Kas maksta vähem kui miinimumpalk? Kas teha või mitte teha?
Hiljuti oli Tai blogis arutelu selle üle, kas maksta (vähemalt) miinimumpalka või mitte. Kuna see jäi tegelikust teemast välja, siis arutelu ei läinud kuidagi kõrvale ja sellest on natuke kahju, sest sellel teemal on mitu poolt. Nii et proovime sellesse natukene lähemalt süveneda.
Põhjuseks oli Tooske reaktsioon, et 6 aastat tagasi sai päevatööline riisi istutamise eest 150 bahti päevas pluss lõuna. Rohkem ei tasunud tema sõnul ära, kuna riisi (tollal) madal kilohind oli 8 bahti kilo. Vastuseks mainis TheoB, et 6 aastat tagasi oli miinimumpalk 300 bahti ja peale selle pidas ta seda silmatorkavaks ülekohtuks.
Enamik lugejaid (sealhulgas mina) nõustub TheoB-ga, kuid tuleb märkida mõned hoiatused:
Igal juhul tuleb Tooskel kiita, et ta teeb maa tootlikuks (vahel on ka kohustus seda teha) ja toodab päevatöölistele tulu. Ja see, et ta ei taha raha kaotada, on arusaadav, kuigi miinimumpalgast väiksema palga maksmine on loomulikult seadusevastane ja seda ei tohiks teha sotsiaalsetel põhjustel, eeldusel, et saate seda endale muidugi lubada. Johnny BG soovitas seetõttu muuta maa teistmoodi tootlikuks, et Tooske saaks päevatöölisele miinimumpalka maksta. Järgnevatel aastatel valis Tooske aga külvi ja mitte välja istutamise, et suurem osa töödest – maa harimine ja koristamine – saaks tehtud mehaaniliselt. Alampalgast väiksema palga maksmine ei olnud siis ilmselt enam teemaks.
Veelgi enam, mõnikord on mõistlik tavapärasest mitte liiga palju kõrvale kalduda. Näiteks kujutan ette, et suurel osal Taist makstakse päevatöölistele suures osas mitterahalist palka: näiteks talunik A töötab 5 päeva taluniku B juures ja talunik B 7 päeva taluniku A juures. Need 5 päeva tasaarvestatakse üksteise ja Talunik A hüvitab põllumajandustootjale B 2 lisapäeva madala päevamääraga 150 bahti. Ma ei näe selles mingit kahju. Kui Tooske maksab miinimumpalka või rohkem, võib talunik A tunda kohustust maksta ka miinimumpalka, samas kui ta ei pruugi seda endale lubada. See on muidugi argument, kuid mulle isiklikult ei tundu see piisavalt tugev, et maksta alla miinimumpalga.
Lisaks peame olema ettevaatlikud, et mitte olla silmakirjalikud (TheoB, see pole teie jaoks). Näide:
Uboni linna lähedal on meil suur, kuid väga lihtne restoran, kus lõunatab iga päev üle 100 inimese. Farange seal ei näe, kuid enamik külastajaid näib teenivat selgelt miinimumpalgast rohkem, sest kõik tulevad sinna autoga ja suurem osa toob ka õlut. Toit on hea, kuid enamasti odav. Odavalt. Küsitlused näitavad, et (mõnevõrra vanemad) töötajad teenivad miinimumpalgast vähem, kui nad töötavad rohkem kui 8 tundi päevas. Kaebamine ei aita, sest ülemus käsib neil lahkuda.
Kellel siin viga on? Võimalik, et ülemus ei saa endale lubada rohkem maksta ega hindu tõsta. Klient võiks mingi (lisa)jootraha anda, aga see pole sellises restoranis väga levinud (aga võib-olla on see siiski mõistlik lisatasu palgale). Suurim viga on minu meelest seaduse täitja, kes ilmselt ei sekku. Enamik sealseid kliente saab endale lubada kõrgemaid hindu ja muidu saavad nad juua midagi odavamat kui õlu. Aga mida peaks farang sellisel juhul tegema? Väikese või üldse mitte jootraha andmine tähendab tegelikult seda, et sulle sobib miinimumpalgast väiksem palk ja et sa kasutad seda hea meelega ära….
Aga mis sa teed lihtsa toiduputka puhul, sest maalt leiab palju. Loomulikult pole neil töötajaid ja paljudel juhtudel teenivad nad ka miinimumpalgast vähem. Ja seal on täiesti harjumatu, et annad jootraha. Näiteks tulen trennilt tulles tihti toiduputkasse jääkohvi jooma. Ainult kümme bahti. Ja seda ma maksan. Aga kui tema 6-aastane tütar on seal ja kedagi teist pole, annan sellele tütrele raha. Esimest korda küsisin luba ja pärast mõningast kõhklemist selle ka sain. Järgmine kord on jääkohv tasuta, kuid ainult siis, kui keegi seda ei näe. Kõige parem on vältida kuulujutte.
Veel üks näide. Seekord mu 76-aastaselt õemehelt. Tal oli oma garaažiäri, mille ta paar aastat tagasi vanimale pojale edasi andis. Ta on nüüd lesk ja kogu oma vara – maja ja mõned maatükid Uboni ümbruses – on ta juba oma lastele üle andnud, välja arvatud ühe maatüki, kus ta praegu põllutööd teeb. Tööd palju, aga kuni viimase ajani oli tal abi naiselt, kellele maksis miinimumpalka. Aga ainult siis, kui tal oleks raha ja tihti poleks raha, sest ta ise saab ainult 700 bahti kuus ja tema lapsed ei saa ka palju anda, sest neil kõigil on lapsed, kes õpivad. See naine jäi tema juurde üle aasta – ilmselt headusest –, kuid ta loobus sellest hiljuti.
Tahan öelda, et paljud inimesed Tais teenivad alla miinimumpalga – Tai blogi lugejate jaoks pole muidugi midagi uut –, aga meie kui farangid peame olema ettevaatlikud, et seda mitte kasutada/kuritarvitada.
On hea, et juhite meile tähelepanu sellele, et me ei tohiks kuritarvitada meie heaks töötavaid tai inimesi. Noh, minu kogemus on see, et Tai mees/naine teab väga hästi, millist palka nad peaksid küsima, kui nad saavad "farangis" töötada. Kui kasutad enda pakutud miinimumpalka, ei tule keegi. Siin külas tahavad kõik tööle tulla, aga vähem kui 500 Bathi päevatöö eest ei anna kedagi koju. Elame provintsis, seega linnapalka pole.
Tõepoolest, Willem, alla 400–500 bahti eest ei saa te kedagi tööle. Rääkimata füüsilisest isikust meistrimeestest, kes alla 2-3000 bahti päevas välja ei saa, eriti kui nad on farangi näinud.
Tooske kirjutas sel kuul järgmist:
«Siin on muide veel küllaga inimesi, kes töötavad alla miinimumpalga, soovitavalt isegi sellel alal. Arvan, et see on ka tööpakkumise küsimus.»
See võib sõltuda provintsist. Aga päevatöölisi saab ka Ubonis lihtsalt miinimumpalga eest. Seda saab teha ka farang. Ja võib-olla ka vähema eest.
Oma viimases näites viitasin sellele, et ilmselt aitas naine mu õemeest lahkusest alla miinimumpalga. Midagi sellist võib ka Tooskega rolli mängida. Ta võib olla oma naabruses hästi tuntud ja siis on inimesed valmis leppima vähemaga ega kasuta igal juhul ära seda, et ta on farang. See ei üllataks mind.
Ma ei tunne kunagi, et mind kasutatakse ära.
siin tänaval on hollandlane taas oma pubi avanud. Ta on oma vana naispersonali koju saatnud. Nüüd kutsub ta uusi töötajaid. Pakkumine 5000 vanni kuus. Nad saavad seda täiendada lisateenustega. Ta ise kasutab neid, kuid ei maksa nende eest.
Miinimumpalk ei ole Tai provintsides sama. Mind huvitab ka see, kui kaua peab miinimumpalga eest töötama. 8 tundi või 10 või rohkem?
Igal pühapäeval tuleb aednik meie aeda Sisaketi 2400 m2 aeda hooldama, pügama, muru niitma jne.Maksame talle 500 Bath, lisaks maksame muruniiduki bensiini eest.Ta on sellega rahul, on seda teinud nii aastaid.abikaasa ka ja siis anname 200 Vanni juurde.Aiavärava võti tal aga maja oma mitte.Garaazi aiatööriistad saab ise.Kõik toimub vastastikuses usalduses. Kui midagi katki läheb, saadab foto meile Hollandisse.Vahel saab ise korda.Raha kanname iga nädal panga kaudu tema arvele. Ühesõnaga, täieliku rahuloluni!
See, et tööandja ei saa maksta miinimumpalka, võib olla tõsi või vale.
Asjaolu, et töötaja võtab vastu 150 vanni päevas, peab olema seotud sellega, et tal on vähe valikut:
Aktsepteerige 150 Bathi või raskemat/ebameeldivamat tööd rohkem kui 150 Bathi eest. Või pole sissetulekut.
Kui töötate 8 tundi päevas ja olete allpool vaesuspiiri, siis see pole töö, vaid orjatöö. Need inimesed ei saa oma elatustaset tõsta ja jäävad struktuurselt vaeseks. Sellistel töökohtadel pole õigust eksisteerida! Majandus peab teenima inimesi ja mitte vastupidi! Täna näeme, et rikkad saavad rikkamaks ja üha rohkem inimesi langeb keskklassist välja ega suuda enam kunagi üles ronida. See toob kaasa sotsiaalsed rahutused.
Teoreetiliselt on sul õigus esimeses asjas, et miinimum või vähem ei aita kaasa elujärje paranemisele, aga siis pead arvestama ka sellega, et kõik sellest palgast kõrgemad teevad selle süsteemi ülalpidamisel koostööd. Sama probleem on ülemaailmne ja et tootmisahela alumises osas olevad inimesed on ülalolevate inimeste orjad ja tarbija on see, kes seda hoiab.
Toit ja riided on palju odavamad, kui ausas ketis olema peaks. Ja tarbija on tavaliselt karmi reaalsuse pärast väga ärritunud, sest me tahame teenitud rahaga teha nii palju kui võimalik.
Lisaks ei karda valitsus (valitud ja sama tarbija peegeldus) maksude kogumise osas piire nihutada ja siis seda nii kulutada, et enamus valijaid enam-vähem rahule jääks. Ja nii on ring täis, et mitte võtta isiklikku vastutust.
Suures mahus lahenduse leidmine on probleem, sest kui Tai riis läheb 20% kallimaks, kuid selle tulemusel saab normaalset palka maksta ja see läheb valitsusele abimeetmete osas vähem maksma, siis importriigid tõesti ei plaksuta. käed ja kasu näiteks. Vietnam sellest.
Seda, miks rikkad rikkamaks saavad, on lihtne seletada. Kes raha laenab, sponsoreerib seda, kes seda laenab ja selle püramiidi lõpus on tõeline rikas. Ühesõnaga, kui soovite sellest läbi murda, ärge laenake raha ja ostke õiglase hinna eest toitu ja riideid.
Alla miinimumpalga maksmine ei toimu ainult Tais, vaid ka Hollandis. Ema tahtis ammu küla seenekasvataja juurde tööle minna. Kasvataja pidas aga miinimumpalka kõvasti liiga suureks ja tuli välja ettepanekuga võtta minu ema paberil 6 tunniks päevas miinimumpalgaga tööle, aga selleks pidi ta 8 tundi päevas töötama. Õnneks sai mu ema töötada kuskil tehases, kus maksti kollektiivlepingu palka. Ma arvan, et Hollandis tehakse selliseid praktikaid endiselt.
Nii nagu Tooske ise ei saa talu pidada ega seal töötada (on amet välismaalastele keelatud: https://thailand.acclime.com/labour/restricted-jobs-for-foreigners/) töötasu alammäär on seadusega sätestatud miinimumpalk. Peale selle, kas seda kontrollitakse või mitte ja kas teised maksavad (või saavad maksta), näeb seadus ette ka miinimumpalga taseme.
Kes seadust ei täida, see põhimõtteliselt rikub. Välismaalased riskivad sel juhul riigist väljasaatmisega ja nende käsitlemisega "persona non grata". Need välismaalased mitte ainult ei pea lootma leebusele (kindlasti mitte teeninduspeksjate poolt), vaid teevad välismaalastele ka halba mainet. ("halva karma" kõrval, sest Buddha teab, kust teid leida)
Hans,
Tore tükk, tegin laupäeval veel ühe tiiru läbi küla, kus nüüd on riisiistutuskampaania taas täie hooga alanud. Ilmselt ootame vihma.
Ja tõepoolest, järelepärimisel selgub, et istutajate, peamiselt naiste päevapalk on siiski 150 THB päevas ja mitte seaduses sätestatud miinimumpalk.
Põhjus, tõepoolest inimesed näevad sotsiaalset kohustust üksteist oma töös aidata, täna olen mina sinuga ja homme sina minuga, pea terve küla on kuskil omavahel seotud, nii et sõbrahinna eest.
Küll aga pakub rikkalikku lõunasööki maaomanik.
Väikeses külas võib nii minna, sest ilmselt on see nii juba aastaid kestnud.
Ja tõepoolest, kui ma otsin kedagi, kes teeks farangi tööga seotud juhutöid, pean ma välja pakkuma 500 thb, lõppude lõpuks on nad kõik professionaalid.
Meie huvid on Tais, kuid peame mõistma, et see on siinne Valhalla võrreldes suurema osaga maailmast. Tõeline Valhalla vähemalt ikka. Ka tailastele.
Olen nüüdseks vahelduva eduga mõned aiandusprojektid Tais läbi viinud. Inimesi ei palgatud, kuid plaan esitatakse ja kui inimesed ütlevad, et võiks minna, siis paneme paika katseseadise või katseväljaku. Ma küsin, et ma maksan selle ja see on minu ülesanne välismaale müüa.
Tai mahedalt kasvatatud maitsetaimedel oli komistuskiviks see, et 20 senti lisatasu oli liiga palju. See oli 10 aastat tagasi ja see ei jäänud ellu.
Eelmine projekt läks nii hästi, et täitjad otsustasid, et põllumehena 20.000 XNUMX bahti kuus on enam kui piisav ja nad kavatsevad teha minimaalse, et teenida soovitud summa.
Selle teadmisega läksin ikka ja jälle tööle lähtepunktiks, et nemad vastutavad mõistlikult piisava sissetuleku eest.
Seekord vihma ajal liialt vett taluvad riisipõllud vesilillefarmideks muutmiseks, mis on viimastel aastatel andnud osalejatele 10.000 töötunni eest hea kuusissetuleku 80 XNUMX bahti rai kohta.
Minu ülesanne on ikka ja jälle oma klientidele rääkida ausat lugu, et kui nad ütlevad, et parem maailm tahab neid, siis nad ei tohiks allahindlust küsida. Edu ja ilmselt on käimas muutus ja minu lootus inimkonna suhtes pole kadunud.
Loo moraal on see, et tarkadest on vähe kasu ja nad teevad seda enam. Inimesed ei vaja abi, vaid abikäsi õiges suunas ja kindlustunnet, et saad meeskonnana edasi liikuda.
Üks auto on teisest kallim, kuid kallimal segmendil on turgu. Otsige ja te leiate teist ilma võtmata, kui ei öelda taas, et see on mõeldud ainult rikastele…
Toredad projektid, Johnny BG. Ja kõik selgelt üle miinimumpalga.
Tai Tabacco Monopoly nimes on midagi lõbusat. Siin pole monopol räpane sõna ja mängi kaasa, et kõigil paremaks läheks.
Tarbijad seda ei tee, seega peab see olema vastupidi. Seletus, et tööjõule tuleks vähemalt normaalselt maksta, on müüja mure ja kui ostja seda ei soovi, siis olgu.
Maailm muutub ausamaks, aga see läheb aeglaselt, aga ausa jutu või toreda plaaniga saab riisi ka otse välismaale müüa.
http://www.ricedirect.com või nii. Foorum, mis võimaldab põllumeestel oma toodangut ilma vahendajateta müüa.
Meil on just 1 nädalast tööl meistrimees Myanmaarist. Lihtsalt päevatööline. Ta ei saa absoluutselt iseseisvalt töötada ja on tegelikult hea ainult raskema ja lihtsama töö jaoks, mida mu mees üksi teha ei suuda. Ta saab 300 bahti päevas pluss lõunasöök. Tööd saab ta aga tütre tõttu vaid 5 päeva nädalas. See on muidugi tema valik, niipalju kui meie arvates oli tal lubatud töötada 6 päeva nädalas. Ta peab töötama ainult 7 tundi päevas. Arvame, et see on piisav inimesele, kes tõesti ei saa midagi teha. Muide, preemia määras tailane.
Maa tootlikuks muutmisel:
Maakasutuskohustust (minu teada) ei ole.
Kuid rahaline stiimul on olemas. Maamaks, millele maja ehitatakse, on üsna madal (madalaim määr) Ärihoonetele kehtib kõrgem määr, põllumaa on veelgi kõrgem, aga maa, millega "mitte midagi" ei tee (meil on kaks maad nagu parkla külastajatele) on väga lugupeetud. Isegi kui teil on maad, millega võrke teete, näiteks džungel, hinnatakse teid kõrgelt.
Arjen.
Ma küsin siin tihti, kas nad tahavad mu aeda niita, töötund annab 200 bht, siiani pole huvi olnud, seega teen seda nüüd ise, olen nüüd lõpetanud igasuguse abistamise, rahalise või mis iganes see võib olla .