Kuidas Tais tööd "tasustatakse"?
Need, kes reisivad Tais ringi, on kahtlemata üllatunud odavate, sageli mittevajalike "vidinate" üle, mida pakutakse. Mõnikord ostetakse seda selleks, et saaks vahel midagi ära anda. Tunnustusžest ei pea olema suuruse ega hinnaga.
Mind aga teeb murelikuks see, kuidas seda kõike selle hinnaga teha saab. Näiteks saab tee pealt osta autosse peegli jaoks lillepärja, vaid 20 bahti eest. Arvan, et Gringo pühendas omal ajal sellele artikli. Need lilled tuleb korjata kindlal kellaajal ja neid müüakse kilo kaupa, seejärel järgneb kogu töötlemisprotsess.
Sel nädalal ostsin 5 figuuriga komplekti kõigest 100 bahti eest, ilma et mul oleks sellele sihtkohta. See tähendab, et 1 nukk maksab ainult 20 bahti. Kõik nukud olid erinevalt riietatud, seega ei mingit tehaseprotsessi. “Paljas” keha saaks ehk masinaga tehtud, aga siis tuleb need käsitsi erinevate materjalidega riietada.
Milliseid faase saab eristada? Tuleb osta algmaterjal, millega nukk valmib, järgmises faasis riietatakse nukk erinevate materjalidega. Seejärel pannakse need ilusti kilekottidesse, 5 tükki korraga ja tuleb viia poodi, kus seda siis vaid 100 bahtiga müügiks pakutakse. Seetõttu peab müüja midagi teenima, aga ka ahela lülid.
Minu jaoks arusaamatu asi ja siis tekib küsimus, kes kellelt raha teenib? Ja kus seda tüüpi nukke tehakse? Kas see "kodutööstus" on mõne bahti minimaalse marginaaliga? Mitu nukku pead päevas tegema, et kausi riisi “teenida”?
Ehk teavad ajaveebi lugejad, kust need nukud pärit on ja kuidas see protsess käib?
Neid lillepärju valmistab sageli pool perest ja teine pool müüb neid.
Minu meelest tehakse neid nukke jms Hiinas tihti masinaga.
Ja nii paljude asjadega, mida mõne bahti eest müügiks pakutakse.
Kui nad jääksid kahjumisse, siis nad tõesti ei kaupleks ega müüks seda.
Kui ma seda nii vaatan, on paljud osad identsed.
Varrukad on kõigil figuuridel ühesugused.
1. ja 2. kleidid on samad ning 3. ja 5. kleidid tunduvad samuti samad.
Kõik 4 sama mudelit, kuid erinevast kangast.
Sama lugu mütside, rinnatükkide, peade ja kaunistustega.
Joonis 4 tundub veidi erinev, kuid see pole selgelt nähtav.
Ilmselt koosnevad joonised vähesest arvust standardosadest, mis pärinevad koosteliinilt tulnud masinalt.
Neid kujundeid saab nende valmisosadega kiiresti kokku panna.
Seda võib juhtuda nii töötubades kui ka inimeste kodudes.
Kombineerides osi erinevalt, saate palju erinevaid kujundeid.
Kui ma arve vaatan, siis mõtlen Põhja-Taile.
Ja makse? see on tükihind.
Hoidke seda 1–5 bahti ühe koti kohta, olenevalt sellest, kui palju tööd 5-kohaline kott on.
See "mäe hõimu" kraam pärineb peaaegu täielikult Birmast, praegusest Myanmarist, kus palgad on palju madalamad kui TH-s.
Need nukud: ma hindan Hiinat, täpselt nagu see kraam (vahel prügi, mõnikord hea, tavaliselt keskpärane), mis on neis 100-s Tais "kõik 20 bt eest" poodides või Thai ACTIONis, pärineb peaaegu täielikult Hiinast. See tuleb suures osas praamide kaudu üle Mekongi, Goleni kolmnurga või võimaluse korral. Laosesse.
Korra veel; sa ei pea olema matemaatika viu - Tai miinimumtunnipalk on umbes 30 bt (300 bt/päev 10 tundi) ja selle ajaga saad sellest peua malamist 60 lihtsalt teha. Või näen lihtsalt müüjannat seda tegemas, kui nad kliente ootavad - püsikliendid saavad tellida erimudeleid. Kas saate nüüd ise pendli tööjõukulu välja arvutada?
Tõepoolest. Minu arvates on paljud mänguasjad pärit Hiina tehastest. Mõni aasta tagasi(5) olin tunnistajaks Tai vaipade kasvatamisele, värvimisele, seitsmele ja seejärel müümisele. Mõõdud 150x200 cm, mitme aasta jooksul oli lõuendit üle 10. Väga aeganõudev protsess. Selle eest võetakse vande kohta 1000 vanni. Ma töötan oma lääneliku arvutuse kallal, issand, see tähendab, et töötan 1 vanni tunnis!!! Tõesti palju töötunde. Küll aga on need tunnid, mil maal pole midagi teha. Aasia (Tai) naised teevad alati midagi. 2018. aastal on palju muutunud, aga sõitke lihtsalt Isaanist läbi, paljud vanemad kuduvad endiselt.