Taastumine pärast vee- ja tormikahjustusi
Pärast viimaste aegade tohutuid vihmahooge on nüüd Tais vaiksemaks jäänud. Aeg parandada paljud infrastruktuuri kahjustused, nagu teed, sillad, aga ka paljud eraisikud.
Raske on ennustada, kui kaua see aega võtab, eriti kui see puudutab praegusel Covid-19 ajal väheste ressursside ja sissetulekutega eraisikuid. Eks aeg näitab, kas valitsus on midagi õppinud, et üleujutusi jms paremini hinnata või ära hoida. Arvestades mitmete piirkondade üleujutuste ulatust, näib sellest seni vähe märke olevat. Eriline on see, et veehoidlad näitavad endiselt puudust.
Huvitav on pärast torme lähemalt vaadelda erinevaid osi, mis betoonposti juurde kuuluvad. Ülaosas on portselanist isolaatorid, mida mööda jooksevad elektriliinid. Kui tehti vale ühendus teise võrguga, nägin tohutut lühist koos ereda valgussähvatusega ja žiletiteravate isolaatoritükkidega, mis olid eluohtlikud, kui need peaksid tabama.
Tähelepanuväärne on see, et mõnele postile on paigaldatud "metsiku püüdja", mis hoiab ära madude või muude loomade kaablit kahjustamast ja seega häireid tekitamast. Miks seda iga postituse puhul ei rakendata, jääb minu jaoks mõistatuseks.
Kõigil postidel on kindlate ajavahemike järel augud. Siia sobivad raudkangid, millega töötajad üles ronivad. Sel viisil pole redelid vajalikud. Mugav kohtades, kus pole palju ruumi. Postid jäävad nende külge kinnitatud raskete kaablite tõttu toiteallika haavatavaks osaks. Tugevate tuuleiilide korral võivad nad kõikuda ja üle postide tõmbuda.
Õhutoiteallikad võivad paljusid piirkondi kiiresti elektriga varustada, kuid see on endiselt haavatav lahendus. Seetõttu on vihma ajal oodata elektrikatkestusi.