teine, et helikunstiharidusega see kontseptsioon püsis või langes ning tegi täiendavaid jõupingutusi, et ka sellele kuju anda. Näiteks oli ta Phra Phromichiti mentor, kes asutas Silpakorni ülikoolis arhitektuurikursuse. Veel üks tema käe "jääja" on erinevad logod, mille ta kujundas "uue stiili" ministeeriumidele ja osakondadele, millest paljud on tänapäevalgi kasutusel.
Wat phra kaew
Tõenäoliselt ei üllata, et prints oli ka autor ja komponeeris isegi hulga muusikateoseid... Peaaegu hakkaks mõtlema, kas tubli ja pealtnäha multitalent mees kunagi puhanud sai. Kõik, kes arvasid, et saavad oma viimased päevad rahus ja rahus veeta, on samuti hädas. Pärast 24. juunil 1932 toimunud rahumeelset riigipööret kaotati absoluutne monarhia ja tema vennapoeg kuningas Prajadhipok jäeti sisuliselt kõrvale. Viimane otsustas seetõttu kaduda Inglismaale, kus teda halva silmahaiguse tõttu pikka aega ametlikult raviti. Sellel segasel perioodil tõusis prints Narisara Nuwattiwongse veel kord esiplaanile. Ta asendas oma vennapoega kuningriigi regendina aastatel 1932–1935. Pärast Prajadhipoki lõplikku troonist loobumist 1935. aastal ja 9-aastase Ananda Mahidoli valimist uueks kuningaks keeldus ta oma kõrge vanuse tõttu taotlusest jätkata regendina.
Ta suri 10. märtsil 1947 Bangkokis pärast pikka elu Taiks ümber nimetatud rahva teenistuses.