Päev pärast 1947. aasta riigipööret tegi õpetaja ajalehe esikülje. Oli 10. detsember 1947, põhiseaduse päev, kui see mees tuli pärga asetama demokraatia monumendi juurde. See viis tema vahistamiseni ja jõudis Siam Nikorni esilehel (สยามนิกร, Sa-yǎam Níe-kon) ajaleht. Pealkiri kõlas: "Mees arreteeriti pärja asetamise eest". Siin on selle sündmuse lühike tõlge.
Arreteerimise põhjuseks oli pärja asetamine demokraatia monumendile, sest see juhtus kuu aega pärast sõjaväelist riigipööret 8. novembril 1947. See riigipööre tegi lõpu demokraatlikule Pridi valitsusele ja tõi lõpuks tagasi Fieldi Marssal Phibun aitab sadulasse. Rahvapartei (คณะราษฎร, Khá-ná Râat-sà-don) mõju sai seega lõpuks lõpu.
Mõned endised parlamendiliikmed olid teatanud, et protestivad selle ebademokraatliku olukorra vastu, kogunedes põhiseaduse päeval (10. detsembril) demokraatia monumendi juurde. Kuid uued valitsejad olid otsustanud selle protesti maha suruda ja valmistasid seetõttu politsei ja sõjaväelased arreteerimiseks ette. Kui politsei tol hommikul monumendi juurde jõudis, oli seal juba üksainus matusepärg. Lindil oli kirjas “Tai rahva kurvastuseks – sündinud: 10. detsember 1932 – lõppenud: 8. november 1947”.
See määris võimude mainet ja nad tõid kohale veel mehi, kes olid otsustanud vahistada saabuvad parlamendiliikmed. Kui hommik oli juba lõppemas, polnud aga ainsatki meeleavaldajat märgata. See muutus alles siis, kui kell 10 lähenes monumendile üksik tundmatu inimene, kellel oli üsna ajutine matusepärja. See võõras oli õpetaja Kaew Phromsakun (แก้ว พรหมสกุล) ja tema pärjale oli kirjutatud "Absoluutse demokraatia eest". Pärast seda, kui Kaew oli minutiks vaikides austust avaldanud, arreteeriti ta suurejoonelise jõudemonstratsiooniga, kuigi politsei ei osanud öelda, mis põhjusel see kinnivõtmine aset leidis. Agentidel anti lihtsalt käsk arreteerida kõik, kes pärga asetama tulid.
Siam Nikorni esileht, 11. detsembri 2490 [1947] number. (Foto: sanamratsadon.org)
Pärja asetamise motivatsioon
sõjaline: Miks sa pärja asetasid?
Kaew: Absoluutse demokraatia eest
10. detsembril demokraatia monumendi pärgaja Kaew Phromsakun, kelle võimud arreteerisid ja kaitseministeeriumis vastupanusüüdistustega kinni peeti, vabastati pärast võimude ülekuulamist. Kinnipidamise ajal omandas Kaew Phromsakun endale teise nime: "Kangelane". Ministeeriumi sõdurid kutsusid teda nii, selle asemel et kutsuda Kaewit tema nime järgi. Kuna Kaew oli ainuke, kes sellel konkreetsel 10. detsembril pärga asetama oli tulnud, ei käinud seal keegi teine pärga panemas, nagu oli valjuhäälselt ette teatatud.
Kaew ülekuulamine toimus kolonelleitnandi ja politseikapteni juhtimisel. Ülekuulamine kestis kaks tundi, kella 10-12. Kinnipeetav väitis, et tal polnud aimugi, milles süüdistus oli, kuni ta silm langes paberile, millel nägi sõna “vastupanu”. Nii sai ta teada, et sel päeval pärja asetamine oli [ebaseaduslik] trots.
Ülekuulaja küsis, mis kell Kaew riigipöördest teada sai. Kaew vastas, et sai sellest teada riigipöörde päeval kell 8 hommikul kohvikus. Ülekuulaja küsis, mis tunded Kaew riigipöördega seoses on. Pärast hetke kõhklust vastas Kaew: "Minu meelest on see julge ja vägivaldne."
Küsitlemine jätkus: „Mida sa mõtled vägivaldse all? Kas sa mõtled verevalamist?" Kaew vastas: "Ei, ma mõtlen, see häirib inimeste südant ja meelt." Ülekuulaja vastas: "Kas sa suudad niimoodi lugeda kõigi inimeste südameid ja mõtteid?" Kaew vastas: "Mitte kõigilt, aga ma saan selle paberitest."
Seejärel jõudis ülekuulamine selleni, kas Kaew riigipöördega rahule jäi. Kaew vastas, et ta on ükskõikne. Ülekuulaja esitas küsimuse: "See tähendab, et te pole rahul, kas pole?" Kaew vastas: "Ma pole veel midagi otsustanud, sest ma ei tea, kelle poolele asuda."
Kui ülekuulaja küsis, mida Kaew pärja asetamisega saavutada tahab, vastati, et ta on tulnud absoluutset demokraatiat nõudma. Sellele järgnes küsimus: "Mis on teie arvates absoluutne demokraatia?" Kaew vastas: "Rahva võim." Siis küsimus: "Miks sa nii teed (pärja asetate)?" Vastus: "Sest ma austan demokraatiat."
Uue põhiseaduse kohta küsis ülekuulaja, kas Kaew on seda lugenud. Vastus: "Jah". Siis küsimus: "Millise klausliga te rahul ei ole?" Vastus: "Seal on mitu. 35-aastase vanuse klausel näiteks”. [Märkus: 1947. aasta detsembri alguses arutas põhiseaduskomisjon resolutsiooni valimiskandidaatide vanuse alampiiri langetamise kohta 35-lt 25-le.]
Pärja asetamise tseremoonia 10. detsembril, mis viis Kaew Phromsakuni arreteerimiseni, tulenes ajalehtedes laialdaselt avaldatud uudistest, et rühm parlamendiliikmeid ilmub pärga asetama. Kaew ütles, et luges uudiseid 9. Kui ta kell 5 hommikul ärkas, istus ta järsu külma käes, suutmata otsustada, kuhu sel päeval, 10. päeval, suunduda.
Õhukülm tuletas talle meelde, et toimub pärja asetamise tseremoonia. Kaew arvas, et ühinemine oleks tore idee. Kuna ta kavatses niikuinii vaadata, kuidas inimesed pärgasid panevad, siis oleks paslik ainult üks ise tuua. Nii kargas Kaew Phromsakun püsti, koperdas roostes noaga ja kasutas seda, et tuua oma tagahoovist mõned Bauhinias ja Bougainvillea oksad. Selleks ajaks, kui roostes tera Bauhinia oksi maha lõikas, olid kõik õied juba maha pudenenud. Ta liimis lilled painutatud okstele ja põimis need kokku, et nii põgusalt pärja teha.
Kaew ütles, et ei nõustu nendega, kes kavatsevad tuua musti pärgi. "Nad lähevad musta, meie peaksime punase," ütles Kaew ja põhjendas seejärel: "must pärg tähendaks, et võim on juba surnud, kuid see pole surnud. Peame punase mängu tooma." Isegi punase pärjaga võeti Kaew igatahes kinni.
Enne vabastamist ütles Kaew, et on keset unenägu. Kui sõdur ta äratas ja ütles, et nad lasevad ta lahti, oli ta õnnelik.
Allikad:
Vormiriietel on pikad varbad, Rob V, ja on ka tänapäeval. Kummaline, et nad selle jõudemonstratsiooniga nii mängulise tegevuse ette võtavad, aga jah, vormiriietus ei saagi teisiti olla. Vaadake, mis toimub mujal Euroopas…
Kui rääkida sündmusest, mis juhtus peaaegu 75 aastat tagasi, siis te ei räägi sellest, et "nad lahendavad sellise mängulise tegevuse selle jõudemonstratsiooniga".
Täiesti minevikuvormis selle Robi teose kohta ehk 75 aastat lähenes ta sellele nii. Valmis.
Mujal Euroopas võitlevad praegu just vormirõivad selle eest, mida nad väärt on. Miks on halb oma riigi eest viimase hingetõmbeni võidelda? Kas kõik juhtub lihtsalt või tuleb ohvreid tuua, et kaitsta seda, mille eest riigina seisate? Viimasel juhul on armee (kaitse) terve ühiskonna põhiosa. Minu kehal on ka immuunsüsteem, kuid teatud arvud on kahtlased, kui mõnel riigil see on. Kus on terve mõistus?