Tailane Saksa Wehrmachtis

Olen aastaid otsinud raamatut, mis võiks heita valgust Tai Teise maailmasõja ajaloo ühele kõige intrigeerivamale leheküljele. Kaanel on sakslase ohvitseri foto Wehrmacht eksimatute Aasia näojoontega. See raamat sisaldab selle konflikti ajal Saksa armee ridades teeninud tai Wicha Thitwati (1917–1977) memuaare. Wehrmacht oli teeninud.

1936. aastal astus ta sisse Bangkoki sõjaväeakadeemiasse ja kaks aastat hiljem saadeti see ohvitseriks pürgija koos teise kaastudengiga Belgiasse Brüsseli sõjakooli sõjaväe sidesüsteeme õppima. 1940. aasta mais toimunud sakslaste sissetungi üle üllatunud ei saanud ta kohe Taisse naasta ja mulle täiesti selgetel põhjustel ilmus ta mõne kuu pärast ootamatult Saksa sõjakooli. Iseenesest polnud see nii kummaline, sest juba 19. a lõpust^e sajandil saadeti kuningas Chulalongkorni palvel Tai ohvitserikandidaadid Euroopa sõjakoolidesse täiendõppele. Samas pole selge, kas temaga koos Brüsselisse saadetud kaasmaalane oli ka Saksamaale läinud.

Nagu mainitud, asus Wicha Thitwat õppima Berliini sõjaväeakadeemiasse, kuid vähem kui aasta hiljem astus ta vabatahtlikult funker või raadiosaatja 29^e tankgrenaderide diviis sakslasest Wehrmacht. Mõni kuu pärast värbamist viidi ta üle 3^e tankgrenaderide diviis. Suure tõenäosusega juhtus see Tai tollase valitsuse vaikival kokkuleppel, sest lõppude lõpuks polnud ta mitte ainult Tai kodanik, vaid ka Taist pürgiv ohvitser ja sellisena vastutav...

1942. aasta alguses muteerus ta üksuseks, mis sai tuntuks kui Idapataljon 43. Saksa käsul olev üksus moodustati eranditult asiaatidega: sellesse üksusesse kuulus vähemalt 300 jaapanlast. Loogiline, sest Jaapan oli olnud Saksamaa liitlane alates 1938. aastast. Enamik neist Tõusva Päikese maa sõduritest olid sõja puhkedes Saksamaa erinevate sõjaväeakadeemiate üliõpilased ja astus vabatahtlikult. Jaapanlaste jälgedes järgivad ka mitusada Mandžuuriast tulnud korealast ja mongolit. Korea oli okupeerinud Jaapan alates 1909. aastast ja Mandžuuria alates 1931. aastast.

Üks selle niigi veidra ühtsuse veider aspekt oli see, et Idapataljon 43 serveeris ka mitukümmend hiinlast. Nad olid Hiina natsionalistliku armee ohvitseride kandidaadid Kuomintang kes koolitati enne sõda Saksamaal. Nende hulgas oli ka Hiina riigipea Chiang Kai-sheki poeg. Kuomintang oli alates 1936. aastast võidelnud jaapanlastega, kes olid vallutanud suure osa Hiinast. Nüüd võitlesid nad selles õlg õla kõrval Idapataljon 43. Teise erikontingendi moodustasid mõned indoneeslased, kes pärast Jaapani okupeerimist nende riigis ja sellega kaasnenud Hollandi koloniaalrežiimi kokkuvarisemist uskusid, et saavad okupandi heaks juhutöid tehes oma panuse anda. Ilmselt just tänu jaapanlaste vahendusele sattusid need Sukarno järgijad Saksa mundrisse.

Selle üksuse ülejäänud mehed olid Punaarmee ridadesse vangistatud ja sõjavangilaagritest värvatud asiaadid. Kuigi enamik neist endistest sõjavangidest naasis hiljem oma, etniliselt moodustatud Ida juurde Pataljonid lõpetaks. Näiteks olid üksused kirgiisi, kalmoeki ja osseetide jaoks. Idapataljon 43 kasutati alates 1943. aasta keskpaigast Punaarmee vastu ja võitluses Saksa armee tagalas tegutsevate partisanidega. Raamatu puudumisel saan ma Whoa Thitwati karjääri kohta vähe öelda, kuid ta võis jõuda ohvitserini, sest vähemalt ühel fotol kannab ta oma õlgu.Führerbewerber“, ametnikukandidaat. Igal juhul elas ta sõja üle ja pärast Taisse naasmist sai temast Tai sõjaväe polkovnik. XNUMX. aastatel oli Whicha Thitwat Tai sõjaväeatašee, kes lähetati järjest Tai saatkondadesse Taanis, Norras ja Islandil.

Whoa Thitwati sõnul teenis mitukümmend taist Teise maailmasõja ajal Saksa sõjaväes. Kuni ma pole tema raamatut kätte saanud, olen suutnud leida vaid ühe ja siis oli ta ikka veel segase päritoluga. Lucien Kemarati ema oli prantslanna, isa Isaanist pärit tailane, kes saabus ilmselt vahepeatuse kaudu tollasesse Indohiinasse. la douce Prantsusmaa oli ära eksinud. Peaaegu kohe pärast seda, kui suurem osa Prantsusmaast oli okupeeritud, üritas toona 18-aastane Kemarat astuda sõjavabatahtlikuna Waffen SS-i. Tema kandidatuur lükati rassilistel põhjustel tagasi, mistõttu osales ta 1941. aastal Leegion Volontaire Français (LVF), Prantsuse kaastöötajate loodud vabatahtlik leegion Wehrmacht võitlema idarindel. LVF-i ridades olid tingimused palju leebemad ja ta sai kohe loa feldhall panna peale vapp. Algselt skaudiks koolitatud, sai temast lõpuks raskekuulipilduja MG esimene laskur

42. Kemarat sai 1943. aasta alguses haavata ja langes Nõukogude sõjavangi, kuid tal õnnestus põgeneda ja uuesti oma üksusega ühineda. 1943. aasta suvel muudeti LVF ümber 'Sturmbrigade Frankreich' ja lülitati Waffen SS-i, kus see üksus sai kurikuulsaks kui Waffen SS panzergrenaderide diviis 'Charlemagnekes koos Hollandi, Norra ja Taani SS-i vabatahtlikega suri 1945. aastal viimase meheni. Reichi kantselei kaitsta Berliinis.

Panzergrenader Kemarat, kes lõpuks sattus Waffen SS-i, määrati 10. hulka^e (tankitõrje) kompanii Jalaväerügement Nr 58. Sakslased vajasid kahuriliha ja Aasia veri polnud ilmselt enam Waffen SS-i jaoks takistuseks. Ta elas üle rasketes õhutõrjelahingutes Ukrainas, Pommeris ja Oderi jõel. Mitmesaja ellujäänuga Jalaväerügement nr 58 ta üritas põgeneda Taani, kuid 2. mail 1945 alistus see üksus brittidele. Pole selge, kas Lucien Kemarat võeti vangi või põgenes ta tsiviilriietes. Kindel on see, et pärast sõda naasis ta Prantsusmaale. Minu vana kamraadi, normandi sõjaajaloolase Jean Mabire’i sõnul elas ta vähemalt 2000. aastate alguseni ja oli aastatel 1973–1974 aidanud kaasa oma raamatu kirjutamisele.La Division Charlemagne: les combats des SS français en Poméranie'....